Siim ja Jane tabati purjuspäi roolist kaks aastat tagasi. Mõlemad ütlevad, et see hetk päästis nende elu, sest alkohol mängis seal üha suuremat rolli.

"Käisin Luunja poest läbi. Võtsin kaks pooleliitrist viina. Tulin koju. Kell võis olla kuskil kaks. Jõin sellest ära rohkem kui pudeli ehk siis ma arvan, et kuskil 0,7 liitrit, jäin magama ja ärkasin üles. Avastasin, et kell on suhteliselt palju, mul on alkoholi vähe ja otsustasin ruttu poodi sõita. See oli klassikaline minu argipäev. Põhiline oli see, et oli kindlasti vaja ja alkoholivajadus on nii suur, sest vastasel juhul ei oleks võimalik jälle ühte päeva edasi elada," meenutas Siim.

Alkohol oli juba lõhkunud 49-aastase Tartu lähedal elava Siimu pere, kuid sõltuvuse küüsist ta omal jõul ega isegi sõprade abiga välja ei saanud. Nii sõitis ta 2023. aasta aprillis – nagu ta seda enda sõnul oli ennegi palju kordi teinud – tugevas joobes paari kilomeetri kaugusele poodi uue viina järele.

"Seda sõitu ma üldse ei mäleta, kuidas ma sinna poodi jõudsin. Aga ma mäletan seda, et minu auto oli kohe poe ukse ees. Parkisin auto ära /.../, läksin poodi sisse, nii palju, kui ma mäletan, tegin ringi, tulin, läksin, võtan selle pudeli viina ja siis ma kukkusin sinna alkoholipudelite otsa ja ja komistasin, siis kukkusin näoga kassa ette," kirjeldas Siim.

47-aastase kahe lapse ema Jane sõnul alkohol tema elu ei kontrollinud, aga jääknähtudega sõitmine oli siiski tavaline. Lõuna-Eestis elava naise tõetund saabus 2023. aasta emadepäeval. "Enamasti sellised kokteili, kokteililaadsed asjad või siis näiteks tume õlu," rääkis ta enda eelistustest.

"Kõigepealt hommikul tõid lapsed minule lilli, kõik oli väga kena, kuid õhtul läksime minu ema juurde. Kuskil kella seitsme paiku õhtul. Ees ootas juba rõõmus, suur purjus seltskond. Olid kaasas lilled, kingitus emale ja pudel Jägermeistrit. Emaga võtsime natukene sealt paari tunni jooksul. Tipsutasime, aga see purjus seltskond seal muutus agressiivseks ja agressiivsus kandus siis üle minule. Siis otsustasime lastega lahkuda ema juurest," meenutas Jane.

"Ise teadsin küll, et olen alkoholi tarvitanud, kuid enesetunne oli hea. Arvasin, et suudame kenasti koju sõita," ütles Jane, kellel tuli sõita umbes 10 kilomeetrit.

Kui politsei Jane kinni pidas, mõõdeti tal 1,8 promilli, mis on pisut üle kriminaalse joobe piiri. Siim puhus aga alkomeetrisse koguni ligi neli promilli. Tagantjärele möönavad mõlemad, et nende käitumismuster oli üliohtlik ja läks õnneks, et keegi vigastada ei saanud. 

Esmakordsed rikkujad saavad läbida eriprogrammi

Politsei tabab igal aastal roolist tuhandeid joobes juhte. Purjus juhtide osalusel toimub mitusada õnnetust, kus saab igal aastal viga sadu ja hukkub kümmekond inimest.

Tähelepanuväärne on, et roolist tabatud purjutajatest ligi neljandik on korduvrikkujad. Ekspertide sõnul viitab see, et probleem on suur ja tavapärased karistusmeetodid ei ole piisavad. 

Seetõttu algatas justiitsministeerium 2016. aastal programmi, kus esmakordsele rikkujale pakutakse kohtuliku karistuse või juhtimisõiguseta jäämise asemel alternatiivi. Kriminaalpoliitika nõuniku Krister Tüllineni sõnul on just esimene vahelejäämine hetk, mil saab veel midagi mõjutada.

"Tegelikult võib seda võtta teatava kriisina. /.../ Reegel on see, et mida /.../ vähem sul seda kriminaalset tausta on, seda suurem kriis võiks üks kuritegu inimesele olla. Ka siis kui sa istud seal politseiauto tagapingil, ka siis kui sind peetakse 48 tunniks kinni, ka siis kui sa oled tulnud prokuröri juurde ülekuulamisele või kohtu ette, see võiks olla inimesele selles mõttes kriis. Seda on mõistlik ära kasutada," selgitas Tüllinen.

Põhimõte on lühidalt öeldes selles, et kriminaalasi lõpetatakse tingimuslikult oportuniteediga, kui inimene nõustub minema vaimse tervise õe vastuvõtule, läbib liikluskoolituse, annab neli korda aastas vereanalüüsi, millega tõestab, et vähendab alkoholi tarbimist, ja ei istu uuesti purjuspäi rooli.

Kui alguses pakuti seda katsekorras üksikutele, siis praegu suunatakse opurtuniteedile kaks kolmandikku rikkujatest. Praeguseks on neid kokku 4500 inimest, ainuüksi viimase aasta jooksul on lisandunud 1000. Ka Jane ja Siim valisid just selle variandi.

Ümberkasvatusprogrammi juures on eriline, et rikkujale jääb autojuhtimise õigus alles ja temalt ei nõuta isegi täielikku karskust. Vereproovid, mille eest pooles ulatuses maksavad osalejad ise, jälgivad, et inimese alkoholitarbimine jõuaks madalale tasemele. See on ühelt poolt kontroll, aga teiselt poolt ka indikatsioon inimesele endale, mis seisus tema organism on.

"Kõik sellised objektiviseeritavad võimalused aitavad kaasa, sest seal petta ei ole võimalik, sealt tuleb välja midagi. Meie inimesed on väga mateeria usku, et kui sa saad midagi paberile ära näidata, siis see mõjub palju paremini kui suusõnaline rääkimine. Selles mõttes tervisenäitajad on üks oluline faktor, mis aitab inimese motiivi tõsta ja ka teda ennast aidata õiges suunas liikuda," sõnas Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku juht Andres Lehtmets.

Programmi eesmärk on korduvrikkujate hulka vähendada

Ei kogenud psühhiaater-sõltuvusraviarst Andres Lehtmets ega ka asjasse puutuvad ametnikud loo illusioone, et programm on lollikindel. Kui alkoholist on kujunenud sõltuvus nagu see oli Siimu puhul, on see raske haigus, mida saab küll kontrollida, aga millest ei paraneta. Tüllineni väitel täidab programm siiski eesmärki korduvrikkujaid vähendada.

"Me teame, et see retsidiivsus on poole väiksem kui nende puhul, kellega minnakse kohtusse ehk nende nii-öelda kahe aasta retsidiivsus on umbes kolm-neli protsenti. Ehk võtame 1000 inimest, me teame seda, et kui me nendega kriminaalmenetluse ära lõpetame, siis umbes 30 sellest hoolimata kahe aasta jooksul paneb toime uue kuriteo. Meil on olemas ka varasemad andmed – kui nendega mindi ainult kohtusse, siis oli see tulemus umbes 80 kuni 100 inimest. Nii palju me suudame läbi selle tegevuse uue kuriteo toimepanemist vähendada," selgitas Krister Tüllinen.

"Kahjuks sõltuvusel on väga suur tagasilangemise tõenäosus. Seda peab arvestama nii selles ravis kui ka inimene ise edaspidises elus. See on teema, millega kindlasti ravinõustamistel tegeldakse, et inimesele anda käepärased arusaamad, kuidas sellises olukorras käituda, kuidas seda ära hoida ja kõike seda. Aga paraku, jah, sellist totaalset imeparanemist, et inimene ärkab ühel hetkel, see probleem on ka kadunud, sellele väga ei julge alla kirjutada. Alkoholiohtlikkus inimese jaoks püsib kuni viimaste hingetõmmeteni," rääkis Lehtmets.

Programm kestab osalejatele aasta aega. Kui enne seda libastutakse, tuleb arvestada juba kohtuliku karistusega. Siim ja Jane läbisid aastase katseaja, tarbivad enda sõnul minimaalselt alkoholi ja on optimistlikud, et püsivad joone peal.

"Kui ma oleksin mõne lapse surnuks sõitnud, oleks minu elu läbi olnud ja oleks selle lapse elu läbi olnud. Ja ka meie lähedaste elu on ju sellega kõik. Kui selle ära suudaks hoida ja inimesed mõistaks seda," sõnas Siim.

"Tõesti, miks üldse peab nii palju alkoholi tarvitama. Ja teiseks, miks inimesed tõesti ei mõtle enne, kui nad sinna rooli lähevad, mis kõik tegelikult juhtuda võib. Sa võid ju mõelda, et tunned ennast hästi. Aga kui sõidad ennast või teist sandiks?" rääkis Jane.