Suure põgenemise põlvkonnale pühendatud mälestusmärk avati Pärnu jõe vasakkaldal kesklinna silla juures. Just see oli koht, kust Pärnus 80 aastat tagasi lääne poole teele mindi. Tõstamaalt asus teele ka pooleteiseaastane Kristi Vuht-Allpere, kes praegu elab Ameerikas ja kelle eestvedamisel mälestusmärk püsti sai.

"Meie elasime Pärnus ja meil oli väike autofirma, kaks või kolm autot. Seitse tükki oli meid, minu vanaema, vanaisa, mina vanematega ja mu onu ja tädi. Ma arvan, et paar sugulast veel juurde, aga siit läks 22 inimest meie paadiga, see paat oli üheksa meetrit pikk. Ja täna, 21. septembril, jõudis see Rootsi randa sinna Gotlandi," lausus Vuht-Allpere.

Vuht-Allpere rääkis, et mälestusmärk valmis peamiselt põgenike järeltulijate annetuste toel ja läks maksma 70 000 eurot. Vuht-Allperele on kõige tähtsam, et põgenemisest räägitaks ja noored teaksid oma esivanemate lugusid.

"Me ei läinud kulda korjama kusagilt tänavatel. Nad elasid tohutult vaesetes oludes. Nende südamed olid siin, noorused olid siin ja nad nad hindasid seda. See on minule sümboolne, et tuua nende südamed, nende hinges ja nende nooruse kuidagipidi siia tagasi. Kuna mu vanemad on mõlemad surnud, ma kujutan neid ette Pärnu rannas oma supeltrikoodega ujumas," lausus ta.

1944. aastal asus Tallinnast teele ka 10-aastane Ülle Ederma.

"Ma mäletan väga hästi Eestist lahkumist. Läksime Saksamaale Tallinna kaudu. See oli üks Saksa sõjalaev, naised ja lapsed pandi laeva põhja. Ja kui laev liikuma hakkas, me kõik läksime üles pardale. Ja oli juba pime, oli juba õhtu, mina ronisin inimeste vahel, et ette saada, et näha, mis seal juhtub. Tallinna siluett oli nagu punase kuma all, kuidagimoodi imelik. Ja kui see hakkas väiksemaks ja väiksemaks jääma, siis tuli laul laeval "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Nii läbi pisarate. Sellel öösel Tallinn langes ja meie läksime edasi tumeda mere poole, tumeda tuleviku poole;" rääkis Ederma.

Mälestusmärk kujutab lahkujate ja jääjate käte viimast kokkupuudet. Monumendi kivi on pärit Pärnumaalt ja käed on tehtud alumiiniumvarrastest.

"Mõnes mõttes need käed ja see käematerjal, see kõik on nagu vesi. Saatuse jooned, inimeste eluteed. Käe saatusejoonte sees on paadid põgenikega. See on energiast laetud hetk, sa ei tea, mis tuleb; sa ei tea, mis saab ja sa lased lahti, lähed ära ja teised jäävad. Loodame, et Eesti ei pea seda kunagi uuesti üle elama," lausus skulptor Elo Liiv.

Vaatamata avamisele ei ole mälestusmärk veel päris õige koha peal. Pärast jõeäärse kai renoveerimist liigutatakse see oma lõplikku asukohta jõele lähemal ja lisatakse ka valgustus.

Lisaks mälestusmärgile avati Pärnu muuseumis mitu suurpõgenemisega seotud näitust.

Läänemaal meenutati põgenejaid Puise rannal

Läänemaal mälestati 80 aasta eest põgenenuid Puise rannal asuva mälestusmärgi juures. Just sealt põgenes 1944. aasta sügisel üle mere Kai Sillaste-Männiku ema, kes oli hiljem rääkinud, et ei kartnud oma nooruse tõttu eesootavat teekonda.

"Ta ei osanud karta, aga tormine oli. Siitsamast nad läksid. Vanaisa isa käis kolm korda paadiga toomas rahvast ja läksid üle," ütles Sillaste-Männik.

Kai abikaasa Jaan Männiku vanemad põgenesid Jaani vanema vennaga Rootsi suunas täpselt 80 aastat tagasi, 21. septembril 1944 Pärnust.

"Minu vanemad elasid Tallinnas ja see korter põles maha märtsis 1944, kui oli pommitamine. Minu isa mulle palju hiljem ütles, et me tulime Rootsi, sest me ei tahtnud venelaste kätte jääda," lausus Männik.

Suure põgenemise meenutuseks on Haapsalu raekojas näitus, kus eksponeeritakse muu hulgas esemeid, mille kaudu jutustatakse sõjakeerises põgenenute saatusest. Üks sellistest esemetest on Elin Toonale kuulunud nukk.

"Elin Toona läks Haapsalust minema koos oma ema ja vanaemaga ja nende lugu Saksamaalt Suurbritanniasse jõudmisega seoses oli keeruline ja raske. See nukk sümboliseerib seda lugu minu jaoks," ütles näituse kuraator Kadri Laur.

Suure põgenemise näitus on Haapsalu raekojas avatud järgmise aasta 24. augustini.