Tänavu juulis pöördus õiguskantsler Ülle Madise kliimaministeeriumi ja keskkonnaameti poole murega, et kaitsealuste liikide, näiteks kassikaku elupaikade määratlemisel tuginetakse praktikas vaid väidetavatele kuulmisandmetele.

Konkreetselt viitas Madise Kildemaa kassikaku püsielupaiga moodustamisele: nimelt ei ole piirkonnast ühtki kassikaku pesa leitud ja linnu elupaik on kantud keskkonnaregistrisse kuulmispunktide alusel. Teisisõnu moodustatakse püsielupaik kohta, kus väidetavalt on kaitsealuse linnu häält kuuldud, kuid pesa ei ole tuvastatud. Seejuures pole ka salvestisi, mis tõendaksid nende häälitsuste esinemist ja võimaldaksid seda tagantjärele kontrollida.

Madise sõnul tekib küsimus, kas sellise menetluse puhul on inimese omandi kaitse tagatud ja kas riigi tegevuse õiguspärasust saab tagantjärele kontrollida.

"Loodusväärtuse kaitseks saab omandipiirangu kehtestada juhul, kui see loodusväärtus inimese maal tegelikult asub. Kui omandit asutakse piirama nii, et loodusväärtuse olemasolu kohta ei ole riigil asjakohaseid, usaldusväärseid ja kontrollitavaid tõendeid ning maaomanikul ega ka ühelgi teisel isikul ei ole võimalik omandipiirangu põhjuse olemasolus veenduda, siis ei ole välistatud omandi meelevaldne ja alusetu piiramine," lausus õiguskantsler.

Ta lisas, et omandi meelevaldne piirang on vastuolus põhiseadusega ja soovitas piiranguid kehtestades koguda loodusväärtuse kohta tagantjärele kontrollitavaid tõendeid.

Kliimaminister Yoko Alender saatis sel nädalal õiguskantslerile vastuse, kus ütleb, et vastuolude vähendamiseks ja läbipaistvuse loomiseks tuleb seiremeetmeid täiendada ja nende analüüs plaanitakse koostöös keskkonnaagentuuriga selle aasta jooksul valmis saada. Kuulmisandmetele tuginemist ta aga valeks ei pea.

"Kuulmisandmetele tuginemine on antud juhul rahvusvaheliselt tunnustatud ja rakendatav metoodika elupaiga tuvastamiseks ning selle sobivuse hindamiseks, kuid erinevaid täpsustavaid lähenemisi tõhusamaks seireks on mõistlik edasi arendada ja sobivuse korral kasutusele võtta," lausus Alender.

Uute võimalike meetmetena nimetas ta näiteks alalt kogutud materjalide DNA analüüse ja asukohta määravaid salvestustehnoloogiaid. Samas märkis minister, et ka praegu on salvestisi tehtud ja neid säilitatakse tõendina, ehkki seiremetoodika seda ei nõua.

Alenderi sõnul pole kliimaministeerium nõus õiguskantsleri seisukohaga, et püsielupaiga moodustamisel tuleb kõigepealt teha kindlaks, kas kaitsealune liik konkreetsel alal üldse elab ja tegutseb. Nimelt ei ole see Alenderi sõnul vastavuses liikide ja elupaikade kaitseks vajalike teadmiste ja kogemustega.

"Looduskaitseseaduse laiem eesmärk on tagada liikidele nende arvukuse paranemise eesmärgil ka võimalus sobivaid elupaikasid taasasustada, kuid selleks on vajalik tagada sobiliku elupaiga säilimine, sealhulgas vajadusel ala kaitse alla võtmisega," põhjendas kliimaminister.

Ta lisas, et kohtupraktikas on korduvalt kinnitamist leidnud, et seadusesätet ei ole õige tõlgendada nii, nagu oleks püsielupaigaga tegu vaid juhul, kui kaitsealune liik ala reaalselt kasutab, vaid tähtis on arvesse võtta ka liigi eripära, näiteks kas ta kasutab vaheldumisi mitut elupaika ja taasasustab vanemaid elupaiku.

Alender tõi välja, et paljude liikide toimimiseks on vajalikud nii asustatud kui asustamata sobivad elupaigad, mida peab olema piisavalt. Kui aga kaitstava liigi arvukus on languses, siis ei olegi liigi esindajatel võimalik asustada kõiki elupaiku, kuid ajutine mitteasustamine ei vähenda elupaiga kvaliteeti.

"Kuidas oleks võimalik liigi arvukuse taastumine (soodsa seisundi saavutamine), kui ei ole säilinud talle kohaseid elupaiku?" küsis Alender. "Seireandmed kinnitavad, et ka pikalt asustamata olnud elupaigad on näiteks lendorava poolt taasasustatud või taasasustatud on pesapaigad, mis on olnud üle 10 aasta must-toonekure poolt eelnevalt asustamata. Seetõttu on oluline säilitada ja vajalik kaitse tagada ka sobivate tingimustega elupaikadele/pesapaikadele kui sihtliiki hetkel alal ei esine, kuid liigi taasasustamise potentsiaal on suur."