Ene-Margit Tiit on viimasel ajal meedias esinedes avaldanud arvamust, et eesti rahva väljasuremise pärast pole põhjust muretseda (vt "Ene-Margit Tiit: kas eestlased järgnevad liivlastele?" ja "Rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit: mina ei näe katastroofi selles, et rahvaarv mõnevõrra väheneb").

Optimismi süstivad sõnumid rõõmustasid vaatajaid hiljuti ka saates "Plekktrumm" antud intervjuus. Ühinen sotsiaalmeedias levinud tunnustusega, et Eesti rahvastikustatistika grand old lady on heas vormis. Tiit meenutas intervjuu alguses oma nooruspõlve kogemust, et raadios võidakse rääkida ühel päeval üht ja järgmisel hoopis teist juttu, mistõttu tuli kuuldusse kriitiliselt suhtuda. Paradoksaalselt oli aga ka tema enda poolt saates räägitu poolik ja tõest kaugel. Mainimata jäi mitu asjaolu, mis eesti rahva kestmise optimismi ei toeta ning selle ümber lükkavad.

Väheusutav, et Tiit asjatundjana kriitilisi aspekte rahvastiku statistikast ei tea, pigem eelistab ta neist mitte rääkida. Võimalik, et ilustatud jutt on ajendatud siirast soovist Eesti inimestesse keerulisel ajal optimismi süstida, lootes, et see aitab ehk pöörata ka sündimuse tõusule. Enda autoriteedi kasutamine põhjendamata kindlustunde loomiseks siiski hea mõte ei ole.

Probleemide lahendamine algab ikka nende ausast tunnistamisest, mitte salgamisest. Paraku teadlikkus madalast sündimusest, mis seab ohtu meie kõigi heaolu, pole isegi paljude otsustajateni jõudnud, tavainimestest rääkimata.

Pere Sihtkapitali 2021. aasta uuringu küsimusele "Kas teie arvates sünnib Eestis piisavalt lapsi, et tagada rahva järelkasv?" vastas jaatavalt keskmiselt 33 protsenti ning 18–24-aastastest koguni 57 protsenti. Eestlaste enesealalhoiuinstinkt vajab seega pigem äratamist, mitte uinutamist.

Tiidu liigsest optimismist kirjutas Postimehes juba paar kuud tagasi demograaf Mark Gortfelder artiklis "Tänavu sünnib meil kõige vähem lapsi alates statistika algusest. Tõesti ei tasu muretseda?". Gortfelder analüüsis erinevaid Tiidu loodud narratiivi vastuolusid tegelikkusega. Kõike üle kordama ei hakka, toon välja vaid minu arvates kõige olulisema.

Tiit põhjendab oma optimismi sellega, et eestlaste arv on püsinud seni suhteliselt samal tasemel. Samas jätab ta usutluses Joonas Hellermale rääkimata, et see on toimunud vaid eluea pikenemise tõttu: vähenevat laste arvu on kompenseerinud eakate arvu kasv.

Tiidu juhtimisel tehtud rahvaloenduse tulemused näitavad seda üheselt: 2000. aasta ja 2021. aasta loenduste vahel vähenes rahvaarv kolme protsendi võrra, kuid 0–29-aastaste arv vähenes 23 protsendi ehk 122 000 inimese võrra ning 60-aastaste ja vanemate arv suurenes 25 protsendi ehk 71 000 inimese võrra.

Eluea hoogne pikenemine on kahtlemata Eesti edulugu, kuid rahva pikaajalise kestmise probleemi see paraku ei lahenda. Keskmine eestlane võib elada tulevikus viis kuni kümme aastat kauem, aga mitte lõputult. Kui eakad põlvkonnad hakkavad ükskord siitilmast lahkuma, hakkab eestlaste arv kiiresti kahanema.

Me juba näeme selle protsessi algust, vaatamata koroonapandeemia lõppemisele on Eesti loomulik iive ehk sündide ja surmade vahe olnud viimased kolm aastat püsivalt rohkem kui 5000 inimesega miinuses. Ka eelseisvatel aastatel pole loota negatiivse loomuliku iibe olulist vähenemist, sest eakaid on palju, aga lapsi sünnib vähe.

Tänavu sünnib Eestis esmakordselt alla 10 000 lapse, kuid veel viis aastat tagasi sündis 14 000 last. Kui ühes aastakäigus on kokku vaid 5000 poissi, siis kuidas suudame täita eesmärgi 4000 kutsealust aastas ajateenistusse võtta, nagu oleme uues julgeoleku olukorras eesmärgiks seadnud? Tõenäoliselt ei suudagi ja Eesti kaitsevõime halveneb.

Kui meil sünnib aastas vaid kuni 5000 tüdrukut, siis kuidas suudame tagada varasematele, kaks korda suurematele põlvkondadele hooldajad, õed ja arstid, kes eakaid ravivad ja hooldavad? Tõenäoliselt senisel tasemel enam ei suudagi ja nende teenuste kättesaadavus halveneb, kusjuures pensioniks kogutud raha selle probleemi vastu ei aita.

Kui sündide arv jätkuvalt kahaneb, on paratamatu, et see mõjutab tugevasti kogu ühiskonda. ÜRO avaldas juulis uued rahvastikuprognoosid kõigi maailma riikide kohta, mis arvestavad sündimuse viimastel aastatel toimunud vähenemise mõjuga.

Eesti puhul näitab uue prognoosi põhivariant alla 20-aastate laste ja noorte arvu vähenemist praeguselt ligi 300 000-lt 200 000-le juba 2040. aastate alguseks. Pole raske ette kujutada, kui valusaid koolivõrgu kärpeid see tähendab.

Vähenemine puudutab sama jõuliselt ka majandust ja tööturgu, avaldudes noorte töötegijate nappuse edasise süvenemisena enamikul elualadel, aga ka väheneva nõudlusena. 21. sajandi lõpuks prognoosib ÜRO Eesti aastaseks sündide arvuks veidi üle 6000.

Isegi kui ÜRO uuendatud prognoos on mõnes osas liialt pessimistlik, on raske ette kujutada, kuidas poole võrra kahanenud ja jätkuvalt vähenev maksumaksjate hulk suudab poole sajandi pärast ülal pidada heaolu toetavat sotsiaalsüsteemi, mitut avalik-õiguslikku ülikooli koos omamaise teadlaskonnaga ning mitmekesist rahvuskultuuri võrgustikku, aga ka näiteks üleriigilist taristut.

Seni pole sündide arvu vähenemine oma tegelikku palet meile veel näidanudki, sest praegu kannavad ühiskonna toimimise põhiraskust enne 1990. aastaid sündinud suurearvulised põlvkonnad. Lähikümnenditel olukord muutub.

Seega, kui me ei saa sündide arvu vähenemist peatatud, oleme rahvana taandarengu kursil. Ainus võimalus eestlaste arvu vähenemise peatamiseks on see, kui lapsi sünnib piisavalt, et asendada kasvõi ligilähedaselt oma vanemate põlvkond.

Sellist olukorda võib nimetada ka demograafiliseks tasaarenguks, kuid pole veel ühtegi märki, et niisugune muutus oleks toimumas. Pigem vastupidi, viimaste aastate uuringud näitavad, et väikesearvulised põlvkonnad, kes on ise sündinud pärast iseseisvuse taastamist, on individualistlikumad ning soovivad endale vähem lapsi kui soovisid nende vanemad, vaatamata Eesti rahvusvahelises võrdluses tegusale perepoliitikale ja kasvanud heaolule.

Väljapääsu leidmise esimene eeldus näib olevat see, et olukorra tõsidus nii otsustajatele kui ka ühiskonnas laiemalt selgesti kohale jõuaks ja noorte ning lastega perede heaks ollakse valmis rohkem ära tegema. Selles oleme alles poolel teel.

Siiski tahan Tiitu ka kiita. Tema panus Eesti rahvastikustatistika mõtestamisse on olnud pika aja jooksul asendamatu. Samuti on kiiduväärt suure sisserände ohtude realistlik käsitlemine Tiidu poolt, viimati arvamusloos "Haridus- ja tööjõupoliitika vigu on vale parandada sisserändega".

Tervitatav on seegi, et ta on leheveergudel järjepidevalt manitsenud perepoliitikat mitte nõrgendama. "Perepoliitikas on kõige tähtsam stabiilsus ja rahulikkus. Tuleb mõista, et mingi meetme kõrvaldamise negatiivne mõju on kordades suurem kui samas mahus positiivse meetme lisamisel," kirjutab Tiit artiklis "Perepoliitika nõrgendamine võib olla korvamatu".

Samuti on Tiit järjepidevalt rõhutanud, et sündimuse kasvuks peavad lapsed olema ühiskonnas oodatud, juhtinud tähelepanu eluasemete kättesaadavuse tähtsusele ja paljudele teistele sündimust mõjutavatele teguritele, millega saab vaid nõustuda.

Lõpetuseks tuletan meelde, et rahva kestmine pole kuidagi ette määratud, vaid sõltub nii isiklikest kui ka riigi ja ühiskonna tasemel tehtud kollektiivsetest valikutest. Seega selleks, et eestlased võiks kestma jääda, tuleb teha õigeid valikuid.

Praegu on Eesti jaoks kõige hullemate tulevikustsenaariumite vältimine veel võimalik. Saame rahvana püsima jääda küll ka praegusest väiksema, aga mitte peatumatult väheneva rahvaarvu korral. Kuni sündimus langeb, mitte ei kasva, pole abi optimismist, vaid ühiskonna hoiakute, teadlikkuse ja perepoliitikaga tuleb senisest tõsisemalt tööd teha ning seejuures püüda ületada seniseid (eel)arvamuslikke ja erakondlikke lahkmejooni.