Olete jälle uues ametis. Millal teist sai riigikogu esimehe Lauri Hussari (Eesti 200) abi?

10. juulist sellel käesoleval issanda aastal.

Kas ma eksin palju, kui ma ütlen, et te ei olegi riigikogus töötanud, ei liikmena ega ka kantseleis?

Ma siiski olin Eesti Kongressi ja Eesti komitee liige, nii et ma olen põhiseaduse
ettevalmistamise protsessis päris lähedal olnud. Ja teiseks on mul parlamendi kogemust siiski liikmena 10 aastat, tõsi, mitte riigikogus, vaid Euroopa Parlamendis. Aga see on faktiliselt õige – riigikogu kantselei koosseisus ei
ole ma kunagi töötanud.

Ja kuidas te ennast praegu selles ametis tunnete?

Nagu algaja ikka: vaatab, uudistab, tutvub töö erinevate aspektide ja kordadega. On põnev.

Tööpakkumise tegi teile Lauri Hussar, riigikogu esimees ise?

Riigikogu esimees ise jah.

Kas see ametikoht võis olla ka tasuks Eesti 200 europarlamendi valimisnimekirja ankrumehe raskele tööle?

Töö oli muidugi raske, aga võistkonna treener vast jäi rahule. Mängija skooris ka natuke. Aga ei. Nii küüniliselt ei mõtle isegi mina ega ammugi mitte riigikogu esimees. Loomulikult selle kampaania käigus mul oli suhtlemist kõigi Eesti 200 inimestega.

Millal sellest ametikohast siis kõigepealt juttu tuli Lauri Hussariga?

See oligi mõni aeg peale valimisi, peale jaanipäeva, ma arvan.

Omada teie kogemustega nõunikku annab poliitiliselt palju vähem kogenumale riigikogu esimehele kätte teatavad trumbid. Millist nõu ja abi te talle selles ametis annate?

Esiteks, riigikogu esimehena on ta kindlasti minust palju kogenum, ma pole isegi riigikogu liige olnud. Aga jah, võib-olla poliitilisel väljal. Eesti 200 on ju suhteliselt uus või noor erakond võrreldes teistega. Et jah, mingil määral kogemused maksavad. Minu poolt pakutud panus on see, et ma olen suur põhiseaduse austaja. Ja põhiseadus näeb meil ette, et rahvaesindus ehk riigikogu on põhimõtteliselt nii A kui ka O ehk algus ja ots. Ja valitsused elavad rahvaesindajate enamuse toel ja armust, kui nii võib ütelda.

Parlamendi roll, kasvõi selles eelarve protsessis, on sellesama protsessi loojategi poolt pandud küsimärgi alla. Ja mingid asjad on ju praegu veel, mis riigikogu esimehe kui põhiseadusliku institutsiooni ees seisavad. Vaadake, kui raske on olnud seda parlamendi koosseisu üldse mingilgi määral tööle panna. Meenutame obstruktsiooni, mis vohas veel eelmisel aastal samal ajal. Need on sellised rasked poliitika ja demokraatia küsimused, millega just nimelt riigikogu esimees ja juhatus, aga ka kõik teised riigikogu liikmed on kohustatud tegelema.

Kas Lauri Hussar riigikogu esimehena on oma ametiaja jooksul ka vilumust juurde saanud? On ta muutunud spiikrina? Oskab riigikogu töö- ja kodukorras paremini orienteeruda, paremini saadikuid korrale kutsuda vajadusel?

Raudselt peab oskama paremini kui päeval üks. Ma ausalt öeldes saatuse irooniana võin meenutada, et ma olen kirjutanud ka Lauri Hussari esimesest poolaastast küllalt kriitilise artikli, kui ma õigesti mäletan ja minu hinnangul on ta selles toodud soovitused täiuslikult omandanud. Kindlasti on ta oma tööd tehes väga palju kogemusi saanud. Aga ühtlasi ka lahendades senitundmatut olukorda,
sest seni on obstruktsioon või juntimine olnud teatud lõõbiga pooleks olnud lapsemäng. See, mis nüüd selles koosseisus on käinud, on ikkagi tegelikult minu hinnangul olnud suunatud opositsiooni poolt põhiseadusliku korra lõhkumisele
ja selle keskme ehk parlamendi töö täielikule halvamisele. See on midagi enneolematut Eesti Vabariigis.

Mis on Lauri Hussari tugevad ja ka nõrgad küljed praegusel hetkel riigikogu esimehena?

Tugevateks külgedeks võib nimetada seda, et ta täielikult tajub riigikogu esimehe põhiseaduslikku rolli ja oma vastutust selle töö ees. Teiseks tugevuseks inimlikult vähemalt minu hinnangul on tal väga mõnus närvikava, mis talub pingelisi situatsioone ja võib-olla on abiks ka huumorimeel. Mees mõistab nalja ka.

Aga millised on nõrgad küljed?

Seda ma siin Eesti Rahvusringhäälingu vahendusel ei hakkaks edastama. Need on niisugused tööalased nüansid, mida me igapäevaselt teeme.

Millist nõu annaksite te laiemalt Eesti 200 juhtidele, kuidas oma erakond taas edu teele viia?

Sellest ma ka üldiselt hoiduks, sellepärast et ma ei ole endiselt erakonna liige ja sellel suvel on Eesti 200-l tulemas üldkogu, kus valitakse uuesti juhatus ja muud juhid. Küllap erakond oma liikmete kaudu ennast vajalikul määral uuendab või esitab küsimusi ja otsib neile vastuseid, kuidas saada paremaks ja tugevamaks. Üldiselt on erakondadel ju selline kalduvus, et mingitel aegadel läheb hästi ja mingitel aegadel ei lähe nii hästi. Mingitel aegadel ka pooldutakse ja mõned lähevad akna alla. Eesti 200-st on minu teada ainult üks inimene
akna alla läinud ja see on ju päris stabiilne seis.

Aga ikkagi, poliitikavaatlejana, mis teie hinnangul selle erakonna toetusele saatuslikuks sai? Sisuliselt kohe pärast riigikokku saamist hakkas Eesti 200 toetus kivina kukkuma.

Selle kohta on siin igat masti eksperdid ja asjatundjad arvamusi avaldanud väga palju, aga mina kordan seda, mis ma eelmises küsimuses ütlesin – seda on väga raske öelda konkreetselt, et mis või kes. Ja võimuerakonnal on neid asju raudselt rohkem võrreldes mis tahes opositsioonis oleva erakonnaga, sest tuleb teha otsuseid ja nende eest vastutada. Võib-olla Eesti 200 üks tugevamaid külgi mõningase võbelusega ongi olnud see, et on ka üldiselt vastutatud. Kui partei liige on eksinud, siis on tehtud selles osas adekvaatseid otsuseid.

Mis puutub nüüd sellesse, et nii nagu Eesti 200 alguse sai, enne veel, kui ta riigikokku mandaadid sai, siis tegelikult ju üks impulsse oli ikkagi veel selle 2011. aasta järellainetus, mis ju tõi isegi kodanike demonstratsioone tänavatele ja nõuti ausamat, läbipaistvamat ja puhtamat poliitikat. Võib-olla on teatud idealism olnud suurem kui reaalne elu, mis Eesti parteimaastikul vastu vaatab, seda võimaldaks.

Eesti 200 saatnud skandaalide valguses on erakonna liikmed ikka süüdistanud avalikkust, meediat. Hiljuti on erakonna liikmed ise päris inetult avalikkuse ette toonud sisetülid. Mis teie hinnangul seda kõike iseloomustab? Kas poliitiline kogenematus?

Siin ei ole midagi uut päikese all. Mulle meenub, et kui ma sealsamas Toompeal töötasin, tõsi küll, peaministri nõunikuna, siis näiteks suure "isamaasõja" aegu tõid mõlemad pooled avalikkuse ette ise kirju ja igasuguseid vastaspoolt kompromiteerivaid materjale ja nii edasi. Samuti me teame, et ka Reformierakonnal on olnud selline periood. Ma ei hakka kõiki teisi nimetama, kõiki neid Keskerakonna pooldumisi ja Res Publicate liitumisi, neid on ju palju olnud.

Kahjuks erakond on selline organisatsioon, kuhu kuuluvad inimesed, keda huvitab võim, kuigi nad ise defineerivad seda reeglina maailmavaateliseks koosluseks. Aga ka võimuiha võib olla maailmavaade ja see on neil kõigil ühine. Kui inimgrupp koosneb ainult sellistest inimestest, siis erakond kui organism paratamatult jõuab teatud sisevaidlusteni ja on poliitilise kultuuri küsimus, kuidas neid lahendatakse. Kas sellega, et lisatakse parempoolsed kuskile ennast looma või tehakse mingi muu pooldumine. Näiteks Keskerakonnast on kombeks minna Reformierakonda. Viimati nägime ka, et EKRE-st on võimalik minna Reformierakonda.

Te ei ole mõelnud ka Eesti 200 liikmeks astumise peale?

Ei ole. Mulle on lapsest saadik tundunud, et partei on alati üks "osa", ladinakeelsest sõnast tuletatuna. Ja mina ei taha selles mõttes ennast määratleda nagu Manchester Unitedi, Manchester City või Liverpooli mängijana, kes siis vahepeal vahetab klubisid nagu Tanel Kiik või Tõnis Mölder.

Mina otsin tervikut. Tervik minu jaoks ongi põhiseaduslik kord. Mõlemad mu vanaemad elasid üle ka vapside perioodi ja sellele järgnenud 1934. aasta vaikiva ajastu. Nad on sellest mulle palju edasi andnud. Ja ma olen väga sensitiivne, et demokraatia toimiks.

Aga eri erakondade valimisnimekirjades olete te kandideerinud küll. Kas võib-olla järgmisena leiame teid näiteks kohalikel valimistel Isamaa nimekirjas kandideerimast?

Kindlasti mitte. Sest esiteks, kohalik tasand ei ole mulle kunagi selles mõttes huvi pakkunud. Ta on küll väga vajalik, kõik planeeringud ja trassid ja kõik niisugused asjad, kooli pidamine sealhulgas, on väga olulised, aga minu horisont on noorest
peale olnud iseseisev, demokraatlik Eesti Vabariik ja nüüd juba 20 aastat Euroopa Liidu liikmesriik ja sellest johtuva korraldamine nii, et demokraatia viisakalt ja häireteta saaks toimida.

Millise erakonna maailmavaade teile praegusel hetkel kõige sümpaatsem on?

Kas te suudaksite mulle päris tõsiselt kirjeldada, millised on erakondade maailmavaated läbi aegade ja kas nad on ka muutunud?

Kindlasti on muutunud, aga sellepärast ma rõhutasingi oma küsimuses, et praegusel hetkel.

Praegusel hetkel mul ei ole endiselt soovi astuda ühegi erakonna liikmeks. Kõik erakonnad on selles mõttes toredad, et nad koondavad inimesi, kes tahavad võimu teostada. Ja mina olen tegelikult eelmisest küsimusest tõukudes alati
püüdnud toetada nõrgemaid, kes on parasjagu väiksemad ja mitte kunagi läinud kaasa ennustatavalt valimisi võitva või väga suure erakonnaga. Ma olen ju 2019. aastal kandideerinud Eesti Vabariigi presidendiks, kusjuures jälle nurka surutud ja kõige nõrgema erakonna võistkonnas (Tarand kandideeris Toomas Hendrik Ilvese vastu Keskerakonna poolt esitatud kandidaadina - toim.). Demokraatias on sageli teine koht märksa olulisem kui esimene, sest ilma teise koha saajata ei ole päris funktsioneeriv demokraatia, kui on ainult üks kandidaat.

Ikkagi, kuidas te Indrek Tarandi maailmavaadet täna kirjeldaksite?

Ma kirjeldan ennast endiselt nii nagu ma umbes 20 aastat tagasi selle endale mõtestasin. Igas inimeses on natuke konservatiivsust ja võib-olla, mida vanem, seda rohkem tahaks, et asjad oleks nii nagu vanasti. Igas inimeses on piisav arv liberaalsust, sest kui me järele mõtleme, siis me ei taha üldse, et meie vabadusi
väga piiratakse. Miks me sel juhul peaksime tahtma, et teiste vabadusi piiratakse.
Kolmandaks on igas inimeses natuke õiglustunnet ja soovi nõrgemaid mitte lahinguväljale maha jätta, vaid neid aidata, ehk temas on ka teatud määral sotsiaaldemokraati.

Aga viimaks ja mitte vähem – kõik klassikalised ideoloogiad, 19. sajandi leiutised, on oma lubadused täitnud. Euroopa on põhimõtteliselt tänu sotsiaaldemokraatiale väga hästi sotsiaalse turvavõrguga kaetud. Euroopa on vabaduste lipulaev tänu liberaalidele. Ja Euroopas siiski riigist lahutatuna, toimib ka selline struktuur nagu kirik, mis näitab, et ka konservatiivsusel on oma koht siin.

Ainuke asi, mida ei ole veel tehtud ja mis on põhimõtteliselt uue aja maailmavaade, on keskkonna säästmine. Ja see mitmel pool Lääne-Euroopas väljendub rohelises erakondluses. Miks see roheline taim endise raudse eesriide või Berliini müüri teisel pool, ida poole ei kasva, vaid kidub – see on üks müstiline probleem, mina ei tea sellele vastust, aga nii ju on.

Võib-olla need ühiskonnad tahavad nautida veel neid vilju, mis neile osaks saanud vabadusega kaasnenud on ja seetõttu ei ole oma heaolu arvelt nii suure hooga keskkonnasäästu peale mõelnud?

Ma arvan, et seda tuleb teha. Ja siin on praegugi tegelikult argumente, soodsaid olukordi, mida saaks selleks ära kasutada, sest vaieldamatult üks keskkonna koormuse poolest kõrgeid saastavamaid tegevusi on sõjapidamine. Ja siin jällegi Eesti ja Euroopa peaksid suutma ennast niimoodi kokku võtta, et Ukraina saaks vabaks agressorist. Ja kui on juba sõda lõpetatud, siis edasi tulebki tavaelu muuta niimoodi, et ikkagi elukeskkond säiliks.

Mille poolest teie hinnangul Kristen Michali valitsus saab olema erinev Kaja Kallase valitsusest?

Kristen Michal minu hinnangul on kriisiolukordades kindlam, ta ei kaota närvi.

Kas seda te ei karda, et mingil hetkel Eesti 200 valitsusest kõrvale võiks jääda? Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond on riigikogus ikkagi oma positsiooni tugevamaks saanud, nende erinevate erakonnast välja astunud saadikute toel.

Seda näitab Eesti parlamentarismi praktika viimase 30 aasta jooksul, et valitsuskoalitsiooni parteilist kompositsiooni võidakse mitu korda vahetada valimisperioodi jooksul. Ja selles mõttes ei ole siin midagi karta. Aga seda välistada ei saa, et valitsusparteisid vahetatakse, liidetakse, lahutatakse. Ei saa välistada. Aga mina indiviidina seda ei saa kuidagi karta, sest see mahub põhiseaduse raamesse. Järelikult on legitiimne. Aga ma arvan, et kui see tahtmine oleks väga terav olnud, siis oleks see ju enne juba realiseeritud, kui seda koalitsiooni nüüd tegema hakati.

Kui pikalt kavatsete jätkata veel õpetajaametis Tallinna ühisgümnaasiumis?

Selle õppeaasta peaks ikkagi selle osakoormusega tegema. Mul on seal omad õpilased, kes mingil määral ikkagi loodavad, et neil on õpetaja, mitte tunnid ei jää ära. Ma arvan, et see on neil õigustatud ootus.

Aga järgmine õppeaasta?

Seda peab vaatama. Peab vaatama ja mõtlema. Eesti Vabariigis on suur probleem üldine koolikorraldus ning haridussektori palgad ja palju muudki,
mis on kaasaegse haridussüsteemi väljakutsed. Moodne haridussüsteem nõuab kohanemist uue ajaga. Paljude asjadega oleme lohisenud sabas. Minu hinnangul on õpetajaid 30 aastat kõige rohkem nöögitud. Et tehke aga rohkem tööd ja küll me siis kunagi tulevikus vaatame.