Öeldakse, et kriis on liiga hea võimalus, et seda kasutamata jätta. Ehk igast kriisist on midagi õppida. See pädeb meie vaatevinklist eriti Ukrainas käiva Vene agressioonisõja kohta.

Seekordse jutu ajendiks on Soome Maakaitsekõrgkooli kogumik "Sõja udu", täpsemalt kogumiku suve hakul ilmunud kolmas osa ("Sodan usvaa III: varautuminen, valmius ja nykyaikainen sodankäynti", Doria). Soomlastel on kriisi ehk siis ka sõja valmidus olnud aastakümneid kõrgel tasemel.

Valmistumisest võimalikuks järgmiseks sõjaliseks konfliktiks idanaabriga ei loobutud ka sügavatel soometumisaastatel. Kuid nemadki leiavad, et nagu igas asjas, nii ka kriisivalmiduses on alati parandamise ruumi. Seetõttu on neilt alati midagi õppida. Kuigi oleme palju juba õppimata jätnud.

Inimese loomuses on kalduvus tõrjuda võimalikud kriisid kusagile teadvuse tagaplaanile. Et ehk läheb mööda, ehk ei juhtu ja kui juhtub, las siis valitsus tegeleb sellega. Tegelikult on see paljuski idanaabri elanikkonna mõtteviis, millest tuleks distantseeruda. Kui loota valitsusele, siis loota kellele? Ja kui see valitsus üksikinimesele kriisis mingeid ülesandeid paneb, siis kas peaks nende täitmisest kõrvale hiilima ja endiselt viitama, et las "nemad" toimetavad… Kuid kes on need nemad? Tegelikult on "nemad" meie kõik, nii koos kui ka ükshaaval.

Valitsuse tasandil ja ka kohaliku omavalitsuse plaanis on ju üht-teist tehtud. On olemas brošüürid "Ole valmis!" ja samanimeline koduleht, kus kriisiks valmistumise tarbeks juhiseid saada. On ülesannete koostamine ettevõtetele, mis peavad ka kriisioludes tegevust jätkama. Kuigi mõni ettevõtja võib selle peale arvata, et miks just mina, las võimud tegelevad. Ja nii edasi.

Nagu ütlesin, on Soomest õppida päris palju, meeldib see meile või mitte. NATO ei ole võluvihmavari, mis iseenesest meie ühiskonna kohal avaneb. Ja tihti ei pruugi kriisid NATO tegevusalani ulatudagi. Paljud asjad käivad meil lainetena, mis igaüks eraldi on õigustatud ja asjakohane, kuid iga uue laine puhul võivad muud asjad meelest minna. Soome mainitud kogumiku üks sihte ongi eri asju koos näidata, ja ka toonitada vajadust koos kriisidele reageerida.

Tänavuse suve alguses tõusis Eestis teemaks laskemoona soetamine ja selleks vajalik raha. Õige teema, vajalik ja kiiret lahendamist ootav. Samas on tahaplaanile nihkunud mõni muu teema. Näiteks elanikkonna kaitse sõjaoludes. Vanasti nimetati seda tsiviilkaitseks. Meenub, et ka meedias oli juttu põhjanaabrite näitest.

Soomes on seadusega paika pandud nõue, et iga kortermaja all peab olema varjend. Ja see on nii olnud juba aastakümneid. Helsingis olla varjumispaiku enam kui linnas elanikke, nii et ka turistid mahuvad ära. Meil tähistati siin-seal avalikke varjumispaiku. Nõudest uutele elamutele varjendid või vähemalt varjumiskohad alla ehitada ei ole palju kuulda. Või olen ma midagi maha maganud.

Kui vaadata uute korterite ja elamute müügikuulutusi, siis kus on varjumiskoht? Keldrit ju ei ole? Räägitakse, et kelder olla liiga kallis ja see viib kinnisvaraarenduse hinna kõrgeks. Ei saa aru... Kui õues peaksid, hoidku jumal, pommid plahvatama, siis on vist hilja mõelda sellele, kui odav või kallis see eluase oli.

Inimesed aga ostavad eluasemeid nendes hoonetes ja kriisi puhul süüdistavad võime, et kõrvale ei ole varjendit ehitatud- Tegelikult on varjendeid ka olemasolevates majades, meiegi niinimetatud Stalini-aegses majas on üks selline olemas. Kuid majaelanike suur osa ei oma mingit soovi seda korda teha, kuna raha pole.

Võib-olla peaks kohalik võim olema see, kes taolisi paiku kasutamiskõlblikuks aitaks muuta. Valitsus ja parlament peaksid aga olema need, kes kohustaksid rajama vaid selliseid elamuid, mis on varustatud varjumisvõimalustega.

Jutu ajendiks oleva kogumiku toimetaja Marko Palokangas kirjutab, et valmistumine on ühistegevus. Võimud teevad oma osa, aga igal Soomes elaval inimesel peab olema julgust ka ise valmistuda. Näitena kasutab ta Ukrainat, kus Venemaa teadlikult mõjutab ühiskonda kõigi meetmetega. Nii infomõjudega kui ka kauglöökidega, purustades tsiviiltaristut, sealhulgas energiasüsteemi. Selle energiavõrgu hävitamise kontekstis on Palokangal ka soovitus neile, kes kriisi puhkedes esimese asjana tõttavad tualettpaberit kokku ostma. Kui elektrit ei ole ja veevärk ning kanalisatsioon ei tööta, siis on vaja midagi muud kui paberit teatud otstarbeks.

Ukraina sõja näitel tasub meeles pidada, et tõenäolise vaenlase löögi alla satub kogu ühiskond, nii linnad kui infrastruktuur, teed, raudteed, lennuliiklus, logistika, laod, haiglad, hooldekodud, lasteaiad, koolid, vanglad, põllud ja kirikud. Seetõttu puudutab valmistumise kohustus kõiki. Tasub arvesse võtta, et elanikkonna vananedes kasvab nende inimeste arv, kes võib-olla iseseisvalt ei suuda neid kohustusi täita. Seetõttu peavad olema piltlikult öeldes kaardistatud kõik võimalikud abivajajad, et abi õigel ajal nendeni jõuaks.

Valmisoleku ja vastupanu võimekus on olnud kasvav teema nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus ja neile teemadele on pühendet ka üks kirjutis kogumikus. Ei saa unustada tõika, et valmistumine on laienenud ka tehnoloogilistele aladele, nagu infotehnoloogia ja tehisintellekt. Need on valdkonnad, kus juba praeguses sõjapidamises on leitud kasvavalt rakendusi ja edasi võib asi ainult hullemaks minna. Või siis paremaks, oleneb, kust poolt vaadata, ja kas tehnoloogilisi võimalusi kasutatakse vastupanu või ründevõime kasvatamiseks.

Omaette valdkond on kognitiivne sõjapidamine, mis hõlmab ka varem mainitud infomõjumeetodeid. Maailma majandusfoorumi tänavuses raportis peeti seda valdkonda suurimaks lähiaja globaalseks ohuks.

Kokkuvõtteks jääb vaid märkida, et jutu ajendiks olnud kogumiku peamine siht on toonitada, et julgeolekukeskkonna muutumine hakkab üha enam mõjutama nii ühiskondi tervikuna kui ka üksikisikut. Ja seda tasubki meeles pidada tervikuna, poliitilistest hetkevaidlustest hoolimata.