Praegu pole ilmselt kusagil mujal keerulisemat olukorda, kui vaatab meile vastu Eesti riigieelarve ridade pealt. Vähemalt nii on valitsuspoliitikud avalikkusele suurt ja rasvast eelarvemiinust presenteerinud.

Uus koalitsioonileping nägigi ette mitmed uued maksud ja koormised, nii mõnedki, mis murravad ajaloolisi maksudogmasid. Kahjuks veab eelarvemiinust päästma toodud legendaarne rahandusminister Jürgen Ligi oma äsjase ettepanekuga riigi jätkuvasse majanduslikku allakäiguspiraali.

Riigil on arusaadav ülesanne: oleme lähimineviku kõige keerulisemas julgeolekuolukorras ja omariikluse tagamiseks on vajalik teha mahukaid investeeringuid kaitsevõime parandamiseks. Iga inimene, olgu ta ettevõtja, õpetaja või bussijuht, saab sellest aru ja on kahtlemata valmis panustama, et kodu terveks ja kaitstuks jääks. Ometi tahavad inimesed ja ettevõtted aru saada, millele nendelt korjatav maksuraha kulub.

Valitsuspoliitikud peavad endale tuhka pähe raputama, sest kommunikatsioon avalikkusega on pehmelt öeldes segane.

Hea näide on automaksukäkk. Selle asemel, et selgelt öelda, et automaksuga korjatava täiendava tulu abil võimaldatakse riigi toimimiseks vajalikele töötajatele – õpetajatele, päästjatele ja arstidele – konkurentsivõimeline sissetulek, hakati ajama udujuttu autopargi keskkonnasäästlikkuse tõstmise vajalikkusest. Selged eesmärgid ja nende konkreetne välja ütlemine peaks olema maksupoliitika lahutamatuks osaks.

Umbes kuu aega tagasi allkirjastatud koalitsioonileping sisaldas epohhiloovat otsust kehtestada väga piiratud mahus ettevõtetele klassikaline kasumimaks. Kunagi 1990. aastatel oli kasumimaksu puudumine kahtlemata väga ja väga mõistlik maksulahendus selleks, et soodustada üleminekumajanduse ülesehitamist. Nüüd mõjutavad investeeringuotsuseid aga hoopis rohkemal määral kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus ning sellele kohaldatud maksukoormise suurus ja sisendhinnad ning maksud – eelkõige energia osas.

Riigi maksupoliitiline eesmärk peaks taotlema seda, et meie majanduskeskkond võimaldaks ettevõtetel siin kasumlikult tegutseda.

Jürgen Ligi ettepanek asendada kasumimaks täiendava tööjõumaksuga on risti vastupidine lahendus, sest see muudab Eestis ettevõtluse tähtsaima sisendi, tööjõu, veelgi kallimaks. Ligi šedööver lööb kõige valusamalt suurema töötajaskonnaga sektoreid. Kui jätame välja suuresti riigi palgal olevad töötajad, siis Eesti 540 000 hõivatust 60 protsenti töötavad neljas suurimas sektoris: töötlevas tööstuses, kaubanduses, ehitus- ja veondussektoris.

Eriti valusa laksu saab Ligi uue maksukirvega sisse suurima hõivatute arvuga töötlev tööstus, mis viimati näitas kasvutrendi 2022. aasta augustis. Kuna töötleva tööstuse toodangust umbes 2/3 liigub ekspordiks, siis vähendab täiendav koormis ka meie ettevõtete konkurentsivõimet ja väheneb riigi eksporditulu.

Kui meie majanduse heaolu eest vastutavad ministrid tulevad selliste ettepanekutega välja, siis ei saagi imestada, miks Eesti on ainuke Euroopa riik, kus on majandus kaks aastat langenud. Sisuliselt kehtestab Ligi töötlevale tööstusele kasumimaksu asemel kahjumimaksu.

Kahjuks tunnetavad nii-öelda Jürgen Ligi oma rahakotis kõik eestlased. Enam kui kindel on, et täiendav tööjõu pealt korjatav koormis jõuab ka suure tööjõuvajadusega kaubandus- ja teenindussektorisse ja hinnad poes, kohvikus, bussis, rongis ja mujal jätkavad tõusmist. Nii pürime ikka julgelt viie kalleima Euroopa Liidu riigi hulka.

Keerulised ajad nõuavad julgeid ja tarku otsuseid ning kahjuks demonstreerib rahandusminister, et minevikutaakadest pole lahti lastud ja ikka minnakse lihtsama vastupanu teed. Selle asemel, et mõelda välja süsteem, kuidas edukamatelt rohkem panust küsida, millest nad kindlasti ei keelduks, tulistatakse taas Eesti majandusele jalga ja minnakse meie inimeste rahakoti kallale.