Eesti on taasiseseisvumise ajast saati pidanud riigieelarves eriti oluliseks riigikaitset, haridust ja kultuuri ning seda arusaadavatel põhjustel. Samal ajal tähendab 32-protsendiline tööealise elanikkonna haiguskoormus Eestile igal aastal vähemalt 1,5 miljardit eurot kaotatud maksutulu. Samal ajal väidetakse, et kõik on tervishoius justkui hästi.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Madis Timpson kirjutas ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos, et hoolimata riigieelarve keerulisest seisust jäädakse truuks kõige olulisemale ning loetleb kolme olulise teema seas üles ka selle, et arstiabi kättesaadavus on prioriteet. Paraku ei saa sellega aga kuidagi nõustuda.

Tervisekassal on reserve ca 700 miljonit eurot, millest otsustati järgmise aasta eelarve jaoks kasutusele võtta 167,6 miljonit eurot. Kui meie tervishoiu rahastamise parim plaan seisneb reservide kasutusele võtmises, siis on selge, et reservid ammenduvad paari aastaga ning tervishoiusüsteemi tuleb ikkagi reformima asuda. Lihtsalt siis oleme sellega mitu aastat veelgi rohkem hiljaks jäänud ning tervishoid lükatakse üle lävepaku kindlalt kriisipöörisesse.

Tervisekassa reservide kasutuselevõtt ei saa olla ainus lahendus, kuidas suurt eelarveauku katta, sest olgem ausad, süsteemisisesed lisaraha leidmise võimalused on tegelikult olemas. Teisalt võime lisaraha otsida küll, aga sellisel juhul peaksime rääkima ka sellest, mille arvelt see lisaraha juurde tuleb. Seda osa valemist ei ole me kahjuks avalikkuses lahti rullunud arutelus aga kuulnud.

Peale selle on tervisekassa puudujääk tegelikkuses palju suurem, sest sellesse summasse ei ole sisse arvutatud kõik need saamata jäänud teenused ja ravivõimalused, mida eestlastel ei ole, aga teistel Euroopa Liidu riikidel on.

Seda näitab selgelt ka statistika: meie elanikkond kaotab kõige rohkem eluaastaid südameveresoonkonna haigustele (27 protsenti) ja vähktõvele (18 protsenti). Meie inimeste tervise seisukohalt on seega oluline, et tegeleksime nende haiguste ennetamisega süsteemselt, avastaksime neid varasemates staadiumites ning et oskaksime ja saaksime neid haigusi ka paremini ravida. Ja me peaksime sellega tegelema just siin, oma kodus, Eestis.

Tervishoid on terve ühiskonna asi

Mitmetes riikides on tavapärasemaks saamas see, et tervishoiusüsteemi puudutavaid väljakutseid lahendatakse valitsuseüleselt ehk mitme ministri ja ministeeriumi koostöös. See tähendab, et tervis on väga oluline ka teistele ministritele, mitte ainsana terviseministri vastutus.

Soomes toimuvad tervishoiuvaldkonna olulised arutelud nii, et see on tugevalt valitsuse prioriteet, Sloveenias on moodustatud ühine töörühm erinevate ministeeriumite koostöös, et tervishoius olevaid väljakutseid ühiselt lahendada. Meie mõtlemises istub tervishoid aga tüütu kohustusena kulureal.

Vaadates tervishoidu puudutavat statistikat, jääb üle nentida vaid üht: Eestil ei ole julgust ega sisulist tahtmist tervishoidu prioriteediks seada ning võtta seejuures ette ka süsteemisiseseid vajalikke reforme. Meil ei ole lõputult võimalik rääkida sellest, et peame leidma kusagilt tervishoidu lisaraha, rääkimata samal ajal sellest, milliseid süsteemisiseseid pingutusi saab valdkond ise selleks teha.

Mitmed innovatiivsed südameveresoonkonna, harulduste haiguste ravimid, aga ka vähiraviravimid ei jõua eestlasteni, olenemata sellest, et mujal Euroopa Liidus on need juba osa iseenesestmõistetavast ravist. Tekib küsimus, kui kaua suudavad eestlased selles osas oma silma kinni pigistada ja sellise olukorraga leppida?

Õpetajad saavad streikida, tudengid ja kultuuritöötajad niisamuti, kuid kuhu, kelle juurde ja kuidas läheb streikima patsient? Paraku jõuab patsient ikkagi viimases hädas mõne fondi ja annetajateni, kes tema ravi rahastada aitavad. Streikida ei ole kellegi ukse taga ning selleks pole ka aega, sest tervis nõuab tegutsemist hoopis teisel rindel.

Muutusteks jääb puudu julgust ja tahet

Tervishoiusüsteemi saab tõhustada, muuta andmete abil nutikamaks ning leida teisigi toetavaid lahendusi just nimelt süsteemi sees.

Kui rääkida innovatsioonist, andmepõhisusest ja tehisintellektist tervishoiusüsteemis, peaksime enne suutma ära teha ühe lihtsaima sammu kogu teekonnal: looma tervishoiuasutustele ühtse infosüsteemi, et meie inimeste andmed ei oleks eri süsteemides kinni ning neid oleks võimalik lihtsalt, kiirelt ja mugavalt eri asutuste vahel liigutada.

Peale selle ei peaks siis ka iga asutus ja haigla maksma oma isikliku süsteemi eest, vaid tekiks jagatud kulu ühe süsteemi osas. Sellest võidaksid patsiendid, kes võivad saada ravi eri asutustes nii, et nende andmed on kohe arsti jaoks olemas, aga ka teadusasutused, kel oleks ühesugustele ja kvaliteetsetele andmetele parem ligipääs.

Ka näiteks tubaka- ja alkoholiaktsiisist saadav raha võiks olla suunatud otse tervisekassa eelarvesse. Nii jõuaks tervisega seotud maksutulu ka päriselt tervisega seotud tegevustesse, eriti ennetusse. Terviseminister Riina Sikkut on välja käinud suhkrumaksu idee ning kuigi peaminister on lubanud maksurahu, võiksid sellest jääda välja sihtotstarbelised, inimeste tervisekäitumist ja tervishoiusüsteemi parandavad võimalikud maksud.

Üks võimalus saaks olla ka tööandjate maksuvaba piirmäära tervisesse panustamise summa tõstmine 400 eurolt 1000 euroni, mis aitaks tuua süsteemi lisaraha ja leevendada solidaarse süsteemi koormust. Riigile ei maksaks see täiendav maksusoodustus peaaegu midagi, kuna alla ühe protsendi tööandjatest, kes oma töötajate tervisesse panustavad, teevad seda suuremas mahus kui 400 eurot. Küll aga aitaks see tervishoiusüsteemi juurde tuua lisaraha.

Valitsuse prioriteetides ei ole tervishoidu

Tervishoid ei ole olnud Eesti valitsustele tähtis, sest panustame SKP-st vaid ca kaheksa protsenti tervishoiule, kui samal ajal on Euroopa keskmine ligi 11 protsenti. On arusaadav, et oleme oma panusega Põhjamaadest veel kaugel, kuid ka näiteks Tšehhi ja Sloveenia, mis on sama jõukad nagu Eesti, väärtustavad tervishoidu märksa rohkem, suunates ligi üheksa protsenti oma SKP-st just sinna.

Eesti tööealine elanikkond kaotab haigustele ja/või enneaegsele surmale umbes kolmandiku, täpsemalt 32 protsenti oma elust. Sloveenia seejuures 26 protsenti. Eesti inimesed on tihti haiged ning kulutavad seetõttu suure osa oma elust just tervise turgutamise ja haigeks olemise peale.

32-protsendiline tööealise elanikkonna haiguskoormus tähendab Eestile igal aastal vähemalt 1,5 miljardit eurot kaotatud maksutulu. Kui ka see ei pane mõtlema, kui tohutult suur mõju on tervisel majandusele, aga ka teistele valdkondadele, siis mis võiks sellele mõtlema panna?

Kui suudaksime haiguskoormust vähendada kasvõi mõne protsendipunkti võrra, tähendaks see Eestile automaatselt sadu miljoneid eurosid lisatulu aastas. Ja sellisel juhul ei peaks võib-olla rääkima pidevalt vajadusest leida tervishoidu lisaraha juurde, kuna rohkem terveid ja õnnelikke inimesi tooks juba iseenesest ka rohkem tulu.