"Juriidiliselt ei pruugi see täpne olla, aga minu meelest kõige parem kirjeldus, mida saab öelda, on see, et nad tunnustavad Palestiina potentsiaali riigina," ütles Arjakas neljapäeval "Terevisioonis".

Arjakas tõdes, et pole täpselt teada, mis olid nende riikide sisearuteludes peamised argumendid, miks praegu selline otsus tehti.

"Mida välja öeldakse, on see, et nad tahavad survestada Iisraeli ja Palestiinat rahuprotsessile, mida sisuliselt pole toimunud juba viimased kümmekond aastat," märkis Arjakas.

"Näiteks Norra tõigi oma avalduses välja, et kui nende varasem positsioon oli see, et nad tunnustavad Palestiina omariiklust rahuläbirääkimiste viimase staadiumina selleks, et lõplik kahe riigi lahendus saaks sündida, et seda saaks ellu viia, siis praeguseks nad on aru saanud, et tegemist on protsessiga ja et sellesse protsessi natukene hoogu juurde anda, otsustasid nad sellise otsuse praegu teha," selgitas ta.

Kolm riiki teatasid, et tunnustavad Palestiina omariiklust 1967. aasta piirides ehk Gaza sektoris, Läänekaldal ja Ida-Jeruusalemmas.

Arjakas möönis, et tegelikult ei ole palestiinlastel sisulist kontrolli ühegi nimetatud piirkonna üle.

"Ja kui me vaatame, kes palestiinlaste eest kõneleb, siis ka seal on küsimärke, sest ametlikult on selleks Palestiina Omavalitsus, kes on võimul Läänekaldal, aga kes teeb oma võimu hoidmiseks väga intensiivselt koostööd Iisraeliga. Ja teiselt poolt on Hamas, kes on [võimul] Gaza sektoris. Hamas ja Palestiina Omavalitsus on ka kohati omavahel vaenulikemates suhetes kui Iisraeliga," rääkis ekspert.

Arjakas nõustus, et palestiinlastel pole ühtset tervikut, mida saaks tunnustada, sest nad on killustatud nii territoriaalselt kui ka poliitiliselt.

"Seetõttu on ka natukene raske öelda, mida nad siis täpselt tunnustasid, aga selline teatav ebamäärasus on Palestiina tunnustamise puhul alati sisse kirjutatud olnud. Ka paljude teiste nende umbes 140 riigi puhul, mis on Palestiinat tunnustanud, on küsimus, millises ulatuses, millises territoriaalses ulatuses nad seda üldse tunnustavad," ütles Arjakas.

Tema hinnangul pole selle sammu järel siiski oodata Iisraeli poolt väga jõulist reageeringut, kuigi peaminister Benjamin Netanyahu on tunnustamist kritiseerinud , viidates, et Hamasi rünnakut toetab väga suur osa palestiinlasi ja seega oleks tunnustamine justkui autasu selle eest.

"Ehkki Iisrael on praegu tagasi konsultatsioonidele kutsunud oma suursaadikud neis riikides, on see samm üsna tavaline olukorras, kus riigid teevad midagi, mida Iisrael heaks ei kiida. Aga see on diplomaatilises suhtluses üsna tavapärane praktika," selgitas Diplomaatia peatoimetaja. "Ehk siis ilmselt me ikkagi ei näe mingit sisulist väga tugevat muutust senises diplomaatilises suhtluses, kuigi teatav pingeline õhustik sellele lisandub."

Küsimusele, kes võiks veel kolmele äsja oma otsusest teatanud riigile Euroopast lisanduda, tõi Arjakas välja Sloveenia ja Malta.

"Teiselt poolt on Saksamaa ja Prantsusmaa väga selgelt välja öelnud, et Palestiina riigi tunnustamine võiks kaasneda laiaulatuslike läbirääkimistega Iisraeli ja Palestiina vahel ning kuna hetkel selliseid läbirääkimisi ei toimu, siis nad näevad, et selline Palestiina tunnustamine oleks liiga ennatlik samm," rääkis ta.

Arjakas kommenteeris ka Ameerika Ühendriikide positsiooni selles küsimuses, märkides, et USA on valmis tunnustama Palestiinat, aga nad saavad seda teha mingisuguste rahuläbirääkimiste lõpus.

"Ja eks USA hukkamõist sellele sammule on ka üks põhjus, miks mitmed lääneriigid on praegu olnud ikkagi väga skeptilised ja ettevaatlikud selle sammu tegemisel," tõdes ta.

Iirimaa, Hispaania ja Norra teatasid kolmapäeval, et kavatsevad alates 28. maist tunnustada Palestiinat iseseisva riigina. Seda kommenteerinud USA president Joe Biden ütles, et Palestiina riik tuleks saavutada läbirääkimiste teel, mitte ühepoolse tunnustamise kaudu.

Intervjueeris Reimo Sildvee.