Ei saa just öelda, et Eesti erakondade sisedemokraatia kuidagi eriti kõrgel arengutasemel oleks. Pigem kaasatakse liikmeid otsustusprotsessidesse vähe, ja ega paljud oskagi kaasatud olla. Samuti ei sea erakondade sisedemokraatiale nõudeid Eesti erakonnaseadus ning pahatihti hindavad liikmedki erakonna otsuste legitiimsusest kõrgemalt nende efektiivsust.

Ja ometi mõjus selleski kontekstis ootamatult Martin Helme teadaanne, et kuus päeva enne erakonna järjekordset üldkogu heidetakse EKRE ridadest välja temaga konkureeriv esimehekandidaat ning hääletusele läheb põhikirjamuudatus, mille järgi erakonna juhatust ei komplekteeri mitte liikmed, vaid valitud esimees.

Osa arvajaid on juba lahkujate üle ironiseerinud, et mis te nüüd alles imestate ja kuidas te küll autoritaarsete kalduvustega isikuid ära ei tunne. Ma saan aga ka aru neist, kes võisid vastupidiseid lootusi hellitada. Esiteks, kui Martin Helme neli aastat tagasi erakonna esimeheks kandideeris, käis ta välja lubaduse, et erakonnasisene otsustamine muutub laiapõhjalisemaks kui kahe mehe tagatuba. Mäletamisväärselt deklareeris ta samas kõnes ka, et Eesti võiks ideaalmudelis olla kui Läänemere Šveits. Hilisemas usutluses Toomas Sildamile tunnistas ta, et talle on ennekõike südamelähedane Šveitsi detsentraliseeritud valitsemismudel. Mitte Vene Föderatsiooni võimuvertikaal.

Teiseks, kui lugeda EKRE senist põhikirja, siis nii mõneski punktis andis see silmad ette mõnele teisele Eesti erakonnale. Lisaks iga-aastasele erakonna juhatuse ümbervalimise võimalusele on arvestatavad volitused ka erakonna volikogul ja ka kohalikel organisatsioonidel. Tõsi, juba mõnede varasemate lahkujate lood näitasid, et palju sellest demokraatiast on näiline, ja nüüd on selge ka, et erakonnajuhi valimine on suuresti sümboolne ettevõtmine mitte ainult seepärast, et liikmete toetus erakonna esimehele ühehäälne on, vaid ka seetõttu, et konkurendid erakonnast lihtsalt välja visatakse.

Ja kolmandaks, kui vaadata ringi maailmas laiemalt, siis näeme, et paremradikaalseks loetavate erakondade organisatsioonimudelid on väga erinevad. Kuigi neid ei anna kohe kindlasti võrrelda vasakpopulistlike erakondadega, kus liikmete kaasamine on A ja O, on paljud erakonnad poliitilise spektri paremal äärel ehitanud üles märkimisväärsed erakonnaorganisatsioonid, mis soodustavad liikmete aktiivset panustamist ja kaasamõtlemist. Aga on ka teistsuguseid erakondi – näiteks Hollandi Vabaduspartei, millel on vaid kaks liiget: Geert Wilders ning üks teine MTÜ, mille on asutanud samuti Geert Wilders.

Miks otsustas Martin Helme nii drastiliste sammude kasuks? Tõenäosus, et ta maha valitud oleks saanud, oli ju üsna tagasihoidlik. Ja kui EKRE olekski endale uue esimehe saanud, võinuks võimekas poliitik Helme aastakese neid demokraate siseopositsioonist nahutada ning juba aasta pärast neile sisevalimistel tuule alla teha. Aga tõesti, nii mõtleks vaid paadunud demokraat.

Ehk oli üheks tema kaalutluseks niinimetatud lipu ümber koondumise efekt? Teadupärast aitavad suured kriisid, näiteks välisvaenlase rünnak, inimesi oma liidrite ümber koondada isegi siis, kui nad nende tegevusega muidu eriti rahul ei ole. Midagi sarnast toimus paar aastat tagasi, kui Kaja Kallase valitsuse tagasihoidlik reiting kosus pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse, või neli aastat tagasi, mil Jüri Ratase EKREIKE koalitsiooni reiting koroonakriisi alguses tõusis.

Näha on, et nii EKRE sees kui ka erakonna teiste toetajate hulgas on omajagu nurinat. Reiting pole enam see, ja valimistulemused jäävad ootustele alla. Rahulolematust pole mitte ainult lahkunud nii-öelda mõõdukamate leeris, pudeneb ka hoopis radikaalsemaid liikmeid, kelle meelest EKRE näiteks Ukraina küsimuses liiga mõõdukas ja läänemeelne on. Ning ilmselt kaotab EKRE toetust ka selles valijasegmendis, kellel on ükskõik EKRE ideoloogiast ja kes on seda toetanud üksnes selleks, et olla nii-öelda valitseva eliidi vastu.

See ei viita tingimata, et niinimetatud Perekond kuidagi halba tööd teeks. Pigem on see osa erakonna paratamatust elukaarest. EKRE sai omal ajal tuule tiibadesse kui liikumine – paljud liitusid sellega emotsioonidest kantuna, tundes, et ometi kord võtab keegi nende muresid tõsiselt, lõpuks on tulnud uus ja värske jõud, kes lubab muutust. Aga see tunne saab kesta heal juhul mõne aasta, mitte aastakümneid ja seetõttu sellised liikumised kaotavad osa tuult tiibadest ning alles jääb see, mis on organisatsioonina üles suudetud ehitada. Vaadakem erakonda Eesti 200. 

Mida ehk Helmele süüks saab panna, on ootuste liiga kõrgele kruvimine. Pidev lubadus ühel päeval peaministrierakonnaks pürgida võib samuti ilma põhivoolustumata püüdmatuks jääda. Ja Savisaare-aegse Keskerakonna näitel saab öelda, et autoritaarsem juhtimine on Eestis viinud isolatsiooni, mitte peaministritoolile. Ka ei meenu mulle laiast maailmast ühtki näidet, kus erakonna autoritaarsemaks ja radikaalsemaks muutmine kedagi peaministritoolile oleks aidanud. Seesama Geert Wilders, kelle erakond nüüd lõpuks valitsust on moodustamas, aga kes siiski peaministritoolile ei pääse, on viimased aastad tegelenud erakonna kuvandi mõõdukamaks muutmisega.

Iseenesest pole EKRE sõsarerakondade hulgas pereheitmised midagi erakordset. Liikmete erinevad arusaamad ja liitumiseesmärgid on viinud lahkumiste- ja ka väljaviskamislaineteni nii Hollandi kui Austria Vabadusparteides, Prantsusmaa Rahvusrindes, Hispaania Voxis kui paljudes teistes. Ja sageli on lahkunud asutanud ka oma erakonna, mida teinekord ka edu on saatnud. Aga neilgi kipub olema oma elukaar ja esmase uudsuse lahtudes tekib küsimus, mida nemad selle ajaga üles on ehitanud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.