NATO Washingtoni tippkohtumise nädalal olin Washingtonis. Nii Eesti kui ka Euroopa julgeoleku jaoks võtmetähtsusega tippkohtumise eel rääkis USA meedia vaid ühest, Joe Bideni esinemisest presidendivalimiste teledebatis. NATO tippkohtumise sisu ei huvitanud mitte kedagi. Ka Washingtoni lennanud riigipeadelt (näiteks Soome presidendilt Alexander Stubbilt) pinniti vastuseid Bideni kohta. Liidrid proovisid intervjuudes viia juttu tagasi NATO-le, mis ajakirjanikke üldiselt ei huvitanud.

Pärast Donald Trumpi tulistamist ja haavata saamist nihkus tähelepanu korraks Bidenilt eemale. Meedia on väga palju aega pühendanud atentaadikatse ning Trumpile salateenistuse poolt pakutava kaitse üle arutamisele. President Biden oli peale atentaadikatset samuti pildis, tehes vahetult peale rünnakut ka otsepöördumise Valge Maja ovaalkabinetist, mis on USA presidentide kommunikatsioonis alati suure kaaluga.

Tundub, et USA-s on täielik tohuvabohu: kahtluse alla on seatud eaka presidendi suutlikkus oma ametiülesandeid täita, poliitilistel kõnekoosolekutel tulistatakse ning loetud kuud enne presidendivalimisi pole teada, kes on demokraatide ametlik kandidaat, rääkimata sellest, milline on selle kandidaadi programm. Mida peaks USA liitlased selle kohta arvama? On see USA globaalse liidrirolli lõpu algus?

Võib väita vastupidi. Riigi poliitiline eliit ja poliitiline süsteem on turbulentses olukorras olnud märkimisväärselt sitke, mis räägib USA demokraatia ja institutsioonide tugevusest, mitte nõrkusest.

Bideni loobumisele eelnenud nädalatel näitas demokraatide juhtkond üles märkimisväärset vaoshoitust ja distsiplineeritust. Bideni veenmiseks tehti tööd peamiselt eraviisiliselt, parteis avaliku kodusõja puhkemist vältides. See räägib demokraatide juhtkonna professionaalsusest, aga ka elementaarsest inimlikkusest oma partei liidri suhtes. Ka tagasiastumise järgselt ei ole vähemalt seni puhkenud mingit erilist kaost. Liigutakse edasi, nähes juhtunus osalt ka võimalust lõigata kasu uue kandidaadi valimisega kaasnevast kuude pikkusest meediatähelepanust.

Teiseks näitab Bideni taandumine seda, et Ameerika Ühendriikide demokraatia toimib ehk valijaid kuulatakse ja rahva arvamust võetakse arvesse.

Autokraatlikes riikides valitsevad konsonante pudistavad vanamehed kuni saavad. Võimu hoitakse repressioonide ja jõuga. Selliste taatide ümber koondunud "tagatuba" ei mõtlegi oma mõjust vabatahtlikult loobuda. Valimistel joonistatakse vajadusel ka 98-protsendiline "rahva toetus".

Venemaa Föderatsiooni kodanikel pole aimugi, milline on Vladimir Putini tegelik tervislik seisund ja töövõime. Putin on oma võimul oldud aastakümnetel olnud ajuti päris pikalt kuhugi kadunud. Teleuudistes näidatakse nendel perioodidel vanu kaadreid varasematest koosolekutest.

Avalikult ei räägita ka sellest, milliseid kolossaalseid kulutusi kannab Venemaa seoses Putini erinevates residentsides sisse seatud erakliinikute ja ilusalongidega. Rahvas näeb vaid seda, mida Kremli propagandaaparaat peab vajalikuks näidata.

Riiklikud reaktsioonid Trumpi tulistamisele on pigem märk USA ühiskonna sitkusest. Juhtunu asjaolude väljaselgitamiseks algatatakse mitmeid uurimisi, mille tulemused saavad mõistagi olema avalikud. Autokraatlikes riikides hoitakse juhte enda rahvast pea täielikult isoleerituna. Pole mingit vajadust üle riigi kampaania ja kõnekoosolekute korraldamiseks ja inimestega suhtlemiseks.

Loomulikult oli Trumpile tehtud atentaat riiklik läbikukkumine. Iga demokraatliku riigi ülesanne on tagada valimiste toimumine ja osa sellest on ka juhtivate poliitikute kaitsmine rünnakute eest. USA-s kaitstakse juba aastakümneid ka juhtivaid presidendikandidaate. Seda hakati tegema pärast presidendikandidaat Robert F. Kennedy tapmist. Kui poliitik ei saa rahvaga kohtuda, siis pole demokraatia võimalik.

Paradoksaalselt oleme ka selles kaasuses taas tunnistajaks, kuidas presidentaalses USA-s on kongressil palju rohkem võimu kui parlamentaarses Eestis. USA kongress on lubanud Trumpiga juhtunu asjaolud üksipulgi endale selgeks teha. Kongress on juba andnud salateenistuse ülemale korralduse ilmuda vastava komitee ette ütlusi andma. Alamkoja spiiker Mike Johnson on isiklikult lubanud, et tuleb põhjalik uurimine.

Meenutage, millal viimati meie riigikogu võttis endale südameasjaks mõne valesti läinud protsessi või sündmuse tegelikud asjaolud? Kuigi riigikogu on endale seadusega selleks volitused andnud, pole neid praktiliselt kunagi sisuliselt kasutatud.

Minule meenub vaid Evelyn Sepa töö parvlaeval Estonia toimunud relvavedude uurimisel, mida samuti naeruvääristati. Kas Eestis pole olnud sündmusi, mille asjaolude selgeks tegemine oleks olnud riigikogule oluline? Kas tõesti?

Olen aasta aega olnud riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni liige. Tuleb tõdeda, et selle aja jooksul pole komisjon sisuliselt kaitsepolitseiameti ja välisluureameti üle mitte mingit järelevalvet teostanud. Kas keegi seda üldse Eestis teeb, ei oska öelda, aga näib, et mitte. USA-s maksti luureasutuste töö koordineerimatuse eest väga valusat hinda 9/11 terrorirünnakute näol.

Miks ei ole midagi tehtud? Sest komisjoni juhtidel pole selles osas olnud vähimatki huvi ega tahet. Ja kui komisjoni juhid ja riigikogu juhatuse liikmed selle eest ei seisa, et riigikogul oleks mingi roll riigi juhtimises, siis paraku libisebki võim aina enam täitevvõimu ja ametkonna kätte.

Aastaid pole riigikogul olnud tahet tagada kõige minimaalsem ja elementaarsem riigi rahanduses: et riigikogu liikmed saaksid aru riigieelarvest, mille nad kinnitavad. USA-s oleks see absoluutselt mõeldamatu. Valge Maja ei saa kongressi heakskiidu või teadmiseta osta isegi mitte printeripaberit ja pastakat.

Koroonakriisis piiras riik oluliselt Eesti inimeste vabadusi, kuid riigikogu pole pidanud vajalikuks moodustada erikomisjoni, et selgitada välja, kas need piirangud olid asjakohased ja põhjendatud. Koroonaviiruse kui "kriisiõppuse" peamiseks õppetunniks näib settivat see, et riigikantseleile ja peaministrile tuleb veelgi võimu ja volitusi juurde anda. ERR-i portaalis ilmus hiljuti pikem intervjuu Heiki Kranichiga, kelle tähelepanekud väga pikaajalise poliitilise kogemuse pinnalt ei jäta kahtlust, et Eesti parlamentarism on tõsises kriisis.

Eesti poliitikud, kes teevad USA demokraatiale etteheiteid võiksid endalt ausalt küsida: kuidas me ise USA-s toimuva taustal välja näeme? USA-s on sel aastatuhandel riiki juhtinud vabariiklased, siis demokraadid, siis taas vabariiklased, siis jälle demokraadid. Meil käib võim käest kätte küll – ühe reformierakondlase käest teise kätte. Võib-olla oleks kujunenud olukorras ausam andagi seadusandlik võim otse Reformierakonna juhatusele? (See viimane oli nüüd muidugi tugev kirjanduslik liialdus).