Lõuna maakaitseringkonna pioneeriohvitseri major Toomas Rebo sõnul varjumiskoha tegemiseks erioskusi vaja ei ole – ehitamiseks kasutati käepäraseid materjale ja tööriistu.

"Kompleks on jagatud kolme ossa. Esimene, mis on kõige tugevama toestusega, on nii-öelda eluruum, kus on ka lavatsid sees, kus on ajutine ahi sees, kus põhiline elamistegevus toimub. Selle kõrval on haldusruum, kus on riiulid ja igasugused varud. Ja kõige kaugemale on viidud WC eraldi, mis põhineb sisuliselt samadel lahendustel, mis on kuskil suvilates kasutusel ehk siis kuivkäimlana," kirjeldas ta.

Varjumiskoha valmistamise eesmärk on näidata, kuidas on ohuolukorra tekkides võimalik 72 tunniga varjumiskoht valmis ehitada. Nii koostab sisekaitseakadeemia näidisvarjumiskoha ehitusest ka õppevideo ja -materjalid.

Kokku maksis näidisvarjumiskoha ehitamine umbes 10 000 eurot.

"See on ka natuke suurema, maksimumprogrammi järgi tehtud. Kõigil on võimalik veelgi käepärasemate vahenditega neid soetusi teha ja on võimalik oluliselt soodsamalt teha. Aga jällegi, see 10 000 ühe kortermaja kohta on täitsa mõistlik ja kättesaadav lahendus," ütles päästeameti peadirektor Margo Klaos.

Kes aga keldriga majas ei ela, peaks Klaose sõnul leidma muu ruumi, mida vajadusel varjumiskohana kasutada.

"Kõik need majad, kus keldreid ei ole, on võimalik ja vajalik vaadata läbi, milline on hoones sees ilma akendeta kinnisem ruum ja ka need kinnised ruumid on võimalik ära kohandada. Kõige tähtsam on see, et inimesed häire korral ei hakkaks minema olemasolevast majast välja linnatänavatele ja hakata seal otsima siis mingit muud varjumiskohta," rääkis Klaos.