New Yorgis meenutati pühapäeval 80 aasta tagust suurpõgenemist.

"Me põgenesime läbi metsade ja öö läbi olime paadis. Mina olin viieaastane, minu vend oli neljaaastane ja mu väikevend sündis, kui me Rootsi saime," meenutas Eha Kiil Brownell.

"Ma tegin nalja presidendile, et ma olin ainult 15 kuud vana septembris 1944, et ma mäletan igat momenti. Aga ei. Tema ka ei uskunud. Saksamaad mäletan hästi: me elasime suures majas Gensingenis, kus oli maja teisi lapsi täis. Me mõtlesime, et priima elamine meil siin maailmas, aga me ei taibanud, et oleme sõjas, sest meie vanemad olid nii head, et nad hoidsid sõjajuttu meie eest, laste eest," rääkis Eve Kubja Martinson.

Eestist lahkus läände ligi 80 000 inimest. Paljud Saksamaale ja Rootsi jõudnutest maabusid aastate jooksul Ameerika Ühendriikidesse.

"Emal oli üks tuttav, kelle tütar oli abiellunud ühe siinse eestlasega, kes oli varem siia emigreerunud. Tol korral pidi sul olema sponsor, kes andis sulle vähemalt üheks aastaks töökoha ja elamise. Nemad Connecticutis siis hoolitsesid selle eest. Seal oli palju väikseid kanafarme, kellel õieti töökäsi vaja ei olnud, aga nad andsid selle garantii. Ja sealt hakkas meie Ameerika elu," rääkis Aime Andra.

Suurpõgenemine on puudutanud paljusid perekondi, ka Eesti presidendi Alar Karise oma.

"Meie pere ehk minu ema, kes toona oli 14-aastane, koos oma isa ja emaga põgenesid nõukogude võimu eest. Jõudsid Saksamaale, aga paraku jäid Saksamaale lõksu ja olid siis sunnitud praktiliselt kogu tee jalgsi tagasi tulema koju," rääkis Karis.

Kümned tuhanded eestlased jäid aga võõrsile, kuid süda kuulub neil ikka Eestile.

"Mulle nii kangesti meeldib Eestis, igal aastal ma alati tahan minna. Mõtlesingi kord, et võib-olla lähen tagasi Eestisse elama, aga veel ei ole seda teinud. Eesti on ikka mu kodumaa," ütles Eha Kiil Brownell.