Aastataguse uuringu (Flash Eurobarometer 522, lk 37) järgi usaldavad Euroopa Liidu kodanikud demokraatia institutsioone riigiti väga erinevalt. Eestis on usalduse määr üle Euroopa Liidu keskmise kõigis lõigetes peale ühe (kodanikud), aga nagu igal pool kipub olema, jäävad poliitilised erakonnad ja poliitikud usaldusväärsuse pingereas Eestiski viimasele kohale. Eestis julgeb neile loota, kui küsimus on demokraatia kaitsmises, kõigest 33 protsenti kodanikest (EL-i keskmine 29 protsenti), EL-i keskorganite ja kohtute usaldusväärsus on poole suurem.

Eestis on usalduse määr küll suurem kui Lätis ja Leedus, kuid jääb kaugele maha Põhjamaadest. Rootsis usaldab parteisid ja poliitikuid 61, Soomes 60 ja Taanis 54 protsenti kodanikest.

See on taust, millest peaks tõukuma erakondade ja poliitikute loomulik soov olla parem ja usaldusväärsem ning tõemeeli pingutada ka usaldusväärsuse kasvuks vajaliku õigusruumi loomisel.

Mis on võimalik Põhjamaades, peaks olema võimalik ka Eestis, kui selles suunas pingutusi teha. Mängus on kõik tuntud märksõnad: ausus, õiglane konkurents ja võrdsed võimalused, samuti poliitilise süsteemi rahastamise osas korruptsioonikindlus, läbipaistvus, tõhus järelevalve, parim hinna ning kvaliteedi suhe, kaitstus musta ja kurja raha imbumise eest süsteemi.

On aastaid teada fakt, et 2011. aastal jõustunud erakonnaseadus, millega rahastamise järelevalveks loodi eraldi komisjon (ERJK), on rakendamisel tõestatult ebatäiuslikuks osutunud. Kõik vead ja puudujäägid on ammu tabelisse pandud ning need koos lahendusvariantidega on korduvalt jõudnud justiitsministeeriumi, valitsuse, erakondade ja riigikogu vastutavate komisjonideni. Aga mida ei ole, on vigade paranduse otsus.

Viimati valdas erakondi suurem õhin "järelevalvet tõhustada" 2020. aastal, mil Keskerakonna soovil, EKRE-t pimeda tööriistana kasutades ja Isamaa vaikse kaasaitsitamise saatel sündis üsna kiirelt ka surnud eelnõu keskse mõttega järelevalve tõhustamiseks see üldse kaotada.

Mingi tõuke see hullus olukorra muutmiseks siiski andis, mille tagajärjel justiitsministeeriumis asutigi seadusemuudatustega tegelema. Normitehnika poolelt iseenesest lihtsaks tööks on nüüdseks kulunud hea mitu aastat, aga eelnõu ei taha endistviisi kuidagi valitsusse jõuda.

Ma ei kordaks neid ajakirjanikele ja poliitikahuvilistele niikuinii teada asju üle, kui nädala alguses ei oleks praegune justiitsminister Liisa-Ly Pakosta sel teemal sõna võtnud ja mitte niisama, vaid kas kogemata ebaadekvaatselt või siis avalikkust sihilikult eksitades.

Ministri väitel olevat eelnõuga veel terve rida probleeme. "Sõnastus vajab õigusselgemat kuju. Selleks, et seda teha, tuleks veel kaasata /-/, maha istuda, vaadata. Paraku on praegu justiitsministeeriumi koormus eelnõudega täiesti pöörane."

Sellest avaldusest koorub välja, et minister ei pea demokraatia kaitset esmatähtsaks, sellega võib tegeleda siis, kui muud mured seljatatud, vanglad importrentnikke täis, kohtumajad kinni pandud ja õhukese riigi õhuke õitseng nii kindlustatud.

See kaasamise, maha istumise ja vaatamise – mida on vahetuvate ministrite aitamiseks ERJK liikmed ühekaupa ja kollektiivselt teinud juba umbes aastast 2016 – jutt ei kõlba aga üldse kuskile, see on vaid vastutuse veeretamine ehk tunnistus, et minister ei saa oma tööülesannetest aru ega nendega hakkama ja seega ei sobi ametisse.

Riigi ülesehitust ja demokraatia toimimist kindlustavate heade seaduste (ja üks neist on ka erakonnaseadus) loomisel on alati keskne roll parlamendil. Ametnikud ja täitevvõim võivad küll teha teatud hulga eeltööd, kuid põhilised poliitilised valikud ja kompromissid peavad jääma riigikogu teha ning mitte koalitsiooni tuima häälteenamust, vaid erakondade, sealhulgas ka parlamendiväliste, konsensust otsides ja leides.

Meenutuseks, et just nii menetleti erakonnaseadust 2010. aastal, kus riigikogu õiguskomisjoni juhtimisel justiitsministeeriumist ja valitsusest saadud toorik põhjalikult ümber ja kõigile enam-vähem söödavaks kirjutati.

Seega puudub ministril vähimgi põhjus oma ametnike juba tehtud tööd päevagi kinni hoida, see on täiesti parlamendiküps. Vastupidi, kiire tegutsemine on justiitsministri poliitiline kohustus ja ka avalik huvi. Kui minister sellest aru ei saa, siis… sõnavabaduse kontekstis lubas minister Pakosta hiljuti, et igaveseks peab alles jääma igaühe õigus öelda vajadusel, et minister on lollakas. Ma siis kasutan selle lahke loa nüüd ära, sest just niisugune olukord justiitsministri ja erakonnaseaduse eelnõu suhetes välja paistab.

Eelöeldut kinnitab ministri arusaam erakondade võimalikest sidusorganisatsioonidest, mille hulka on ta mängu kiskunud rahvusraamatukogu, mis avaõiguslikuna tegutseb oma seaduse alusel ja ei saa – nagu ka ERR või mõni ülikool – kuidagi sattuda ERJK kulliküünte vahele, mida tahes ka ei kirjutataks erakonnaseadusesse.

Millised vabaühendused võiksid olla sidusorganisatsioonid ja millised mitte, on tõesti maailmavaateline küsimus sellest, kui laialt või kitsalt parteituid kodanikke ja nende ühendusi poliitikaväljal subjektideks üldse peetakse ning kas ja kui ulatuslik põhiseadusliku ühinemisvabaduse riive võiks kõne alla tulla. Aga veel kord, see ei ole ametnike ega ministri, vaid parlamendi otsustada ning seejärel vajadusel riigikohtu kontrollida.

Grammigi head erakondade usaldusväärsusele esindusdemokraatia põhiraskuse kandjatena ei tee ka ministri hoolimatu avaldus: "Me kahjuks näeme, et erakonnad saavad tuge ja abi ka sellistelt organisatsioonidelt, kes võivad olla teise riigi poolt kuidagi rahastatud või toetatud."

Tõendeid esitamata ja kõiki määriv kahtlustus. Kes on need "me, kes näevad"? Ja mida nad näevad ning miks ei ole sellest teatanud ERJK-le? Võimalik, et näevad julgeolekuasutused (nagu erakonna Koos juhtide puhul). ERJK ei ole välisraha (sh vaenuliku) kasutamist näinud ega seda ka menetlenud, välja arvatud üdini avaliku ja iseenesest täiesti ohutu vastuolu tõttu Euroopa Parlamendi parteiperede ja Eesti erakonnaseaduses fikseeritud rahastamisreeglites.

Kokkuvõtteks palun justiitsministri erakonda ja ennekõike peaministrit: palun võtke juba täna erakonnaseaduse muutmise eelnõu justiitsministri käest ning läkitage parlamenti, sest ministri iga uus avaldus ja kommentaar ainult kahjustab erakondade niigi kehvakest mainet tervikuna. Aus, avatud, omakasupüüdmatu, kompromisse otsiv ja konsensuslike otsusteni viiv menetlus riigikogus võib seevastu anda erakondade usaldusväärsusele Põhjamaadele lähenemise suuna. Kõigi huvi, kas pole?