"1944. aasta suurpõgenemine ei olnud sõja jalust varju minek, vaid põgenemine uue Nõukogude okupatsiooni eest, kui Punaarmee oli jälle suure osa Eestist vallutanud," ütles Karis, lisades, et 1940. ja 1941. aasta terror – tapmised, vangistamised, küüditamised – olid kõigil meeles ning et seda mitte enam kogeda, valisid kümned tuhanded eestimaalased ohtliku tee peamiselt üle Läänemere.

"Kes pages Rootsi, kes Saksamaale, kes alguses Soome, kes veel kuhugi," kõneles ta. "See raske teekond oli täis südamevalu kodumaa ja siiajäänute pärast. Teekond napi pagasiga või üldse pagasita tundmatusse. Teekond, mis paljudele katkes sügismerel enne vabale kaldale jõudmist."

President Karis meenutas oma ema, kes läks enda vanematega Saksamaale, kuid jäi sinna lõksu ning tuli lõpuks uuesti koju. Ta tsiteeris oma ema päevikut: "Tagasi jõudsin nälginuna, oma ainsas sitsikleidis ja tõdemusega, et olin saanud liiga vara täiskasvanuks."

Kümned tuhanded eestlased aga jäidki võõrsile, ehitasid seal uue kodu ja suutsid töö leida.

"Tugev Välis-Eesti kogukond aitas oma riiki meeles hoida ja sünnimaad südames kanda ajal, kui Eesti oli totalitaarsete režiimide kokkuleppe järel maailmakaardilt otsekui pühitud," rääkis riigipea. "Nii siin kui sealpool Läänemerd ei lastud meie riigil unustusse vajuda. Eestlaste vabadusetahe oli tugevam võõrast võimust ja lõpuks jäi võit ikkagi meie poolele: taastasime oma Eesti Vabariigi."

Karis rääkis ebaõiglusest, mis Eesti rahva 20. sajandil laiali pillutas, ühele ja teisele poole külma sõja raudset eesriiet ning sellest, kuidas sama rahvas möödunud sajandi lõpus hirmu tundmata jälle kokku sai. "Hirm oli see, mis sundis Eestist 80 aastat tagasi põgenema. Nüüd, 80 aastat hiljem, oleme enesekindlad, oskame ja suudame ennast kaitsta ning siin vaba maailma piiril seisame koos liitlastega NATO-st ja Euroopa Liidust. Eesti saab tunda end julgelt ja kaitstult," ütles president Karis.

80 aastat tagasi põgenes Eestist sissetungiva Nõukogude Punaarmee eest 80 000 inimest.

Põgenejad meenutasid läbielamisi

Kirjaniku ja luuletaja Ernst Enno lapselaps Elin Toona põgenes 1944. aastal Saksamaale. Neli aastat hiljem siirdus ta Suurbritanniasse ja sealt edasi laia maailma.

Põgenemist mäletab Toona pisiasjadeni. Ta ärkas öösel üles, sest kuulis müristamist. Vihma ei sadanud, vaid justkui halli lund. Ema tuli tuppa. Kauni krae ja kontsakingade asemel kandis ta meeste pükse ja kalamehekampsunit. Ema ütles, et 20 minuti pärast jõuab veoauto ja tuleb lahkuda. Igaüks hakkas tegema midagi iseäralikku. Ema otsis pildialbumeid, vanaema vanaisa suurätti ja raamatuid. Haige jalaga tädi pani Toona riidesse. Kihte oli nii palju, et ta ei saanud isegi käsi langetada. Sadamas ootas neid suur laev, millele inimesed ronisid redelit mööda.

"Ma olin liiga väike ja vanaema oli liiga vana ja siis saadeti üks kast meile järele, pandi puukasti. Vanaema pandi kasti kõigepealt, et nöörid hoiavad ja tema läks siis paari pambuga ja mind jäeti siis... Ma arvasin, et muidugi tema läheb ilma minuta ja hakkasin kohe kisama, aga nöör hoidis ja siis tuldi minule järele," meenutas Toona "Aktuaalses kaameras".

Toona sõnul oli pardal õudne. Inimesed lamasid igal pool. Üks naine kandis endaga surnud last.

Rahvuskomitee liige Helmut Maandi otsustas oma pere saata Rootsi juba 1944. aasta augustis. Tema poeg Jaak Maandi mäletab, et vanaema juurest Nõmmelt liiguti Puise randa, kuid lubatud paati ei tulnud. Uus võimalus tekkis kaks nädalat hiljem. Pere jõudis raskusteta Rootsi, kus jäädi ootama isa Helmutit, kes pidi teekonna ette võtma kuu aega hiljem. Sellel ajal oli ta Otto Tiefi valitsuse riigisekretär. Valitsus kogunes samuti Puise randa ja ootas evakueerimiseks lubatud kiirkaatrit Rootsist, mida aga ei tulnud. Enamik lahkus rannast.

"Isa jäi randa. Sai kuulda, et mingisugused väikesed paadid on tormivarjus Liialaiul. Sai selle võimaluse siis selle tõttu nende kaudu Rootsi tulla. Läks läbi vee. Tal oli üks eksmplar seda viimast trükitud Riigi Teatajat mütsi sees," rääkis Jaak Maandi.