Läinud aasta juunis avaldas Eesti Ekspress loo, milles kirjeldati põhjalikult, kuidas SA Liberaalne Kodanik (SALK) jagas erakondadega uuringuid, mis aitasid paremini valimisteks valmistuda. Kohe võttis erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) seisukoha, et andmete jagamise näol oli tegu teenusega, mille eest tuleks tasuda. Kas te usute senimaani, et hea nõu on teenus?

Tarmo Jüristo (SALK-i asutaja – toim.) on ise kinnitanud, et tehti uuringuid, kus testiti sihtgruppe, neile sobivaid ja neid kõnetavaid sõnumeid ja tehti sellelaadseid uuringuid. Need uuringutulemused tehti kättesaadavaks osale erakondadele.

Samamoodi tuli välja, et nende teadmiste põhjal tehti osale erakondadele soovituslehed, et mis peaks olema sellised sõnumid ja sellised inimesed, kes kõnetavad võimalikke sihtgruppe ja toovad hääled ära.

Näiteks, et maksutõusudest ei maksa rääkida?

Seda ilmselt teab vaistlikult enamik poliitikud, et see teema hääli ei too. Aga kui info oli olemas, et sellisel viisil tuldi osale erakondadele appi, siis ERJK töötas puhtalt erakonnaseaduse raames.

Seadus ütleb üsna üheselt, et annetus võib olla ka kauba või teenuse näol. Väga keeruline on öelda, et see, mis üle anti, ei ole teenus.

On toodud argument, et seda teenust pole tellitud. Aga seaduse mõttes see ei ole üldse oluline, kas on tellitud või mitte. Tegelikult on ka meie komisjoni praktikast läbi käinud juhus, kus ühe poliitiku kohta tegi kohalikule omavalitsusele kuuluv ajaleht pikema artikli piltidega, sellise tonaalsusega artikli, mida meie kutsume eduraportiks. Meie ütlesime, et selle eest tuleb tasuda.

Poliitik ütles samamoodi, et aga tema isegi ei teadnud ja tema ei ole seda tellinud. See otsus käis läbi kohtukontrolli ja jäi püsima. Ehk ilmtingimata ei pruugi olla oluline see aspekt, kas teenust on tellitud või mitte. Pigem on küsimus, kas teenust on tarbitud.

Ja seal Eesti Ekspressi artiklis ütlesid erakonnad väga üheselt, et nad tarbisid seda. Selle tõttu ma olen endiselt sama meelt nagu enamus meie komisjonist, et praegu kehtiva erakonnaseaduse regulatsiooni mõttes oli tegemist teenusega ja teenust osutas tasuta juriidiline isik. Juriidilise isiku annetus on keelatud.

Järgmine ülesanne oli komisjonil aru saada, mis mahus ja kui suure raha eest teenust saadi. Mahu arvestus on vist natuke lihtsam?

Selle kaasuse osas ei ole tegelikult midagi väga lihtsat. Meile on küll teada, kes said sellised nõuandelehed.

Kas need said kõik peale Keskerakonna, EKRE ja Isamaa?

Kui mu mälu ei peta, siis Eesti 200 ka ei saanud. Ehk said Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Aga see on lihtsam osa.

Mis puudutab uuringuid, siis see on natuke keerulisem osa, sest Keskerakond ei saanud ligipääsu kõikidele uuringutele. Teised said ligi kõikidele uuringutele, aga seal olid kindlad kontakt-poliitikud, kes ligi said.

Tuvastada, kui palju keegi seda kasutas, on mõnevõrra keeruline. On ka küsimus, kas see on õiguslikult oluline. Sest selge on see, et nad ikkagi vaatasid ja jälgisid neid uuringuid. Nüüd on küsimus, kas see on kasutamine. See on ilmselt ühel hetkel õiguslik vaidlus ja minu hinnangul see on siiski kasutamine.

Teine küsimus on selles, kuidas määrata seda hinda. Hinna määramine on oluline, sest kui haldusorgan teeb ettekirjutuse, peab ta suutma näidata ja tõendada keelatud annetuse rahalist väärtust.

Me analüüsisime kõigepealt, kas see arvutus peaks olema kulupõhine või turu keskmise hinna põhine. Mõlemad on võimalikud. Seni on pigem ikkagi lähtutud sellest, mis on turu keskmine hind. Mitmed inimesed on öelnud, et see oli ainulaadne teenus ja kuna seda ei osutatud tasu eest, siis selle hinnastamine turu keskmise hinnaga on mõnevõrra keeruline.

Vastu võib argumenteerida, et analoogset teenust tarbivad erakonnad absoluutselt enne igat valimist. Kommunikatsioonibürood teevad uuringuid, testivad sõnumeid ja kandidaate ja selgitavad välja, kes kus piirkonnas võiks kõnetada. Nii et, et seal on nagu need kohad, et kas need on võrreldavad teenused. Ja siis saab sealt edasi minna hinna määramisega.

Seaduse regulatsioon ütleb, et kui on olemas eriala spetsialist, siis ERJK peaks võtma seisukoha spetsialistilt. Kui see ei ole võimalik, siis tuleb vastus leida teisel viisil.

Ma proovin sõrme peale panna, kaugele te nüüd olete jõudnud. Kas see tabel, mis mahus keegi teenust sai, on teil nüüd paigas?

Ma ütleksin, et see on suures piires paigas. Praegu on asi selles etapis, kus me ei ole veel saanud endale sobilikku finantseksperti, kes hindaks rahalist mahtu. See on osutunud üsna keeruliseks.

Oktoobrist otsustas komisjon, et teenuse hinnastamise asjus tuleks pöörduda õigusabibüroo poole. Novembris tõdesite, et õigusabibüroo hinnangul tuleks kasutada finantseksperdi abi. Detsembris märkisite, et eksperdi leidmise nimel jätkub töö. Jaanuari, veebruari ja märtsi koosolekutel seda teemat ei puudutatud.

Jah, puudutada saab siis, kui on konkreetset edasiminekut. Ega neid läbirääkimisi ei saa pidada korraga kümne eksperdiga. Me oleme erinevate ekspertidega läbirääkimisi pidanud ja erinevatel põhjustel pole need lõppenud edukalt.

Mis nad siis ütlevad? Kas seda, et töö on liiga raske või makstakse liiga vähe või on asi selles, et ei ole metoodikat?

Seal on erinevaid põhjuseid olnud. On neid, kes ütlevad, et kuna tegemist on üsna mahuka tööga ja neil on juba tööd ees, siis on keeruline juurde võtta. Aga on olnud ka neid, kelle hinnangul on väga keeruline seda hinda leida, sest puuduvad võrreldavad teenused.

Sügisel katsetasite te korraks ka kulupõhise metoodikaga. Te tegite SALK-i 2022. aasta käibenumbrid pooleks ja pakkusite, et erakonnad said enne valimisi teenust umbes 90 000 euro eest.

Me oleme seda erinevalt käsitlenud. Kui seadus ikkagi ütleb, et eelkõige peaks see olema turu keskmine hind, siis meie eesmärk on jõuda ikkagi sellise hinnanguni, mis jääks ka kohtus püsima.

Kas te peate tõenäoliseks, et protsessi lõpuks tuleb otsus, mis jääb ka kohtus püsima?

Sellepärast me seda põhjalikult ja rahulikult võtame, et komisjonil ei ole õigus teha otsuseid lihtsalt selleks, et panna kedagi raskesse olukorda. Me siiamaani oleme suutnud teha otsuseid, mis on kõik läbinud kohtuliku kontrolli positiivselt. Ja me tahaksime väga selle praktikaga jätkata.

Lõppkokkuvõttes on ju oluline minna sisulisse debatti, mitte hinnastamise debatti. On oluline aru saada, et kas sellisel juhul, kui teenust ei ole tellitud, aga see on vastu võetud, kas sellisel juhul on tegemist keelatud annetusena saadud teenusega.

On täiesti eraldi žanr kaasusi, kus avalikku raha on kasutatud mõne poliitiku tutvustamiseks. Näiteks EKRE liige Merry Aart tegi riigikogu kuluhüvitiste eest ülevaate valijale ja pidi 5000 eurot tagasi maksma. Hiljuti tuli välja, et sotsiaaldemokraat Eduard Odinets jagas oma sotsiaalmeediaküljel koos Henri Kaseloga filmitud pühadetervitust, mis tehti Kohtla-Järve raha eest. Kuidas see lugu lõppes?

Me oleme teinud ettekirjutused keelatud annetuse tagastamiseks ja praeguseks on kõik nimetatud poliitikud selle annetuse tagastanud.

Komisjon tegeleb ka kaasusega, kus Eesti 200 esimehe välisminister Margus Tsahknaga käis Indias kaasas suunamudija Karl-Gustav Kurn. Ma lugesin, et te soovite välja selgitada, mis teenust täpselt Kurnilt osteti ja kas ta pidi Tsahknat promoma. Mina saan aru, et sellist punkti lepingus ei olnud. Tema reis maksti kinni, aga konkreetset sisu talt ei tellitud. Mida selles olukorras teha? Kas ja kuidas saab välja selgitada, kas avaliku raha eest reisinud suunamudija promos valdkonda või ministrit?

Ikka saab. Siin on nüüd mitu aspekti. Üks on see, et meil ei ole seda lepingut veel käes. Ma olen erinevate ajakirjanike käest kuulnud, et leping oli sõlmitud analoogselt ajakirjanikega ja väga üldsõnaline.

Komisjoni hinnangul on üsna oluline teha vahet ajakirjandusel ja suunamudijatel. Ajakirjanduse puhul on vastav erialane haridus, on eetikakoodeks, on ka väga olulisena toimetusvabadus. Seal ei saagi otseselt ette kirjutada ajakirjanikule, et sa pead tegema sellise töö.

Suunamudijate puhul on natukene teisiti. Kui vaadata üldse suunamudija tööd, siis see on pigem sisuturundus. Ja sisuturunduse puhul on teised reeglid. Sisuturunduse puhul on võimalik vaadata, kas lepingus oli väga täpselt kirjas, mida on oodatud. Ja siis on küsimus, kas (see, mida oodati – toim) on üle antud. Kui seda lepingus ei olnud, siis me saame vaadata ainult, mida päriselt tehti ehk mis on läinud avalikuks.

Kas te saate lähtuda sellest samast printsiibist, et sa ei pea olema teenust tellinud, piisab, kui teenust on osutatud?

Täiesti normaalne on, et organisatsioon võib tellida endale sisuturundust, et jõuda lähemale sihtgrupile, kes võib-olla Vikerraadiot ei kuula või Postimeest ei loe, aga kes vaatavad näiteks Tiktokki.

Teine asi on see, et kui tegeldakse ühe konkreetse poliitiku promoga. See on ka täiesti legaalne, aga sellisel juhul peab see poliitik selle eest ise maksma. Sellisel juhul ei tohi avalikest vahenditest seda teha.

Kas te neid videoid ja pilte ise vaadanud olete?

Ma ei tea, kas ma neid kõiki olen näinud. Väidetavalt neid oli erinevates kanalites ja me tahame neid kõiki vaadata. Aga osa olen näinud.

Selle põhjal, mida te olete vaadanud, kes sellest teenusest võitis?

Selles osas, mida mina ja meie komisjoniliikmed on näinud, me ütleksime, et seal oli ka üsna märkimisväärne osa, mida võib lugeda ühe konkreetse poliitiku promoks. Seda ei ole tegelikult konkreetne noormees ka ise eitanud. Ta on ka ütelnud, et ta kasutas võimalust avada Margus Tsahknat kui persooni.

Ta oli tegelikult väga positiivselt üllatunud, isegi vaimustuses meie välisministrist ja see on ka okei. Aga poliitikud peavad aru saama, et vastavalt erakonnaseadusele, kuna nad täidavad väga olulist rolli meie demokraatias, siis neile kehtivad kõrgendatud nõudmised.

Kui on tegemist sellega, et üks noormees on kaasas ja teeb poliitikule tema isikupromo, siis sellisel juhul oleks poliitik pidanud kandma tema kulud ise.

Kas sellest lähtuvalt võib nüüd oodata, et kui see menetlus natuke edasi läheb, siis ühel hetkel peab Margus Tsahkna ostma Karl-Gustav Kurni lennupileti ära?

Lennupileteid ära ei pea ostma, aga...

Tasuma välisministeeriumile?

Just. See võib jõuda sinnani. Aga sellega me natuke ruttame ette. Kõik sellised otsused teeb komisjon. Peale seda, kui me oleme saanud vajaliku info kätte, siis me vaatame selle komisjonis läbi. Iga komisjoni liige saab kujundada oma siseveendumuse ja siis vastavalt sellele teeme otsuse, kuidas me sellega edasi läheme.

Hiljuti võttis komisjon ette ka Jana Toomi valimiskampaania kulud. Ehk Toomi europarlamendi valimiste plakatite eest maksis europarlamendi fraktsioon Renew Europe. Iseenesest on ju loogiline, kui partei toetab oma kandidaati. Milles siis mure?

Sellega on mure ja tegelikult täiesti analoogne juhus oli enne eelmisi europarlamendi valimisi, kus kahele poliitikule tehti reklaami nende üleeuroopaliste parteide poolt. Toona me jõudsime ka sellele järeldusele, et tegemist on keelatud annetusega ja mõlemad poliitikud tegid ülekande sellele, kes nende reklaami eest maksis.

Probleem on selles, et see ei ole nende koduerakond, vaid tegemist on üleeuroopalise organisatsiooniga. Meie seadus keelab juriidilise isiku annetuse, ka välismaalase annetuse.

Euroopas endas on kindlalt reguleeritud, kuidas võib üldse toetada ja üldiselt poliitikud järgivad neid reegleid. Aga kui see läheb vastuollu Eesti-siseste reeglitega, siis ikkagi Eesti seadus prevaleerib, siis tuleb seda järgida.

Komisjoni poolt läheb välja väike meeldetuletuskiri kõigile meie praegustele europarlamendi liikmetele ja erakondadele laiemalt, et nad oskaksid seda märgata.

Ja Jana Toom peab reklaami eest raha maksma?

Me kõigepealt pöördume tema poole. Kui ta kinnitab, et see ei ole tema poolt makstud ja kui ta kinnitab, kes selle eest maksis, siis me suure tõenäosusega teeme ettepaneku, et ta peaks selle tagasi maksma.

Puhtalt hüpoteetiliselt. Kui Kaja Kallas oleks saanud ALDE esikandidaadiks, kas siis ALDE oleks võinud talle Eestis europarlamendi valimiste kampaaniat teha?

Ei oleks tohtinud.

Kas erakondade rahastamise järelevalve komisjonil on oma tööks kõik vajalikud vahendid olemas?

Me oleme üks haldusorgan, kes töötab alates selle loomisest ühe sama regulatsiooniga. Keskkond on muutunud, see regulatsioon on vananenud ja sealt on tulnud välja mitmed vead.

See on kuidagi sümptomaatiline, et poliitikud, eriti enne valimisi ja vahetult pärast valimisi, ütlevad, et erakonnaseadust tuleb muuta ja ERJK-le tuleb anda pädevust juurde. Kas või seda, et me võiksime kolmandatelt osapooltelt küsida menetlustega seotud informatsiooni, mis õigus meil endiselt puudub. Kas või selline lihtne asi, et kui on keelatud annetus tehtud, siis see annetus läheks riigieelarvesse, mitte annetuse tegijale.

Kõik need asjad on endiselt kuskil stoppamas. Vahepeal jälle tuleb jutt, et justiitsministeeriumis konsultatsioonid käivad. Viimase aasta jooksul ei ole meid küll sellesse kaasatud. Eelmine kevad öeldi, et sügisel kindlasti läheb erakonnaseadus riigikogusse. Praegu ei ole see sinna veel jõudnud. Millal jõuab, ei tea.

Nüüd tuli ka justiitsministri muutus. Ma pole tegelikult kuulnud, et tema jaoks see prioriteet oleks. Ma küll julgustaksin. See, et erakondade ja poliitikute rahastamine on aus ja läbipaistev, see on meie demokraatia mõttes ääretult oluline. Ma julgustaksin nii justiitsministrit kui ka teisi poliitikuid minema erakonnaseadusega edasi, et meie saaksime vajalikud tööriistad. Aga ka, et üldine keskkond muutuks avalikkuse jaoks õiglasemaks.