Repinski süüdistus kelmuses seisnes selles, et riigikogu liikmena töötades esitas Repinski taotluse hüvitada tema elukoha üürikulu, kuid süüdistuse kohaselt ta tegelikult kuluhüvitise taotlusesse märgitud aadressil ei elanud ega tasunud selle aadressiga seotud üüri.

Repinski kasutuses oli ka riigikogu liikme tööga seotud kütusekulude hüvitamiseks kütusekaart. Omastamise süüdistuse kohaselt ostis ta ise ja lubas ka teistel osta 2021. aasta novembrist kuni 2022. aasta aprillini kütusekaardiga kokku 459 liitrit diislit, mis ei olnud riigikogu liikme tööga seotud.

Usalduse kuritarvitamise süüdistus seisnes selles, et töötades Jõhvi vallavanemana määras Repinski 2019. aasta märtsis kolmele omal soovil teenistusest lahkunud ametnikule põhjendamatult kuue kuu palga suurused lahkumishüvitised.

Usalduse kuritarvitamise süüdistuses mõistis kohus Repinski õigeks. Kohus leidis, et koosseisu eesmärgiks ei ole lahendada kriminaalõigusega vaidlusi sellest, kas keegi mõistis õigesti avaliku teenistuse seaduse regulatsiooni.

"Varaliste huvide järgimata jätmise kohustuse rikkumisena saab käsitada üksnes sellist tegevust, mis tekitab kannatanule põhjendamatut kahju. Iga juhtimisviga või eksimus avaliku teenistuse seaduse või muu õigusakti vastu ei ole usalduse kuritarvitamise kuritegu. Arvestada tuleb ka seda, mil määral oli hüvitiste maksmine kantud süüdistatava arusaamast, et tegemist on kannatanu eesmärkide saavutamiseks vajaliku kuluga. Nii ei ole iga kulu tekitamine kannatanu varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine ega kahju," märkis kohus.

Vähetähtis ei olnud kohtu meelest ka see, et teenistusest vabastatutud ametnikele makstud kuue kuu palga hüvitiste suurus oli eelnevalt Jõhvi vallavalitsuse finantsjuhi ja õigusnõunikuga läbi arutatud. Ka ei tulnud tõenditest välja, et Repinskil oleks olnud vähemalt kaudne tahtlus 40 000-eurose varalise kahju osas – hüvitiste ettepanekud tehti ametnikele üksnes kuudes, mitte konkreetsetes summades, teadmata numbriliselt palkade suurust, märkis kohus.

Kelmuse süüdistuses seoses riigikogu poolt hüvitatud üürikuludega mõistis kohus Repinski samuti õigeks.

Kohus möönis, et sularahas üüri tasumise ja üürikorteri kasutamise asjaolud võisid esmapilgul tekitada põhjendatud kahtluse, kas tegelikult on üüri kunagi tasutud ja mis eesmärgil on korter üldse üüritud, ent kahtlused ei olnud süüdimõistva otsuse tegemiseks kohtu hinnangul piisavad.

Õigeksmõistmise tingis asjaolu, et kohtu ette jõudnud kaudsed tõendid ei võimaldanud teha tõsikindlat järeldust, et sündmused leidsid suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust aset nii nagu süüdistusaktis kirjas, märkis kohus.

Seega ei tuvastanud kohus, et Repinski oleks riigikogu kantseleile esitanud valeandmeid korteri üürimise, seal elamise ja üüri tasumise kohta.

Lisaks märkis kohus, et kriminaalkohus ei saa parandada riigikogu liikme staatuse seaduse ning riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise korra sõnastuslikke ja sisulisi puudusi. Seadus ja hüvitamise kord ei kõnele näiteks sellest, et riigikogu liige peab kinnitama, et üürikulude hüvitise saamisel tal pole võimalik kuskil mujal Tallinnas ega Tallinna lähistel elada ega ööbida. Samuti ei reguleeri seadus ega kord seda, et riigikogu liige ei võiks üürikulu hüvitise saamisel Tallinnas või selle lähistel kinnisvara omada või et mitu päeva aastas peaks riigikogu liige üürikorteris elama, et see end õigustaks.

Seega riigikogu liikmete üürikulude hüvitamise täpsemate tingimuste kehtestamine on seadusandja, mitte kriminaalkohtu pädevuses, märkis maakohus.

Omastamise süüdistuses seoses riigikogu liikme Olerexi kütusekaardi kasutamisega kaheksal korral mõistis kohus Repinski samuti õigeks.

Arvestades kuluhüvitiste nappi regulatsiooni ning ebaselget rakenduspraktikat pidas kohus põhjendatuks esimese viie tankimise osas, et tegemist oli riigikogu liikme tööga seonduva kuluga.

"Need viis üksikut tankimist ja sõitu toimusid väga lühikese perioodi jooksul, ajal, mil kehtisid mitmeid Covidi piiranguid ning raske oli korraldada rahvakogunemisi ja valijatega kohtumisi. Kohus peab tõendatuks, et Repinski rääkis sellest ka riigikogu fraktsioonis ning sai ka fraktsiooni liikmetele anda Bolti sõitnud inimeste tagasisidet erinevate küsimuste, sealhulgas Covidi piirangute kohta," märkis kohus.

Kolmel korral kütuse tankimise osas ei olnud vaidlust selles, et kütusekaarti kasutas keegi teine, kuid väljaspool mõistlikku kahtlust ei õnnestunud tõendada seda, et Repinski oleks andnud või lubanud kellelgi kolmandal isikul oma riigikogu liikme kütusekaarti kasutada riigikogu liikme tööga mitteseonduvateks sõitudeks, märkis kohus. Alles jäi kõrvaldamata kahtlus, et kütusekaarti võidi kasutada Martin Repinski teadmata. 

Ühe kütuse tankimise osas tunnistas Repinski, et kasutas ekslikult riigikogu liikme kütusekaarti ning hüvitas kohtumenetluse kestel riigikogu kantseleile kulu, pea sada eurot.

Kohus lisas, et arvestades, et riigikogu liikmed ei pea pidama liikme tööga seonduvate sõitude osas sõidupäevikut ega esitama muid aruandeid sõidetud vahemaade, sihtkohtade ja kütuse tegeliku kulu osas, võimaldab sedavõrd napp regulatsioon segadust sellest, milliseid sõite võiks käsitada riigikogu liikme tööga seonduvaks, samuti võimaldab see kütusekaarti kuritarvitada, mida saaks aga kindlasti ära hoida riigikogu liikme tööga seotud kulutuste hüvitamise korra täiendamisega.

Kannatanute tsiviilhagid jättis kohus õigeksmõistmise tõttu läbi vaatamata.

Kohus vähendas menetluskulusid ning mõistis Repinski kasuks riigilt välja valitud kaitsjale makstud tasu katteks 49 826 eurot ning kannatanu Jõhvi valla kasuks valitud esindajale makstud tasu katteks 7579 eurot.

Maakohtu otsus ei ole veel jõustunud.

Repinski kaitsja, vandeadvokaat Kristjan Tuul ütles, et kohtuotsusega tuleb rahul olla.

"On hea meel, et kohus nõustus kõikide kaitsja argumentidega ning Martin Repinski on õigeks mõistetud. Seejuures olid kohtu selgitused loogilised ning mõistetavad," lausus ta.

Tuul lisas, et kohtuotsusega sai kinnitust, et õigusakte saab ja peab vajadusel muutma seadusandja.

"Nimetatu ei ole prokuratuuri ega kriminaalkohtu pädevuses. Selliselt ei ole minu klient kuluhüvitistega ega Jõhvi linnapeana tegutsedes vääritult käitunud. Nii nagu kohus täna kinnitas, kahju ei ole põhjustatud," lausus ta.

Prokuratuur ei nõustu kohtu antud õigusliku hinnanguga

Prokuratuuri hinnangul on oluline, et kohus tuvastas tõendite põhjal süüdistuses esitatud faktilised asjaolud ehk selle, et süüdistuse aluseks olnud teod selliselt ka toimusid; küll aga ei nõustu prokuratuur õigusliku hinnanguga, mille kohus neile tegudele andis, ütles riigiprokurör Alan Rüütel.

"Kohus avaldas täna vaid otsuse resolutiivosa ja selgitas saalis põgusalt, kuidas enda hinnanguni jõudis. Kohtusaalis kõlanud selgitused ei olnud aga piisavad, et prokuratuuri hinnangut esitatud süüdistuse osas muuta," märkis ta.

Kohtu hinnang, et riigikogu liikmete kuluhüvitistega seotud kord on liialt laialt tõlgendatav, ei muuda prokuratuuri seisukohta, et kuluhüvitisi tohib kasutada vaid otseselt riigikogu liikme tööga seotud ülesannete täitmiseks, ütles Rüütel.

"Avaliku raha kasutamisel tuleb olla läbipaistev ja vastutustundlik ning prokuratuuri hinnangul on ka praegust kuluhüvitiste korda arvestades võimalik sellisele tegevusele anda kriminaalõiguslik hinnang," märkis ta.

"Seetõttu ootame kohtult tervikotsust, et tutvuda kohtu argumentatsiooniga täies mahus. Seejärel analüüsime kohtu põhjendusi ja otsustame, millises mahus Harju maakohtu otsuse Tallinna ringkonnakohtus vaidlustame," lausus Rüütel.