Ene Kuik elas aastakümneid Rootsis, kus töötas koolikokana. Teisele poole vett kolis naine 1980. aastatel südame kutsel. Kui Ene abikaasa kümmekond aastat tagasi suri, kolis lesk tagasi Tallinnasse. Siin elab ta aktiivset pensionärielu, kuuludes Jaani kiriku kogudusse. Üllatus oli suur, kui pühakojas kohtas ta enda ammust tuttavat Malle Järvikut, kellega nüüd käib koos vabatahtlikult kirikut koristamas. 

Hakkajad prouad – Malle töötab veel siiani ka koduabilisena – on omavahel arutanud, kuidas nad siit ilmast lahkuda sooviksid. Kuna kummalgi naisel lapsi pole, on nad juba maise vara laiali jaganud ja teinud testamendi.

"Ma tegin testamendi ühele vennapojale. Kui teda enam ei ole, siis tema tütrele. Ja see minu vara läheb sinna. Ma olen sellega täiesti rahulik. Ta, ma arvan, aitab mu ära ka saata siit maailmast," rääkis Malle.

"Ma olen kõik jaganud ära. Ma lasin siia torni panna oma kadunud abikaasale niisuguse massiivse kella. Ülejäänu ma olen lihtsalt ära jaganud. Nii et kui ükskord ma peaksin ära kaduma, on äraminemise aeg, siis vaatame, mis siis on. Aga siis ei ole nagunii millelgi tähtsust, kui oled nagunii läinud," ütles Ene.

Hoopis murelikumaks muutuvad prouad aga siis, kui hakata kõnelema sellest, kuidas siit ilmast lahkuda. Selge on see, et nad ei taha elu lõpus piinelda, muutuda nii-öelda köögiviljaks ja olla abitus seisus koormaks hooldajatele. Et seda vältida, otsustas Ene Rootsi pensionäride eeskujul teha teisegi testamendi ehk patsiendi elulõpu tahteavalduse.

"Aga selleni oli väga lihtne jõuda, kui ma tulin doktor Lahe juurde. Lihtsalt rääkisime juttu ja ma ütlesin, et nüüd – Merje on ta nimi – Merjekene, on niisugune lugu, et ma tahaks teha testamenti. Tema võpatas kohe tooli pealt püsti ja ütles, et mul on praegu Tartus kiirabi peaarst, kes tegeleb sellega," selgitas Ene.

Arstidelt sai Ene elulõpu tahteavalduse standardvormi, mille ta ära täitis. See tähendab, et kui peaks juhtuma, et Ene on teadvuseta, keeldub ta näiteks toitesondi ja hingamisaparaadi kasutamisest ning kliinilise surma korral ka elustamisest. Lisaks loobus ta ka keemia-, kiiritus- ja kirurgilisest ravist, kui nende eesmärgiks pole just vaevuste leevendamine.     

"Ei ole raske, kui on läbi mõeldud. Ma mõtlesin ka niiviisi, et mitte midagi ei ole sealt kõrvale jätta ja siis tuligi, et kõik need jäid nagu sinna lehele peale," ütles Ene.

"Mitte, et nad teevad mulle lõpu või niiviisi, et nüüd annavad viimase süsti. Vot see on juba eutanaasia, ma saan aru," lisas ta. 

Kuigi Malle mõtleb samamoodi kui Ene, pole tema endale veel patsienditestamenti vormistanud. Põhjus on lihtne – praegu Eestis kehtiva korra tõttu ei tea ega oska arstid sageli sellega arvestada. Tema ootab seadusemuudatust.  

"Kui seadust ei ole vastu võetud, et võime selle vastavalt tahteavaldusele ära lõpetada, kui ma ei tõuse püsti, kui ma ei saa ise süüa ja kui ma ei saa enda eest hoolitseda. Kõik see asi, see on ju päris hull ja kui ma veel saan aru ka, kui abitu ma olen," rääkis Malle.

"Ma tahan elada muidugi kaua ja tegutseda ja olla, mulle meeldib elada ja näha, mis tuleb, mis saab sellest ilmaelust. Aga kui see nii armetuks muutub. Ja kui ikka ma ise ka tunnen, et ma ei jõua enam elada, siis ma läheksin ära. See olekski kõige parem, kui ma ei peaks kannatama ja teistele tüliks olema ja keegi ei peaks minu pärast muretsema," lisas ta.

Prouade jaoks ei välista ka kristlik taust ja usk patsienditestamendi vormistamist. Nad on liiga lähedalt näinud, kuidas arstide püüdlused kalli inimese elu päästa üksnes tegi asja hullemaks. Malle sugulase elu piinarikas lõppvaatus kestis niimoodi poolteist kuud. 

"Kolm operatsiooni järjest ja lõpptulemus, see ei aidanud. Ta oli klaar. Kui ma läksin teda vaatama, ma nägin ta silmist, et ta näeb, et ta noogutab ja ma ütlesin, kui ma midagi ütlen, siis kui sa aru saad, siis pane silmad või näita silmadega märku. Tal olid voolikud ninas, suus, käte peal, külgede peal. See oli väga raske," rääkis Malle.

Samuti võib patsienditestament anda hingerahu lähedastele, kes ei pea enam pidevalt kahtlema, kas nad arvavad oma lähedase viimase soovi ära õigesti.

Ene ja Malle jaoks oleks kõige hullem stsenaarium see, kui neil vägisi hinge sees hoitaks.

"Ongi see, kui ma olen 100-aastane ja siis ikkagi veel pumbatakse mulle igasuguseid ravimeid ja peaasi, et saaks aga elu sisse," sõnas Ene.

"Hull on siis, kui mu mõistus on selge, aga ma ei ole võimeline enda eest hoolitsema, ma pean lootma, et keegi tuleb ja aitab ja vahetab mul pamperseid ja asju ja pöörab mind, et mul lamatis ei tuleks ja annab midagi sellist, mis mul valusid ei tekita," rääkis Malle.

"Aga see on ju piinlemine. See on näiteks, kui tõesti iga päev antakse rahusteid ja niisugust asja, miks ma pean pikendama päev päeva järgi seda, et mind hoitakse elus. Ja veel hullem oleks see, kui nad hakkavad siis süstima midagi," ütles Ene.

"Kui mul kaob huvi elamise vastu, maailma sündmuste vastu ära, tulebki minna, sest kõik on läinud, keegi pole tagasi tulnud ja tulebki ära minna. Ja see lootus on, et me saame sinna tema juurde üles. Saame rahu, igavesti rahu," sõnas Malle.