Rain Lõhmus: valitsus tegeleb feodalismi tagasitoomisega
Ettevõtja ja LHV panga asutaja Rain Lõhmus ütles Vikerraadio "Reedeses intervjuus" Kristjan Pihlile, et Eestis piiratakse vabadusi läbi regulatsioonide ning feodaalid võtavad erasektorilt ümber jagamiseks järjest enam, kuid liiga palju raha läheb riigieelarvesse. Ta tõdes ka, et näeb LHV rekordkasumi tuules mitmeid ohtlikke ja negatiivseid trende.
Kui te kolmapäeva pärastlõunal Tallinna Lennujaamas maandusite, kas tundsite ka seda raskust ja pessimismi, mis vähemalt päevalehtede pealkirjade sõnul Eesti kohal valitseb?
Tundsin sõna otseses mõttes külmemat kliimat.
Aga ma alustan alati vestlust taksojuhtidega, et kuidas nemad Tallinna pilti näevad. Tallinn pole muidugi terve Eesti.
Mis taksojuht seekord ütles?
Oh, nad on tavaliselt nii palju näinud inimesed, et nemad kõige pessimistlikumad ei ole. Aga üldiselt on pilt suurel määral sama.
Milline pilt Eestist paistab LHV panga kõrghoone kõrgematelt korrustelt?
Ma arvan, et inimesed on täppisnägijad alati tahavaatepeeglisse vaadates, ette on väga raske näha.
Kui aus olla, siis panga seisukohast on väikseid ohumärke, aga üldjoontes ei ole pilt kõige hullem. Kuid need alad, millega pank oma laenamisega tegeleb, ei hõlma kogu majandust ja see ei ole tervikpilt.
Milles ma ise olen veendunud, ja olgem ausad, oleme olnud üle aasta intresside tõstmistsüklis, ning kuidas iganes seda keegi ka ei nimeta, on intresside tõstmise põhieesmärk tekitada tööpuudust.
Seda keegi välja ei ütle, aga nii see on – see on vajalik, et majandust jahutada.
Et meil peabki praegu raske olema?
Jah. Kui kõik räägivad, kuidas seda teistpidi keerata, siis see räägib vastu sellele suurele poliitikale ja trendile, mida tehakse ehk inimesed ei julge lihtsalt välja öelda, et inflatsiooni alla toomiseks, majanduse jahutamiseks on vaja tekitada teistsugune olukord, kus mitte puudus ei ole töökätest, vaid töökätest on ülejääk. Teatud piirini. See ei tohi olla liiga suur.
Juba on käes olukord, kus vähemalt osal inimestest ongi raske, seda näitab ka panga statistika – kui aasta algul anti tarbimislaene välja 20 miljoni kandis, siis viimastel kuudel on see tõusnud 25-30 miljonile, mis tähendab, et inimesed ei tule enam toime, et neil on mingid kulud, mida nad enam oma palgast ei kata ning on vaja võtta pisike, 5-10 tuhande eurone laen.
Ma ei tea, kas sellest statistikast saab täpselt sellist järeldust teha, sest tarbimispaene annavad ka mitte pangad ning võib olla, et neil on raskem, kuna nad ei suuda nii palju laene välja anda. See võib olla põhjus.
Aga kui peeglisse vaadata, siis on tarbimislaen küll selline asi, mida pangad kriisi lähenedes väga julgelt ei jaga, sest need on esimesed, mis jäävad tagasi maksmata.
Et olete tähelepanelikud selles osas?
Jah, oleme karmistanud kriteeriume ja kindlasti tähelepanelikumad. See on ju ka kohustus, kuna me laename välja deposiiti ja keegi ei taha, et see kaduma läheb.
Kas vastab tõele, et pangad teevad pidevalt reaalajas stressiteste, et kui euribor tõuseb, kui kaugele me saame minna nii, et midagi väga kolossaalselt halba ei juhtu ning kust see piir täna teie pangas on?
No see on muidugi liialdus, et reaalajas tehakse, aga tehakse jah päris tihti ning see on üks riskijuhtimise alustalasid.
Näiteks paar aastat tagasi, kui euribor oli null või nulli lähedane, testisime, mis siis on, kui ta oleks neli. Ja nüüd on euribor kõrgemal.
Tõsi, paar aastat tagasi ei ennustanud me sellist inflatsioonilainet, mis tõstis teatud määral ka palkasid. Kahekohaline palgakasv oli ka midagi niisugust, mida me püsivalt ei oodanud. Kahjuks see keskmine ei ütle mitte midagi, inimesed on väga erinevad – mõned tulevad paremini toime, mõned mitte. Pankade seisukohalt peame muretsema just nõrgemate pärast.
Aga kas teie tee ristub nende inimestega panga fuajees? Käite ilmselt eri ustest.
Ma ütleks, et inimesed ei käigi enam enamasti pangas. Ja kui aus olla, siis ma ei ole täistöökohaga, vaid korra kuus koosolekutel käiv inimene.
Küsimuse mõte on see, kas te üldse tunnete mõnd inimest, kel on täna raske.
Ma üritan igal pool inimestega võimalikult palju rääkida, see on kriitilise tähtsusega. Pangakontor ei ole selleks isegi kõige õigem koht.
Eks samasugune trend on tegelikult ka teistes riikides, natuke erinevas vormis, aga praktiliselt igal pool on intresside tõus ja inflatsioonitsükkel.
Teisest küljest, kuigi osal inimestest on väga raske, on pankuri seisukohast täna kõik ju väga hästi: pagaritöökoda müüb saiu-leibu, Liviko müüb viina ja pank müüb laene. Kasumimarginaalid on väga head.
Ei ole väga hästi. Kui aus olla, olen ma palju rahutum, kui näiteks aasta tagasi. Aasta tagasi me teadsime, et asjad hakkavad paranema. Kui inimesed uskusid, et selline nullintressi-keskkond jätkub veel nii, nagu ta oli päris pikka aega, siis nad pidid hästi naiivsed olema. See oli ette teada, et selline asi (intressitõus) juhtub.
LHV avaldas sel nädalal oma üheksa kuu tulemused ja arvan, et enamik arvas, et see on super hea ja rõõmus tulemus.
Te teenisite neli korda rohkem kui eelmisel aastal samal ajal.
Jah, aga mina vaatan sinna sisse ja kahjuks näen päris palju negatiivset trendi. Ma vaatan, et laenukasv oli kõigest 12 protsenti ning samal ajal oli kulude kasv 32 protsenti, mis tuleneb inflatsioonist ja regulatiivsetest nõuetest. Võib-olla oleme me ise liiga pehmed olnud, liiga palju kulutanud, kuna on head ajad.
Mina näen hästi ohtlikke trende, sest me ei saa eeldada, ma võrdleks seda sprindijooksuga, et meil on täna 10 meetrit sekundis taganttuul ehk tegelikult need rekordid ei lähe arvesse – see on ajutine, ta ei jää sinna puhuma.
Ja seepärast tuleb vaadata ette ja me oleme alati ette vaatavad. Inimesed jah vaatavad taha ja ütlevad, et oleks tore maksustada, aga tegelikult pead sa alati ette vaatama.
Need, kes taha vaatavad, on röövlid või liigkasuvõtjad või midagi muud. Progress on alati ette.
Pankade üheksa kuu kasum oli 108 miljonit eurot, ligi 200 protsenti rohkem kui aasta tagasi. Lihtne inimene küsib – kuhu see raha läheb?
Iseenesest ei lähe ta otseselt mitte kusagile. See, mida LHV on juba börsile mineku ajast ehk seitse aastat teinud ja mida oleme alati öelnud, et ühe neljandiku maksame me aktsionäridele, kelleks võib alates aastast 2016 olla igaüks ning kõik saavad võrdselt. Ülejäänud osa jääb kapitaliks ja reservideks, mille arvelt me oma tegevust suurendame.
Ja veel kord, ma loodan, et ei tule ja ma ei ole tõenäoliselt nõus mürki võtma, ja ma tahaks näha inimest, kes on ja kes ütleb, et kahjumeid ei teki. Ma oleksin väga rõõmus, kui ei teki, aga tuleb valmis olla.
Ja see on see pott, kust n-ö võetakse?
Jah. Nagu igal perekonnal või leibkonnal peaks olema mingi reserv, et ei elata palgapäevast palgapäevani, oleks ju palju hullem, kui pangad sellised oleksid – kui nad läheksid põhja ja nõuaksid rasketel aedadel maksumaksja tuge. Et oleksid veel riigile või maksumaksjale koormaks.
Te ilmselt ei taha väga ennustada, aga ma siiski sunnin – kus on aasta pärast kuue kuu euribor?
See ei ole eriline novaatorlus, aga ma arvan, et kiiret langust, eeldusel, et midagi ultraradikaalset ei juhtu, kas poliitiliselt või mingisugust musta luige sündmust, mida on raske ette nähta, ei ole. Arvan, et see ei ole palju kõrgemal, aga ka mitte väga palju madalamal. Pigem tuleks valmistuda selliseks pikaajaliseks keskkonnaks.
Mina olen oma pankuri aegadel näinud igasuguseid asju – see tänane intressitase ei üle üleüldse kõrge. Paku, kui palju oli USA keskmine kodulaenude intress eelmisel nädalal.
Ma ei kujuta ette. Kaks korda suurem, kui meil siin?
Ma tahaksin numbrit.
Ma ei julge pakkuda.
Kas see on palju või vähe, aga see on 8,01 protsenti. Kui me vaatame ajalugu, siis USA ja Inglismaa 50 aasta keskmine kodulaenu intressitase on olnud 7-8 protsendi vahel. Tõsi, viimased kümme aastat on see madalam olnud ja inimesed on ära harjunud.
Aga räägime natuke lähemast paigast kui Ameerika. Räägime sellest, mis toimub Rootsis. Ma ei ole kuulnud, et need samad pangad, kes siin toimetavad, Rootsis selliseid karme tingimusi seaks. Miks see nii on?
Kui sa vaatad tagajärgi, siis ma küsin vastu – mis toimub Rootsi kinnisvaraturul, mille läbi ka Eesti ettevõtted kannatavad?
Need on ühe ja sama mündi eri pooled. Kui sa midagi kunstlikult subsideerid ja tekitad buumi, siis see on enam-vähem nagu purju joomine – me võiksime mõlemad väga lõbusad olla, aga kui me ei ole päris kuueteistaastased, on järgmisel päeval väga halb olla.
Et Swedbanki juhatuse esimees Olavi Lepp vastaks mulle tõenäoliselt, et me ei taha korrata samu jamasid, mis me Rootsis tegime?
Ma ei oska ega taha ega või teiste pankade eest midagi öelda, aga iga asi, mis on odav, ei ole tingimata alati eeskuju.
Ausalt öeldes ma arvan, et eriti see nullintressi keskkond kirjutatakse majandusajaloolaste poolt tõenäoliselt nurjunud majanduseksperimendiks.
Eesti turul on päris mitu suurt panka. Kas siia mahub veel mõni?
Kunagi ütles Indrek Neivelt, ja andis meile sellega innustust, et kui sul on nelinurkne pindala ja seal on palju suuri ringe, siis seal vahepeal on palju tühimikku.
Ehk tõenäoliselt mahub – mida suuremad ringid seda täidavad, seda rohkem on tühimikku, kuhu vahele minna. Sa ei saa ilmselt kohe suureks minna, aga saad kusagilt tühimikust kasvama hakata. See on see, mida meie oleme teinud, mida Coop Pank on teinud alguses vastu ootusi. Täna on jah hea öelda, et nii lihtne oli, aga päris alguses ei olnud.
Millised on LHV ambitsioonid on? Millal saab LHV turuosalt teiseks Eesti pangaks?
Tead, meil on isegi plaanides kirjas, millal me saame, äkki oli see aasta 2027, aga kui aus olla, siis see ei ole alati minu eesmärk.
Minu jaoks on see natuke nagu tennises, mida ma viimasel ajal vaatan – eesmärk ei saa olla, et oled parim Eesti meestennisist, eriti olla kolmandana parim Eesti meestennisist. Minu meelest peab juuniorist tennisemängijal olema palju suurem ambitsioon. Kui aus olla, siis parimad tennisistid ei tule Eesti meistrivõistlustele kohalegi.
Kuulge, teie suured rahakad kliendid ütlevad, et kunagisest väikesest tublist LHV-st on tänaseks saanud põhimõtteliselt suurte Rootsi pankade miniversioon. Võtate kriitika omaks?
Osaliselt. Eks ma ise möönan ka, et kasvu ja ka regulatsioonide kasvuga on kaela tulnud nii palju asju, mis ei meeldi.
Räägin täiesti siiralt, et kui ma eelmisel aastal linnas ringi käisin, siis patsutas enamik tuttavaist õlale ja ütles, et olete nii tublid ja teete häid asju, siis sel aastal on kaks kolmandikku või 75 protsenti juhtumistest panga mingi bürokraatia solgutada – tavaliselt rahapesuvastased asjad, mida menetletakse ebamõistlikult. See on asi, millega tuleb tegeleda, aga see vastab tõele jah.
Igatsete neid vanu aegu ka, kus LHV reklaamplakatil, mis oli üle Radissoni hotelli, oli Giovanni Sposato pilt, kõrval blond kaunitar ja juures kiri, et itaallane viis ära su tütre, aga ei vii ära sinu raha?
Ei, ma ei igatse kunagi.
Mul üks tuttav küsis just ka restoran Pegasuse kohta, et kas ei taha uuesti teha, siis ütlesin ka, et jah, võib-olla, kui ma oleksin kolmekümnene, aga ma ei ole.
Ma ei igatse asju tagasi. Ma arvan, et tuleb julgelt edasi mõelda ja kui midagi on valesti, tuleb kiirelt ja radikaalselt ära parandada. Tagasiminekut ei ole.
Räägime natuke poliitikast. Ettevõtjad on viimasel ajal valitsuse suunal väga kriitilised, öeldes, et nad ei saa aru, millist majanduspoliitikat Kaja Kallase valitsus ajab.
Näiteks oli hiljuti ülikriitiline Tallinki juht Paavo Nõgene, öeldes, et sellises majanduslanguses ei saa riigieelarve üldse tasakaalu poole püüelda, et tegeleda tuleks kõige olulisemaga – luua keskkond, kus ettevõtted saaksid olla konkurentsivõimelised.
Olete nõus, et tegeletakse vale asjaga?
Ma ei süüdista Kaja Kallase valitsust, aga mina ütleksin veel radikaalsemalt. Mulle tundub, et tegeletakse feodalismi tagasitoomisega – piiratakse vabadusi läbi regulatsioonide ja feodaalide poolt võetakse erasektorilt ümber jagamiseks järjest rohkem.
Aga miks nii tehakse?
Sest nad saavad. Valijad aktsepteerivad. See on nii-öelda demokraatia.
Kas see on mingi eesmärk, mida on pikalt plaanitud või ongi selline peataolek?
Ei, ma ei usu, et seda on pikalt plaanitud. See on lihtne tee, magus. Need, kes rohkem kulutavad, võidavad tõenäoliselt selle läbi, ja kui saab, siis miks mitte.
Mis teid kõige rohkem häirib?
Kõige rohkem häiribki vabaduste piiramine. No see ei ole otseselt selline Põhja-Korea stiilis vangistamine, küll aga läbi igasuguste regulatsioonide ja väikeste reglementide. Arvan, et pangad näevad seda kõige rohkem, et sekkutakse liiga paljudesse küsimustesse, reguleeritakse liiga paljusid asju ja sellel on tohutu mitteproduktiivne kulu.
Inimeste energia, mis võiks minna sellele, et toota teenuseid või tooteid, mida inimesed tahavad, läheb tegelikult mitte millegi jaoks. Ja selle kõigi läbiviimine nõuab ressurssi keskaparaadi poolt, kes omakorda paisub, ja igaüks teab, et kui organisatsioon paisub, siis läheb suur osa energiast organisatsiooni enda käigushoidmiseks.
Kas siin räägib ka väike vimm, sest praegune valitsus plaanis pangamaksu?
Tänase seisuga ei räägi. Ma arvan, et see oleks olnud suur viga, sest ükski selline samm ei jää vastusammuta ning vastusammud oleksid olnud pikas plaanis üsna valusad.
Leedukad tegid selle ära ja seda tuuakse näitena. Aga minu jaoks tähendab see seda, et igasugused mõtted, et LHV võiks Leetu laieneda, on suhteliselt maha tõmmatud. Kuidas sa saad usaldada selliseid tüüpe...
Ma isegi arvutasin välja, et see Leedu maks oleks LHV-lt võtnud 50-60 miljonit ja karistanud meie kiiret kasvu, millest oli kasu majandusele. Palun öelge, et ei olnud! Et see enamus on tekitatud läbi ettevõtete finantseerimise ja tagasi ulatuvalt.
Minu jaoks on see hullumeelsus. Mul on hea meel, et Eestis jõuti mõistlikule kompromissile. Aga need on ärevad näited.
Kuulsin hiljaaegu ühelt tuttavalt – muide, mõtteid sotsiaaldemokraatidele –, mida tegi Makedoonia. Tema otsustas kehtestada ka solidaarsusmaksu, aga nad olid seal veel nutikamad, nende sihikuks olid kõik röövellikud ettevõtjad, kelle käive on üle 10 miljoni euro. Maks tehti selle aasta märtsis või aprillis parlamendi otsusega tagasiulatuvalt, et ettevõtjad ei saaks võltsida 2022. aastat. Ja juba maikuus korjati raha ära.
Kuid kuidas suhtuda, kui sa tead, et sul on selline partner või kas sa usaldad seda või usalda?
Üks asi on see, et (pangamaksu) otsus tehti ära ja te ütlete, et oli mõistlik kompromiss. Samas vaatasid inimesed neil päevil, kui see kompromiss sündis, ega saanud täpselt aru, et mingisugused pangajuhid ilusates kallites ülikondades lähevad portfellid käes Stenbocki majja...
Need ei ole väga kallid ülikonnad.
Palju LHV juhi ülikond keskeltläbi võiks maksta?
Ei mina ega Madis (Toomsalu) käi ülikonnas. Ma ei ole ühtki ülikonda kümne aasta jooksul ostnud. Välja arvatud õhtul väljas käimiseks.
Igatahes pandi sel päeval ülikonnad selga, sest tehti midagi väga olulist. Seda, mis juhtus, on ERR-i uudistejuht Anvar Samost kirjeldanud umbes nii, et neli meest lähevad majja, teavad, et kaotavad 900 miljonit eurot, ning tulevad välja rõõmsana ja on võitjad.
Ma arvan, et Anvar Samost peab iga asja kohta midagi ütlema ja siis ta ütleb, aga sageli valesti, ja see on üks neist valesti ütlemistest.
Ohtu, et keegi oleks nii palju kätte saanud või ära võtnud reaalselt ei ole, see oli tavaline poliitikute bluff – käidi välja mingi meeletu summa, teades, et seda sa kunagi ei saa, aga ankurdad ootusi ja vaatad, palju saad välja pigistada. See on üsna tavaline strateegia.
No aga Olavi Lepp Swedbank`ist ütles, et valida oli katku või koolera vahel.
Minu arust väga hästi öeldud. Mida ütlema oleks pidanud?
Lõpuks tõmmati ikkagi võidupilet välja.
Ma ei ole päris kindel, et see võidupilet on. Ta on selles mõttes jah, et riik saab oma raha kätte, aga natuke teistsugusel kujul. Samal ajal säilib usaldusväärse Eesti reputatsioon vähemalt nii kaua kuni seda järgnevalt ära ei rikuta.
Riik saab palju vähem, kui ta oleks saanud mõne aasta pärast.
See 900 miljonit oli täielik bluff – seda ei oleks nad ühel või teisel viisil saanud. Teiseks, ärge arvake, kui oleks midagi Leedu sarnast juhtunud, ma just ütlesin, milline mu suhtumine Leetu on. Et siis LHV ja teised jätkaksid samamoodi? Mina küll ei usu.
Kas neil päevil tuli Tallinna kontorist Šveitsi kõne, et kuulge, Rain, on selline värk, et nüüd tuleb otsustada?
Ei, mina ei räägi kunagi tagantjärele otsustamisest, ma räägin ennetavalt.
Mis taustal toimub, on see, et ettevõtjad on kohati väga nördinud, jalgealune on tuline ja paljudes kohtades koondatakse ja pannakse uksi kinni.
Kui te peaksite mõõtma temperatuuri selle info baasil, mis panka tuleb, siis kui raske on praegu ettevõtjatel?
Ütlen veel kord, et see ongi rahapoliitilise tsükli eesmärk ja loomulikult ei meeldi see ettevõtjatele. Eriti ei meeldi selletõttu, et kusagil mujal sektoris käib pidu edasi. Mõtlen avalikku sektorit. Ja loomulikult on seda kahekordselt raske vaadata, aga see ongi praeguse majanduspoliitika eesmärk.
Kui keegi ütleb, et inflatsiooni on võimalik kuidagi muidu tappa, siis minu arust ei ole ajalooliselt seda juhtunud. Sa pead alati tekitama puuduse rahast ja kui on raha puudus või hind kallis, hakkavad tekkima ettevõtete pankrotid ja tööpuudus. See lihtsalt on nii.
Aga anname valitsusele nõu, mida siis ikkagi teha. Võtame tellingud rahvusraamatukogu ümbert ära ja jätame need investeeringud tegemata?
Võin eksida numbritega, aga rahvusraamatukogu esialgne remondiplaan oli vist 60 miljonit, mis kasvab peaaegu 100 miljoni peale.
Nüüd mõelge – kui oluline on täna raamat traditsioonilise asjana ja kui palju inimesi sealt igal aastal läbi käib? Sa võid tohutult palju asju välja mõelda, mida on tore teha, aga sa pead alati arvutama kulu. Loomulikult võiks me ka ehitada uhkemad pangakontorid, suuemad kui kirikud, aga mis selle mõte on...
Need ongi kahjuks need asjad, kus peab peeglisse vaatama ja küsima, kas me saame seda teha või kas me saame seda sellisel kujul teha.
Istusin ka tudengina raamatukogus, aga arvan, et tänapäeva raamatukogu funktsioon on rohkem nagu kohvik või kogunemiskoht. Pealegi – kas peab olema üks ja uhke raamatukogu?
Elasin tudengina Meriväljal, kõrvaltänavas oli väike raamatukogu, kus mu vanaema käis jalutuskepi najal ja suutis raamatu laenutada. Tõenäoliselt ei oleks ta tulnud riigi kesksesse raamatukokku.
Hästi, rahvusraamatukogu renoveerimisele paneme joone peale. Mis veel võiks olla, et saaksime tühimiku, 400 miljonit, mida Kaja Kallas suure rahvaalgatusliku kampaaniana palus täita, mille me saame ära jätta?
Ma ei tea, palgake mind, ma luban, et ma raiun 25-30 protsenti palgakuludest maha, tekitan töötust ja mitte midagi ei muutu. Kui keegi ütleb, et see ei ole võimalik, siis see on võimalik.
No kuulge, ametnikud otsisid pool aastat, kust seda kokkuhoidu leida...
Uurimused näitavad, et tehisintellekti kasutuselevõtt peaks sellise keskmise, madalama kategooria valgekrae produktiivsust tõstma kusagil 50 protsenti. Ainuke asi, seda ei ole kusagil tööplaanides ja keegi avalikus sektoris ei tegele sellega.
Kas ma sain õigesti aru, et te ütlete, et laseme pooled ametnikud lahti ja võtame robotid asemele?
Ma ei ütle seda selliste sõnadega, aga ütlen, et võimalusi on. Mitte roboteid, aga on tohutult võimalusi taolise keskmise töö tootlikkust tõsta.
Veel suurem kokkuhoiu koht on küsida, mida me peame tegema ja mida ei pea tegema. Tavaliselt tahetakse teha liiga palju asju, võetakse ette mingeid mõttetuid edevusprojekte või asju, ilma, et keegi kaaluks tagajärgi. Et mis selle eest vastu saab.
Ma ütleks isegi, et see on number üks – kärpida totaalselt nende asjade arvu, millega riik tegeleb. Ja kui sa asjade arvu kärbid, kahaneb ka vajadus eelarve ja tööjõu järele.
Kuidas me sellest august välja tuleme, seda ei mõtle ilmselt mitte ainult poliitikud, vaid paljud targad inimesed nagu teie.
Mida teie asjatundlik silm ütleb? Kas see praegune rapsimine, mis on saanud palju kriitikat, näitab, et meil on tegelikult laiem visiooni puudus?
Jah. Seekordne kriis on vähemalt minu jaoks natuke teistsugune kui varasemad olid – põhiliselt välismaalt tulnud raputused ja šokid. Hetkel oleme ka seesmiselt oma loogika ja arengutega ummikus.
Olgem ausad, meie riigieelarve on viimastel aastatel kasvanud tohutu kiirusega, samal ajal on puudujääk või mitte hakkama saamine palju suurem kui kunagi varem. See näitab, et küsimus ei ole mitte rahapuuduses, vaid ideede puuduses – mida teha ja mida mitte teha.
Ütlesite viimase veerand tunni jooksul korduvalt ja mitmes versioonis, et valitsus tegeleb valede asjadega, tegeleb inimeste õiguste piiramisega.
Paljud mõtlesid kindlasti, et jutt on automaksust, õigusest omada korralikku diiselautot.
Olete ise oma Bentley`id ja Posched Šveitsi registreerinud?
Ei ole.
Ja ma täpsustan, et ma ei öelnud, et valitsus tegeleb valede asjadega. Kindlasti tegeletakse ka õigete asjadega, ma ütlesin, et tegeldakse liiga paljude asjadega.
See õiguste piiramine on rohkem nagu üleregulatsioon ettevõtetele. Ma olen rohkem niisugune pakkumispoole ökonomist ja usun, et reaalne kasv tuleb ikkagi ettevõtetest, kes pakuvad teenuseid ja tooteid, mida tegelikult vajatakse.
Aga kui sa läksid automaksu peale, siis mul on kahesugused tunded – ideoloogiliselt ei ole mul selle vastu mitte midagi, aga mulle tundub, et kui ma oleks täna poliitik, siis ma astuks sellele vastu. Tänases keskkonnas on seda vale teha. See on täpselt selline asi, mis ärritab väga paljusid inimesi võrreldes tuluga ja tegelikult ei lahenda ta meil pikaajaliselt ühtegi probleemi.
Aga millist maksu siis kehtestada, mis inimesi, nii-öelda autorahvast nii kurjaks ei aja?
Vikipeedias on eraldi peatükk selle kohta, milliseid maksusid on läbi aegade kehtestatud, näiteks Suurbritannias oli 18. sajandil puudrimaks või patumaks – sealt tuleks ilmselt päris palju.
Akende maks. Kuna klaas oli kallis, siis mõõdeti majade aknaid.
Korstnamaks, telliskivimaks, soodamaks, soolamaks, karjamaks ning vabandust, kuulajad, kunagi oli ka peeretusmaks.
See oli muide keskkonnamaks, CO2.
Just, metaan, eks.
See on tänapäeval ka kaalumisel.
Mida te sellest loetelust soovitaksite rahandusministrile?
Minu vastas istuv rahandusministrikandidaat räägib nagu paadunud feodalist, et ainuke võimalus on makse tõsta, nagu oleks ta Louis XIV õukonna rahandusminister.
Ma tuletan meelde, et number üks on see, et meil on liiga palju raha läinud riigieelarvesse. Tuleks pigem vaadata, kust mingid tegevused ära jätta, öelda, et see pole sugugi riik, mis peab tegema. Mitte raha ettevõtetelt ja inimestelt ära võtta, vaid lasta neil ise midagi osta ja lasta neil teha valik, mis on vajalik ja mis ei ole vajalik. Minu jaoks on see number üks.
Teine teema – ütlesin, et mulle tundub ühest küljest ideoloogiliselt õige autosid maksustada, aga teisest küljest ei meeldi mulle üldse maksude arvu suurendamine, asjade keeruliseks ajamine.
Ilmselt on selle kogumisega jälle mingisuguseid inimesi vaja. Iseenesest on alati lihtsuses mingi võlu. Ma ei tuleks välja mõtlema uusi kavalaid makse, kuidas kedagi mingi nurga alt ahistada nii, et ülejäänud valijad kannatada ei saaks – see on ka väga halb.
Kõige õigem oleks, kui inimesed valiksid, kui suure osa rahvuslikust koguproduktist tohib valitsus võtta oma kulutusteks. Mis see protsent on – kas 30 protsenti, 35 protsenti, äkki isegi 40 protsenti? See oleks mingi konsensus ja selle järgi saaks plaanida kulutusi ja muud. See võib aasta aastalt natuke kõikuda, aga sellest peaks kinni pidama. See oleks fair deal.
Järgmine küsimus on, kuidas see kokku korjata. Aga number üks on ikkagi, kui palju kokku korjata. Ma ei näe, et selles osas oleks mingisugust konsensust ja seetõttu tormavad kõik eri suundades – keegi mõtleb, kuidas rohkem maksustada, keegi mõtleb, kuidas veel rohkem kulutada, keegi mõtleb, kuidas välismaal Eesti kohalolekut suurendada, keegi mõtleb veel millegi peale.
Mulle tundub, et mõtlemises on tohutu segadus.
Rain, ma tunnen, et tänane kohtumine on väga privilegeeritud. Jumal teab, millal te uuesti Eestisse satute. Küsin mõned isiklikumad küsimused ka.
Te elate Šveitsis, teie hea partner, LHV suuromanik Andres Viisemann elab Portugalis. Kas distants Eestiga ära ei kao, kui nii kaugel elada?
Šveits on umbes poolel teel Portugali. Me oleme ära jaganud, et kogu Euroopa oleks kaetud, tema katab läänepoolsest otsast, mina keskelt ja idapiirkonnast.
Aga kontakt Eestiga, ettevõtjatega, poliitikutega?
Möönan, et see ei ole loomulikult nii tihe, kui siin elades oleks, aga sageli on niimoodi, et mõnda asja näed distantsilt natuke paremini. Ja meil on neid inimesi väga palju, kes näevad asju ja katsuvad käega asju, kuid mõnda asja on kergem vaadata ja õpetada distantsilt.
Kuidas paistab distantsilt näiteks Venemaalt tulenev oht, mida me siin igal sammul tajume? Kuidas Šveitsis Venemaasse suhtutakse?
See on osaliselt meie enda tekitatud. Ohust rääkimine on ise palju-palju suurem oht. See on minu isiklik arvamus, igaüks võib öelda, et ma ei ela siin, et mul on nii kerge öelda, aga ma olen veendunud, et see siiski nii on. Vähemalt lühiajalises plaanis see oht nii suur ei ole.
Kas Putini Venemaa puhul saab üldse milleski veendunud olla?
Nii ja naa. Pikaajaliselt ei ole kellelgi meist võimalik midagi ette ennustada, aga nii palju kui mina aru saan, on meile kõige lähemal olevad väeosad ära viidud ehk on vähem inimesi piiride lähedal. Samal ajal on meie kaitsevõime oluliselt paranenud.
Ausalt öeldes räägiksin mina vähem ja teeksin rohkem ehk suurendaks vaikselt kaitsevõimet selle asemel, et iga päev trummi taguda, kui suures ohus me oleme.
Sellel on muuseas ka väga halb kõrvaltagajärg – sa pead alati mõtlema, kuidas välisinvestorid vaatavad sellele. Kui sa ise räägid, et me oleme nii suure riski all, siis sa raiud enda võimalusi ära. Parem valmistu vaikselt. Miks sa karjud nii kõvasti?
Kas seal Lugano järve kaldal, kus teil maja asub, olete juba rohelisse mõtteviisi investeerinud, päikesepatareid on katusel?
Mul ei ole. Ma ei tea, kas see on õigustus või mitte, aga Šveitsis toodetakse suur osa elektrienergiat hüdroenergiast. See päikese lisamine... Natuke võib ju lisada, aga kui mina seda teeks, võtaks see nii palju aega ja efekt oleks nii väike, et sellega ei tasu otseselt tegelda. Jah, tal oleks marginaalne panus Šveitsile ja planeedile Maa, aga see on niivõrd marginaalne, et mujal midagi tehes saavutaks selle aja ja rahakuluga tõenäoliselt suurema tulemuse.
Elektriautost pole ka mõtet rääkida?
On küll mõtet, ma arvan, et mu järgmine auto on kindlasti elektriauto. Ja Eestis oleks mul juba kindlasti elektriauto.
Minu tänane probleem on see, et ma sõidan vähemalt kaks korda kuus Itaaliasse – ühe otsa distants on 350 kuni 400 kilomeetrit. Itaalia on väga tore maa, kus veini juua ning kus on hea toidukultuur on, kuid milles ei saa sugugi kindel olla, on toimekindlus – satud kusagile tanklasse, kus on kümme autot ees, kes tahavad kõik elektrit võtta või on tankla hoopis kinni. Kuna olen tavaliselt sunnitud sõitma õhtutundidel, ei saa ma sellega riskida. Šveitsis olles küll väga hea, kui ainult sõita, ei ole mingit probleemi.
Mõni aasta tagasi lõhkasite ühel investeerimisfestivalil täieliku uudispommi, kui ütlesite, et soetasite Bitcoini algusaastatel natuke krüptot ja selleks hetkeks oli selle portfelli väärtus pea samaväärne, kui teie LHV aktsiate koguväärtus.
Aga te kaotasite need paroolid ära. Kas olete need üles leidnud?
Ei, ja ma ei ole väga jõupingutusi ka teinud. Ei ole mingi saladus, et mul on rahakott 250 000 Ethereum ühikuga, igaüks võib ise arvutada, mis ta väärt on.
See on sadu miljoneid?
Ma ei ütle, igaüks võib ise arvutada.
Aga jah, ma ei saa ise hakkama, kui keegi arvab, et saab hakkama, võtan kõik pakkumised vastu. Mu enda parim plaan on ehitada tehisintellektina Rain Lõhmus ja vaadata, kas ta saab oma mälud taastatud...
Aga ei, ma võtan rahulikult, mulle ei meeldi sellised asjad, mille resultaat on null või üks. Sa võid sinna kümme aastat kulutada ja see võib lõppeda resultaadiga null, võib lõppeda nii, et sa lahendad probleemi, kuid ma eelistan teha asju, kus on progress igapäevaselt nähtav. See on liiga keeruline ülesanne, et sellega (mainitud krüptorahakotile ligi pääseda - toim.) aktiivselt tegeleda.
Aga alguses kasutasite pendlimehi ja posijaid?
Ma ei nimetaks neid niimoodi, aga ütleme ajudoktoreid.
Kuidas te saate nii muretult sellest rääkida? Mul juhtus endal see, et panin 50 eurot Bitcoini ja kaotasin ka paroolid ära. Ning ma ei julge siiamaani abikaasale rääkida, et nii rumal lugu juhtus. Aga siin räägime me sadadest miljonitest...
Kas see ei ole selle süsteemi kõige nõrgem koht?
Olen absoluutselt nõus, et see on selle süsteemi väga nõrk koht, mis paneb mõtlema, et et sellel täiuslikult detsentraliseerimise on teistsugused riskid, mille peale tavaliselt ei mõtle. Aga see on minu puhul täiesti tavaline, et paroolid ära kaovad. Käisin täna ID-kaardi paroole uuendamas, oleks tegemist krüptoga, oleks mul jälle suur kriis, aga õnneks politsei- ja piirivalveamet töötab.
Aga te usute jätkuvalt krüptosse? Olete isegi LHV investoritele öelnud, et paneme raha sinna – see on tuleviku asi?
Ma pole kunagi õhutanud, et see on mingi tohutu investeerimise asi, kuna krüpto on tehnoloogia, mida saab piiritult toota. Aga ma ise arvan, et sellel tehnoloogial on teatud väärtus ja kui lugeda tavauudiseid, lugesin eile, et Euroopa Keskpank mõtleb, kuidas teha ka digiraha – sisuliselt on see üks versioon Satoshi Nakamoto leiutisest, mille ta kunagi välja mõtles.
Olen alati öelnud, et tehnoloogia kui selline on tugev ja miks ma tegelesin Ethereumiga, oli see, et mulle avaldas muljet Vitalik Buterin ja tema visioon tulevikust, mis on endiselt teostamata erinevatel asjaoludel, kohati ka regulatsioon. Aga eks me vaikselt sinnapoole liigu.
Kui palju te tegelete heategevusega. Viimasel ajal räägitakse just Ukraina sõja kontekstis sellest väga palju – esimese hooga oli näha eestlaste helde loomus, nüüd räägime rohkem, kuidas inimeste headust on ära kasutatud.
Kuidas teie selle taustal heategevusse suhtute?
Kunagi Kaur Kenderiga nalja visates oli meil kaks organisatsiooni: organiseeritud heategevus ja organiseeritud kuritegevus. Võib-olla sellega piirdungi.
Arvan, et heategevus kui selline on vajalik asi, aga igasse heasse satub ka neid kurjuse elemente ja väga sageli on seal kontroll nõrgavõitu. Ma ei saanud naljakal kombel tükk aega aru – näiteks on Ameerika pankadel, regulaatoritel fookus on, et eriti valvas peab olema mittetulundusühingute suhtes. Algul mõtled, et mis asja, see on ju sageli heategevus, et mis nad jamavad, kuid nagu me näeme, toimub seal ka palju nii mitte häid asju.
Meie vestlus algas sellest, et paljudel inimestel on täna Eestis väga raske ja tulevik tume – ei teata täpselt, mis saama hakkab.
Teie elate unistuste elu seal Lugano järve kaldal, õpetate oma poega tennist mängima, käite toredates väikestes restoranides, elate rantjee elu.
Kas et võite midagi öelda inimestele lohutuseks, et ka teie elu on vahel raske?
Olen väga sageli ärritunud, mul on väga palju stressi. On tõsi, et inimesed võivad ärrituda erinevate asjade peale, aga ma arvan, et stress on oluline, sest see paneb sind tegelema. Kui sul stressi ei ole, siis hakkavad asjad halvasti minema,
Mille pärast te stressate?
On nii palju asju. Olen täna päev otsa ringi tormanud, näen kõiki asju, näen ka, mis on rekordkasumit tegevas LHV pangas valesti. Ei ole nii, et loeb raha kokku ja mõtleb, et kus on alles hea aastal.
Ma tean, et kui on head asjad, teevad inimesed palju vigu, kaasa arvatud LHV. Et kuidas seda damaget (ing. keeles kahju - toim.), mis tuleb, vältida. Vahe on see, et võib-olla pean ma vähem kalkuleerima, kuidas võimalikult odavalt Milano lennujaamast Tallinnasse jõuda – ma igal juhul tulen, whatever the cost (ing. keeles mis iganes hinnaga - toim.), aga see, et ma pean tulema tegelema ebameeldivate asjadega, on fakt.
Aga ausalt öeldes oleks elu igav, kui selliseid asju poleks. Ma ei tahaks sellist elu.
"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.
Toimetaja: Laura Raudnagel