Kanada Toronto ülikooli uurimisrühm Citizen Lab tuvastas, et 2020. aastast alates on mitme Valgevenest või Venemaalt pagenud ajakirjaniku või ühiskonnategelease telefoni on tungitud või proovitud tungida Pegasuse nimelise nuhkvaraga.

Nuhkvara toimimist selgitas ERR-ile välisluureameti (toona teabeameti), esimene juht ning praegu riigikogu julgeolekuasutuste järelvalve erikomisjoni liige EKRE fraktsioonist Ants Frosch.

"See telefon reaalajas edastab nii pilti, mis kaamerast tuleb kui ka heli. Väga sageli on variante, kus telefon ei ole isegi sisselülitatud, see lülitamine tehakse nii, et väliselt ei ole aru saada. Järelikult kõik meilivahetused, meilivahetuste ajalugu, fotopank, kõik telefoni funktsioonid on kasutatavad huvitatud organisatsioon poolt, kelleks on luure- ja vastuluureasutused," kirjeldas Frosch.

Varasemalt on nii proovitud sisse tungida Venemaa opositsioonilise väljaande Meduza juhi Galina Timtšenko telefoni, kuid uurimisrühm tuvastas seitse uut juhtumit. Üks sihtmärk oli Läti kodanik Jevgeni Pavlov, kes on töötanud väljaannetes Current Time ja Novaya Gazeta Baltija.

Ülejäänud nuhkvara sihikule jäänud kuus inimest on kas Venemaa või Valgevene kodanikud. Ühel on lisaks ka Iisraeli kodakondsus.

Nuhkvaraga ei rünnatud vaid ajakirjanikke. Näiteks leiti tarkvara ka Andrei Sannikovi telefonist, kes 2010. aastal kandideeris Aleksandr Lukašenko vastu Valgevene valimistel. Pärast valimisi vangistas ta Valgevene KGB, praegu tegutseb Sannikov Varssavis. Tõenäoliselt on Pegasuse abil nuhkimise taga mõni riik.

"Firma, kes selle lõi, NSO grupp Iisraelis, on väga täpselt sätestanud oma litsentsides selle, milleks seda võib kasutada. Seetõttu Pegasuse sattumine juhuslike isikute kätte on praktiliselt välistatud. See on ikka riiklike tegijate käes alati olnud," rääkis Frosch.

Nuhkimise tuvastanud uurijad rõhutavad, et nad ei nimeta süüdlast. Küll ütlevad nad, et see ei ole tõenäoliset ei Poola, Leedu, Venemaa ega Valgevene. Pigem on olnud vihjeid, et Pegasust võivad kasutada Läti ja Eesti eriteenistused. Citizen Lab väidab, et erinevalt Lätist kasutavad Eesti eriteenistused nuhkvara oma riigipiiridest väljas. Samas selle kohta tõendeid artiklites ei esitata.

"See on puhas spekulatsioon, sest siin tõendeid ju esitatud ei ole. Põhimõtteliselt on mõeldav, et Läti teenistused või mõned teised teenistused on pöördunud Eesti julgeolekuasutuste poole ja palunud konkreetseid huvipakkuvaid isikuid või nende sidevahendeid kontrolli alla võtta. Seda ei saa välistada," ütles Frosch.

Riigikogu komisjonil ei ole samas spekulatsiooni põhjal lihtne teemat käsitleda lisas Frosch.

"Tõendeid ei ole Eesti riigile esitatud ja mingeid konkreetset pöördumist nende isikute poolt Eesti riigile ei ole olnud. Küll aga üldises plaanis on kindlasti julgeolekuasutuste kontrollkomisjonil kohustus seda teemat jälgida ja kindlasti tuleb see üldisema küsimusena päevakorda juba järgmisel julgeoleku komisjoni istungil, seda ma luban," ütles Frosch.

Järgmine istung toimub esmaspäeval. Neljapäevased artiklid näivad viitavad vaid 2022. aasta New York Timesi artiklile, milles kirjeldati, kuidas Eesti nuhkvara Iisraelist soetas.

Ameerika ajaleht kirjutas siis oma allikatele viidates, et Eesti tundis huvi Iisraeli tarkvara vastu juba 2018. aastal ning tegi 30 miljoni dollari suuruse ettemakse selle soetamiseks. Aasta hiljem teavitas Venemaa Iisraeli valitsust, et Eesti kavatseb nuhkvara kasutada Venemaa vastu. See tekitas Iisraeli valitsuses tulise vaidluse, mis päädis sellega, et Eestil keelati nuhkvara kasutamine Vene telefoninumbrite vastu.

Sellest võiks justkui järeldada, et piiratud mahus Eesti eriteenisused Pegasust siiski kasutavad. Tegelikult see teada pole.

"See on klišee küll, aga ei saa kinnitada ega ümber lükata," ütles kaitsepolitseiameti pressiesindaja Harrys Puusepp.

Oma taktikaid kapo ei ava, selgitas Puusepp. See annaks vastaspoolele liiga palju vihjeid. Küll rõhutab ta, et kergekäeliselt nad kellegi kallal luurata ei saa.

"Kõige tähtsam on see, et Eesti on õigusriik. Kõikide inimeste põhiõiguste riive peab olema põhiseadusega kooskõlas, seaduse alusel ja selle piires. See tähendab, et nii julgeolekuasutus kui ka uurimisasutus - kui tal on oma tööülesannet täitmiseks vaja näiteks kedagi pealt kuulata siis seda kindlasti ei tehta niisama, see ei ole kindlasti lihtne," rääkis Puusepp.

Seda tuleb kohtule põhjendada ja kohus peab andma loa, sõnas Puusepp.

"Olenemata sellest, millist tehnikat või milliste meetmetega – mis julgeolekuasutuse puhul on riigisaladus – seda teha," ütles Puusepp.

Põhimõtteliselt on võimalik, et nende seitsme inimese taga on luuranud kas kapo või välisluureamet, ütles Frosch. Tõsi, et Eestis peaks luureastuste tööl silma peal hoidma nii kohus, riigikogu komisjon kui ka näiteks õiguskantsler, kuid Frosch siiski lisas, et järelvalve peaks olla põhjalikum.

"Ametkondlik sisekontroll on olemas, aga põhimõtteliselt ministriaalne kontroll on praktiliselt olematu, lapsekingades. Sisuliselt tuleb ministril või ka ministeeriumil lihtsalt usaldada kaitsepolitseiameti või välisluureameti juhte, ametnikke. Reaalselt kontrollisüsteemi ei ole," rääkis Frosch.

Olukorras, kus Venemaa kavandab üha rohkem hübriidrünnakuid on üsna tõenäoline, et üha enam satuvad vastakuti julgeoleku ja privaatsuse väärtused. Rohkemate rünnakute ennetamiseks on vaja rohkemate inimeste järele luurata.

"Ei tahaks privaatsust väga loovutada. Ma arvan, et põhiseadus peaks siin ikka selgelt kehtima ja Eesti kodanikud peaks olema kaitstud. Kui räägime teiste riikide kodanikest, siis pean sellisel juhul siiski ütlema, et kui nad on legitiimsed sihtmärgid ja seotud vastuluure või luureülesannete täitmisega, siis see ei ole Eesti riigi probleem," rääkis Frosch.

Õiguskuulekas tavaline Eesti kodanik muretsema ei peaks, rõhutas küll ka Frosch. Pigem võivad tekkida mured, kui luureasutuste töö puudutab näiteks võimukandjaid.

"Juhin ka tähelepanu sellele, et Eestis on ikkagi suur hulk inimesi, kes on riigisaladuse loa taotlemisel andnud blanco veksli välja enda suhtes kontrolli meetmete rakendamiseks. Sellisel juhul ei ole ka tarvis minna kohtusse sanktsiooni küsima," sõnas Frosch.

Samas ka neid inimesi kindlalt pidevalt ei jälgita, selleks lihtsalt ei jagu luureasutustel jõudu.

"Keegi peab ikkagi seda kogutud materjali hindama ja selleks ei ole liiga palju inimesi ei meil ega kuskil mujal maailmas. Selline totaalne jälgimisühiskond. Me ei ole veel sinnapoole teel," ütles Frosch.