Te olete transpordiameti keskmise kiiruse kaamerate analüüsi järelduste osas rahulolematu? Mis teile muret teeb?

Suures pildis on hästi lihtne loogika: kiiruskaamerate paigaldamise ajal meile öeldi, et need paigaldatakse sellistesse kohtadesse kus on kõrgem ohukoht.  Näiteks mingi kurv, kus on palju õnnetusi. Sellega rahustatakse liiklust, inimene võtab kurvis hoo maha, inimesed hakkasidki kurvides hoogu maha võtma.

Nüüd tuli järgmine mure, inimesed hakkasid pärast kaamerast möödumist kiirendama. Transpordiamet esitas seepeale andmekaitseinspektsioonile taotluse uurida, kas keskmiselt piirkiiruse ületamine on Eestis üldse probleem. Kui ei ole probleemi, siis pole ka vaja midagi teha.

Analüüsist selgus, et väga minimaalne osa inimesi tegelikult ületab keskmiselt kiirust sellisel määral, mis tekitaks arvestatavat liiklusohtu (piirkiiruse ületajaid oli 39 protsenti autojuhtidest, aga enamik kiiruseületajatest tegi seda veapiiri lähedal. 99,6 protsenti autojuhtidest ei ületa maanteel rohkem piirkiirust kui 15 km/h, toim).

Transpordiameti järeldus aga oli uuringust, et nüüd hakkame ikkagi uusi kaameraid panema, ehk siin loogika jada ei jookse kokku.

Juhul kui  tõepoolest otsustakse kiirusekaamerad teede äärde tuua, mida  silmas pidada, et kodanike jälgimine ei läheks üle piiri?

See on väga tõsine asi, Saksamaal on selle kohta kirjutatud väga palju doktoritöid, Eestis aga on suhtumine privaatsusesse kuidagi hästi naiivne.

Aga põhimõtteliselt meil peaks olema õigus elada riigis, kus meil ei panda kaameraid taha, et vaadata, kuhu me lähme, kust me tuleme ja kellega koos liigume. 

Seda ignoreeritakse täiesti, kasvõi juba olemasolevate kaamerate kontekstis.  Teist tehakse roolis pilt, selle pildi peale jääb ka teie kaassõitja. Kuidas on tagatud, kes seda pilti saab näha ja kuhu see info jookseb? 

Mujal maailmas nõutakse, et need pildid hägustatakse ära, kui sa ei ole rikkuja. Või kaassõitja pilt hägustatakse. Meil ei ole isegi mingit seadust selle kohta, see protsess ei ole paigas. 

Mida rohkem selliseid kaameraid üles saab, seda rohkem riik teab, kuhu ma lähen ja kellega lähen. Seda väljapressitavamaks me lõpuks muutume ühiskonnana.

Eraldi küsimus on see, et kas see keskmise kiiruse kaamera on üldse proportsionaalne meede liiklusrikkujate tabamiseks? Arvestades kulusid ja süsteemi tööshoidmist?

Ja see on väga õige küsimus. Põhimõtteliselt need vahemaal põhinevad kiiruskaamerad on kindlasti oluliselt intensiivsem sekkumine inimeste privaatsusesse ja inimväärikuse põhimõttesse. 

Kaamerate paigaldamiseks peaks olema mingi väga tungiv vajadus.

Jah, mujal maailmas on need kasutusel. Aga see, et mujal maailmas on lastud viga sisse, ei tähenda seda, et meie peame oma ilusa väikse riigi samamoodi ära rikkuma. 

Keskmise kiiruse mõõtmine peaks olema siis hästi rangelt piiratud eriti ohtlike lõikude peale, kus tavalised kaamerad ei toimi.

Aga minu elukogemus ei toeta seda. Kui me juba lubame selle kaamerasüsteemi paigaldamist, siis seda paigaldatakse ikka kohtadesse, kust kõige rohkem trahve laekub.

Kui te vaatate praegu seda uuringut,  siis ei mõõdetud kiirust lõikudel, kus oleks silmapaistval hulgal  õnnetusi. 

Selliseid andmeid meil lihtsalt riigil ei ole ja need kaamerad pandi üles testimiseks just nendel lõikudel, kus lihtsalt parasjagu oli kõige kasulikum.

Aga kaheldamatult on olemas kaalukas vastuargument – kui me päästame kasvõi mõne inimese elu või väga rasketest vigastustest, siis see asi tasub ära?

See on demagoogiline väide. Selle loogika järgi võiks anda needsamad miljonid hoopis vähiravi toetuseks, sest selles valdkonnas nende miljonite abil saab oluliselt rohkem elusid päästa. Siis poleks meil vähiravifondi vaja.

Suur osa kiiruseületajatest ületasid piirkiirust alla seitsme kilomeetri tunnis. Selle fikseerimiseks panna süsteemi need miljonid, järelevalveressurss ja menetlusressurss? Ja siis öelda, et seda ühte elu on vaja päästa? Samal ajal rääkida, et vähiravifondile meil ei ole raha anda, sest eelarve on piiratud? Seega see argument on puhtalt demagoogiline.

Loomulikult iga elu on väärtuslik. Aga küsimus on see, kas on õigustatud kogu selle aparaadi ülesehitamine, privaatsusevastaste süsteemide rajamine, eriti kui  tegelikult õiguslikult Eestis puuduvad privaatsuse tagatised.

Ükskõik millisesse ametkonda ma sel teemal helistaks, ma saan kindlasti vastuseks, et kaamerad on hädavajalikud. Näiteks politsei ütleb kindlasti, et see rahustab liiklust ja parandab järelevalvet.

Kui rääkida politsei targemate otsustajatega, siis nende argument on palju lihtsam, politseilt eeldatakse kiiruse mõõtmist. Aga selleks antakse piiratud ressurss, seega on neil odavam kaamera panna üles statsionaarselt, kui käia ise seda kaamerat ringi tõstmas.

Siin tuleb aga mängu jällegi proportsionaalsuse küsimus: kas meil on selline probleem, et riigi põhimaanteedel piirkiiruse ületamine kuni 20 kilomeetrit tunnis põhjustaks olulisel määral raskeid liiklusõnnetusi? Kuni meil selliseid andmeid ei ole, siis meil ei ole ka põhjust neid kaameraid  üles seada, sest inimväärikuse põhimõttest tulenev privaatsusõigus on ka väga kaalukas õigus, lisaks sellele, et politseil on ressursse vähe.

Me anname oma privaatsuse ja inimväärikuse ära selleks, et meid oleks lihtsam karistada. See ongi ju seesama Orwelli raamatus kirjeldatud keskkond, kus vaikselt ja rõõmsalt ütleme, et me teeme ainult nii, nagu riik lubab!

Sotsiaalteadlased ütlevad, et kui inimest kogu aeg jälgitakse, siis ta põhimõtteliselt hakkab käituma teistmoodi, ta hakkab käituma nii, nagu ta arvab, et teistele meeldiks. Ta ise enam ei otsusta.

Siis tulevadki inimestest keskpärased hallid lilled, kes täidavad kõiki reegleid.