Eelmisel nädalal vabastas regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman ametist põllumajandus- ja toiduameti ehk PTA peadirektori muu hulgas seetõttu, et tema amet ei suutnud või tahtnud reageerida loomakaitseprobleemidele. Üks viimaseid piisku karikas olid salakaadrid, mis näitavad väidetavaid jõhkrusi ja antisanitaarsust Eesti suuruselt kolmanda munatootja, Linnu Talu farmis.

"Pealtnägija" kajastas aasta tagasi, kuidas MTÜ Nähtamatud Loomad agent töötas kolmes Eesti suuremas puurikanalas ja salvestas salaja seal toimuvat, tuues ilmsiks süsteemsed rikkumised ja puudused. Tootjad said toona PTA-lt hulga ettekirjutusi.

Tänavu suve lõpus ilmusid aga välja uued materjalid, mis näitavad, kuidas suuruselt kolmanda munatootja, Linnu Talu farmis pole palju muutunud. Mälupulgal laekunud piltidel ja videotel on juures ka koordinaadid ja ajamäärusena ajaleht.

"Neil (kanadel - toim) on mõned üksikud sulerootsud õieli. Kaelad on paljad, seljad on suletud, tiivad on sulerootsudega. Me näeme vigastusi, me näeme, kuidas nad peavad ronima toiduni jõudmiseks üle laipade," kirjeldas MTÜ Nähtamatud Loomad tegevjuht Kristina Mering.

Linnu Talu ärijuht Jarno Hermet ütles, et kui salvestitel on nende farm, siis on seal kindlasti teatavaid puudujääke, millele nad on sunnitud tähelepanu pöörama. Ta lisas, et tal tekib küsimus, kuidas keegi üldse tema farmi sisse sai ja kuidas sai ta sinna öösel.

"Kõige suurem hirm on see, et kes iganes see inimene oli ja kust iganes ta tuli, ta võib ju tuua meie farmi sisse mingisuguseid baktereid, haiguseid või viiruseid ja sellega võib juhtuda see, et kogu meie farm võib minna hingusele," lausus ta. "Minu meelest on selline sissetung lubamatu ja seadusevastane tegu ja on natuke kummastav, et nii lugupeetud saade kui on "Pealtnägija" teeb selliste inimestega koostööd."

Mering ütles, et selle materjali tegija ei ole MTÜ Nähtamatud Loomad kaastöötaja ning autorid viitavad endale kui loomasõpradele.

"Nad ütlevad, et ärge otsige meid, te ei leia. Nad rõhuvad just sellele, et olulised on need linnud ja oluline on sellest rääkida," sõnas Mering.

PTA lõuna regiooni juhataja Inge Saavo on farmiomanikega ühel nõul, et selle teoga seati pigem ohtu linnud kui toodi päevavalgele midagi uut ja erilist. Ametnik ja suurtootja ütlevad, et osa linde näevad küll ehmatavad välja, aga ei kannata.

"Eks muidugi puuris need tiivad saavad kannatada ja suled saavad võib-olla murtud, aga hetkel on see aktsepteeritav," lausus Saavo.

Tema sõnul kontrolliti Valgamaal asuvat tööstust, kus on kokku 100 000 lindu, pärast eelmise aasta Nähtamatute Loomade aktsiooni viis korda, viimati selle aasta septembri alguses. Tuvastatigi, et mõnedes puurides oli kanu lubatust rohkem ning osaliselt puudusid ette nähtud siblimismatid ja pesakohad, mis on nüüdseks valdavalt korda tehtud.

Nii ametnik kui ka firma esindaja leiavad, et uutes kaadrites paistab üksikuid probleeme, aga mitte suuri rikkumisi. Näiteks parasiidid on nende sõnul paratamatus.

"Ta võib pildi peal näida õudne, aga ma ütlen, et see parasiitide probleem, mille puhul hetkel on tegemist kanaväividega, mis on väga väiksed sitikad, on meil minimaalne," lausus Hermet. "Ma tean, et need väivid elavad kanalates igal pool seadmete ja pragude vahel ja sõnniku sees. Nad öösiti aktiviseeruvad, liiguvad ringi. Päeval kaovad jälle tagasi ja kui ta seal kuskil muna peal on, siis tegelikult, kui me hommikul hakkame mune korjama, on uuesti kõik sitikatest puhas".

Ka Saavo kinnitas, et see ei ole probleem, mille peale PTA hakkaks häirekella lööma.

Üks asi on laipu täis konteiner, mis viitab lindude suurele suremusele või prügikastide hõredale tühjendamisele. Aga võhikule on kõige ehmatavamad kannibalismi nähud. Linnu Talu ärijuht möönis, et seda nähtust ei saa heaks kiita, kuid see tekib suurtootmisel ja suurtes linnu- ja loomakarjades paratamatult, sest linde on seal koos väga palju.

"Kui on erinevaid muid mõjureid, näiteks suvine aeg on liiga palav, õhuniiskus on liiga suur ja ventilatsiooniavadest tuleb liiga palju valgust sisse, siis linnud muutuvad seetõttu ärevaks ja see tekitab stressi ja kannibalism on üks selle stressi väljendus," ütles Hermet.

Aktivistid leiavad, et tööstuslike puurikanalate lahendus on põhimõtteliselt lindude jaoks nii ebaloomulik, et kujutab piinamist. Näiteks nõue, et ühe isendi kohta peab olema A4 paberi jagu ruumi.

Hermeti hinnangul pole seda liiga vähe. Ta märkis, et nii nagu tänapäevased õrre- ja vabapidamisseadmed, on ka need puurid töötatud välja teadlaste poolt 1990-ndatel ja leiti, et 750 ruutsentimeetrit ehk veidi A4 paberist suurem pind on kanale kohane.

"Selge on ju see, et puur on nii suur, et meie puhul paarkümmend lindu saavad selle puuri piires vabalt liikuda," ütles ta.

Mering leiab aga, et väites, et linnud puurides ei kannata, jäetakse nende kanade olemuslike käitumuslike vajadustega arvestamata.

"Nad ei saa mitte ühtegi sammu elus astuda maapinnal. Nad ei käi mitte kunagi väljas, kogu nende elu ongi see hämar kitsas metallpuur, ruumikitsikus, kus pidevalt mingisugune melu käib. Ta ei saa kunagi õrrel istuda, sest see "õrs" puuris on 10 sentimeetri kõrgusel olev toru, mis pigem, praegu me näeme, on ohuallikas, sest linnud võivad sinna toru alla kinni jääda".

Seetõttu ongi aktivistid agiteerinud, et täielikult vabapidamissüsteemidele üle minna. 16. septembril tutvustaski põllumajandusministeerium plaani, mis keelaks 2026. aastast uute puurikanalate rajamise ja 2035. aastast munakanade puuris pidamise üldse.

"Mulle näis, et ajalugu on nii pikk sellel teemal, et miks me ei tee seda otsust ära. Võtame eri osapooled laua taha ja mõtleme selle läbi ja teeme otsuse, sest siis on kõigil osapooltel teada, kuhu suunas me liikumas oleme. Ma arvan, et otsustamatuse probleem oli minu jaoks selle küsimuse puhul isegi üks määravamaid," rääkis Piret Hartman.

Viis kuud ametis olnud Hartman möönab, et aktivistide surve mängis rolli. Seda enam, et loomakaitsjate läbiv kriitika oli, et PTA on uimane, hambutu ja suurtootjate poole kaldu. Intervjuu hetkel on minister otsustanud juba ameti juhiga töösuhte lõpetada, aga ei saa seda veel avalikult öelda.

"Selle viie kuu jooksul on päris palju tõsiseid probleeme avalikkuse ette tulnud, millesse tuleb täie tõsidusega suhtuda ja seda ma ka teen," sõnas ta.

Suurtootja leiab, et puurivabal pidamisel on omad probleemid – ka seal võivad linnud hukkuda ja see on ka pisut kallim –, kuid tunnistab, et üleminek on lõpuks möödapääsmatu. Kokkuvõttes tähendab see, et poes muutub muna tarbijale pisut kallimaks.

"Puurivälistes süsteemides on pidamine kallim, söödakulu on suurem, tööjõukulu on suurem, ventilatsiooni tõttu elektrikulu suurem, seal on muid probleeme. Koristamine võtab palju rohkem aega, mune läheb rohkem kaotsi," kirjeldas Hermet.

Meringu sõnul ei peaks küsima seda, miks on vabapidamise munade karp 10 senti kallim, vaid seda, mis teeb puurikanala munad nii odavaks ja millelt on kokku hoitud.

"Toitu peab tootma, aga seda ei tohi toota piinates. Seda ei tohi toota mis tahes hinnaga, mis tahes tingimustes loomi pidades. Loomad peavad elama heades tingimustes, see on miinimum, mida me neile võlgneme," sõnas MTÜ Nähtamatud Loomad tegevjuht.

Sama seltskond viis juba Eestis karusloomakasvatuse keelustamiseni, praegu on sihikul puurikanalad, aga nad ei tee saladust, et järgmine missioon saab olema broilerid ehk lihakanad.