Lasteaiarühmad saavad seenenäitusel käskluse – käed selja taha. Täiskasvanutel on aga isegi soovitav seeni näppida, sest nii saab paremini tunda, mis ühe või teise puhul iseloomulik on. Pärast seenelkäiku võib see elu päästa, sest seentel on teisikud. Näiteks kitsemamplit korjatakse, aga vöödiku, eriti kühmvöödikuga segi ei tohi ajada.

"Kui natuke vaadata neid tunnuseid, siis kitsemampli peaksime ära tundma, kui need tunnused ära õppida: jala ümber rõngas, mesikollane kübar, kiuline jalg, beežid eoslehekesed. Aga kühmvöödik, muidugi, on kõige ohtlikum, sest tema söömisega kaasneb elukaotus," kirjeldas loodusmuuseumi seenenäituse kuraator Jana-Maria Habicht.

Eesti seeneline elab paraku vales riigis, sest hinnalisi seeni leiab siin vähe.

"Meil kõige kallim seen, mida ilmselt leitakse, on matsutake ehk männiheinik ja seda sel aastal on kindlasti viis leidu olnud. Aga tavalistel aastatel leiab seda oluliselt harvem. Ja selle kübar kesistel seeneaastatel võiks Jaapanis maksta üle 100 dollari tükist," rääkis mükoloog Veiko Kastanje.

Kastanje ütles, et kui tead kohti, võiks ühe-kahe hooajaga ühe männiheiniku leida. Miks ta aga ise jahile ei lähe?

"Aga mida ma temaga teen? Ma tunnen isiklikult ühte jaapanlast ja teda ka üsna halvasti," ütles Kastanje.

Lasteaiarühm lahkus seenenäituselt ja kuigi kõik meelde ei jäänud, siis olulisim siiski.

"Mulle meeldis seal mürgiseen. Sellel oli nii äge luukeremärk," ütles Anel, kes teab, et mürgiseent metsast ei korja ja peale ei astu.