19. sajandi lõpus Ida-Virumaal Kuremäe külas asutatud klooster on Eesti ainuke õigeusklik nunnaklooster, mis allub otse Moskva patriarhile. Pühtitsa peakirikus asub Jumalaema ikoon, mille järgi sai klooster endale nime.

Kloostris sai saatemeeskonna giidiks eestlasest nunn Alipia, kes on elanud seal juba aastakümneid. Pühad seinad on koduks pea sajale nunnale ja noviitsile ehk naistele, kes alles pürgivad nunnastaatuse poole. Enamik sealseid elanikke on vähemalt keskealised, paljud on juba raugaeas. Viimastele on mõeldud eraldi pisikene kirik, kus nad paremini jumalateenistusest osa saavad.

Samas vanakeste kirikus kohtus "Impulss" kloostri eestseisja iguumenja Filaretaga, kes kirjeldas oma elu muutnud hetke 90-ndate alguses, kui ta tudengina Pühtitsat külastas ja juba esimesel sammul pühasse paika jäädavalt armus.

"Oli nii vaikne, õed seisid pikkades rüüdes... Nad paistsid otsekui mingisugused vaimsed sambad. Palusin üht nunna panna küünal. Ta keeras end minu poole ja ma nägin tema näol pisarat voolamas. Mul hakkas väga piinlik, et olin tema palve ruumi tunginud," kirjeldas kloostri praegune eestseisja.

Filareta sõnul on ilmalikel sageli vale ettekujus nunnaelust. Kiputakse arvama, et kloostris lüüakse lihtsalt aega surnuks ja palvetatakse.

"See on sügav spirituaalne vale. Palvetada on väga raske. Tegelikult on see töö, mida ei saa millegagi võrrelda. Elu Pühtitsas pole kerge. Elate siin mõnda aega, küll siis saate aru."

Tõepoolest, isemajandava kloostri nunnad on kärmed. Kui kirikuteenistused peetud, täidavad nunnad esimesel võimalusel vanemate ametikaaslaste ja iguumenja korraldusi, mida nad ise kutsuvad kuuletumistööks.

"Õed teevad tavaliselt läbi kogu kuuletumistsükli: köögis, karjalaudas, võõrastemajas, aiamaal… Nad oskavad sisuliselt kõike teha. Munk peab oskama kõike teha," sõnas Filareta.

Kloostris avastas enda kutsumuse 52-aastane noviits Sofia, kes läks sinna askeetlikesse tingimustesse elama tosin aastat tagasi. Igal nunnal on pisike kööktuba, tualetis ja pesemas käiakse ühises vannitoas. Sofia arvates ei mõista ilmalikud, milliseid ohvreid vaimuliku elu nimel tuuakse.

"Kloostrisse tulles ütlesime me lahti kõigest: sõpradest, sugulastest, ilmaelust, ilmalikest suhetest. Munk on sisuliselt…, kuidas öeldagi… "Munk" tuleb kreekakeelsest sõnast "monos" ehk "üksi". Ta on üksi, üksipäini Jumalaga. Meie jaoks tähendab Jumal kõike. Kõik muu on teisejärguline," selgitas Sofia.

Sofia otsus nunnaks hakata tegi tema vanemad tõeliselt murelikuks. Koguni niivõrd, et aasta pärast Pühtitsasse kolimist järgnes ema tütrele kloostrisse, et mõjutada teda maisesse ellu naasma.

"See oli tõeline ime, et ema oli siin. Sai elu esimest armulauda. Lahkudes õnnistas mind: "Jää siia, Jumalaemaga." See oli mu jaoks üks elu suurimaid sündmusi. Mu kallis emake õnnistas mind. Mul on siinolekuks vanemate õnnistus," rääkis Sofia.

Nüüd on Sofia perekonnaks teised nunnad. Õed, nagu nad üksteist omavahel kutsuvad, on pärit Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud riikidest ning Soomest ja Saksamaalt. Kireva seltskonna omavaheline suhtlus käib vene keeles.

"On väga-väga kõrgelt haritud inimesi, on hoopis lihtsakoelisi, on ingelliku karakteriga ja on täiesti mitteingelliku karakteriga inimesi. Ja tegelikult see peabki niimoodi olema, nii nagu maailmas on kõike, nii peab olema ka kloostri õeskonnas nii-öelda viiuleid ja timpaneid ja kõiki," tõdes ema Alipia.

Pühapäevad on kloostris erilised ja ootamatult paluvad nunnad ajakirjanikul liituda enda meelelahutusprogrammiga. Alles kohapeal selgub, et tegemist on kolmetunnise matkaga.

Nunnade nädalavahetuse kohustuslikku programmi kuulub ka turistide ja palverändurite vastuvõtmine. Pühtitsa pakub aastas tasuta peavarju tuhandetele palveränduritele.

Vaata, kuidas loo autoril kloostrielu läks, juuresolevast videost.