Venemaa rünnakud on intensiivsed ja intensiivsus tõuseb. Tempo tõstmisega üritab Venemaa ära kasutada ajaakent, kuni lääne abi kohale jõuab, ütles Vendla reedel kaitseministeeriumis peetud iganädalasel pressikonverentsil.

Vene vägede edu on siiski lokaalne ja suurt läbimurret pole näha, lisas ta.

Kõige aktiivsem on Venemaa Donetski suunal, kus lahingutegevuse keskpunkt on Tšassiv Jari lähistel, mida nad üritavad ümber haarata ja vallutada. Selleks on seal tõstetud oluliselt sõjategevuse tempot, rääkis kolonel.

Tšassiv Jari kiiret kukkumist pole küll näha, aga arvestades varasemaid kogumusi väga intensiivse rünnaku alla jäänud linnadega nagu näiteks Bahmut, on siiski võimalik, et see langeb, tõdes Vendla.

Vene vägede pealetungid on suure intensiivsusega ka Avdijivka ja Mariinka läheduses, lisas ta.

Zaporižžja ja Hersoni suuna kohta pole Vendla sõnul muud öelda, peale selle et Krõnki sillapea Dnepri vasakkaldal püsib endiselt, kui kuuldavasti grupeerivad venelased end ümber, et seda ikkagi likvideerida, rääkis kolonel Vendla.

Lahingutegevus on praegu vaiksem ka Lõmani suunal, märkis ta oma ülevaates.

ATACMS ei ole võluvits

Rääkides pressikonverentsil USA antud ATACMS-i rakettide mõjust, mis suudavad lennata ka 300 kilomeetri kaugusele, ütles Vendla, et sellise tegevusraadiusega raketid muudavad sõjateatri geomeetriat natuke. Samas ta rõhutas, et praeguse sõja varasemad kogemused näitavad, et üks relvasüsteem ei muuda üksikuna kõike, sest Venemaa suudab üsna lühikese aja jooksul oma tegevuse ringi korraldada ning Ukraina kasutusse jõudnud uue relvasüsteemi mõju selle järel väheneb.

"Igasugune laskemoon aitab üldisele üritusele kaasa. Aga see on nagu ka iga muu uus relvasüsteem: kumbki pool arendab [sellele vastuseks] oma tehnilisi parameetreid, taktikat ja protseduure," rõhutas ta.

Küsimusele Kertši silla võimalikust hävitamisest nende rakettidega toonitas Vendla, et kuna see on Venemaa üks kõige paremini kaitstud objekte, tuleb selle hävitamiseks korraldada kompleksne rünnak, kuhu on kaasatud erinevad relvasüsteemid. ATACMS-i rakettides olev lõhkeaine kogus ei pruugi olla piisav sillapostide või talade purustamiseks ning selle ühenduse katkestamiseks tuleks seda teha koostöös meredroonide ja muude ründevahenditega, ütles kolonel.

Rääkides Ukraina rajatavate kaitseliinide tugevusest ütles Vendla, et nendega saab Ukraina aega juurde võita, kuid nende ehitamine nõuab väga suuri ressursse, mida erinevalt Venemaast näiteks nn Surovikini liini rajamisel oli, Ukrainal ei ole.

Vendla rõhutas, et Ukraina jaoks on sõjalise edu saavutamiseks hetkel olulised teemad laskemoon, uute sõjaväelaste lisandumine ja kindlustuste ehitamine, kuna viimane võimaldaks teha rindejoone õhemaks.

Samas lisas pressikonverentsil osalenud kaitseväe juhataja, kindral Martin Herem kaitseliinide rajamist ja nende efektiivsust kommenteerides, et ükskõik kui võimsa kaitse saab suurtükitulega ära pühkida. "Määrav on ikka tulejõud," rõhutas Herem.

Ka leidis Herem, et ATACM-ide ja raketilaskesüsteemide HIMARS keskendamine Kertši silla hävitamisele pole mõistlik, kuna see oleks liiga kallis. Mõistlikum oleks neid praegu kasutada muude väärtuslike sihtmärkide hävitamiseks, mida Ukraina suudab leida nagu Venemaa armee-taseme juhtimispunktid, erinevad laod või ka sõjalennuväljad.

Vendla tõi lisaks esile ka Venemaa sel aastal järsult kasvanud liugpommide kasutamise, mis saadetakse teele rindest 50-60 kilomeetri kauguselt sõjalennukitelt Su-34 ja Su-35, kust Ukraina õhutõrje ei ulata neid tabama. Praegu Venemaa valitseb seda valdkonda, tõdes Vendla. Ta tõi näiteks, et Avdijivka vallutamisel, mis on territoorium suurusega umbes viis korda kuus kilomeetrit, heitis Venemaa ründeteraviku ajal umbes 250 pommi päevas – see hullem kui suurtükituli, arvestades, et sellistes pommides on 250 ja 500 kilogrammi või isegi 700 kilogrammi lõhkeainega.