Termin külm sõda on enamusele meist tuttav, kui midagi, mis oli, kuid mis sai läbi. Nüüd räägitakse juba uuest külmast sõjast.

New York Timesi rahvusliku julgeoleku pikaajaline korrespondent Valge Maja juures David Sanger on üllitanud raamatu pealkirjaga "Uued külmad sõjad. Hiina tõus, Vene invasioon ja Ameerika võitlus lääne kaitsmiseks" (David E. Sanger, "New Cold Wars. China's Rise, Russia's Invasion and American Struggle To Defend the West", 2024). Sanger kasutab külma sõda mitmuses, kuna näeb enam kui ühte sellist. Juttu tulebki sellest raamatust.

Sangeri sõnul tekkis fraas "uus külm sõda" USA-s 2021. aastal püüdluses mahutada toimuv vanasse tuttavasse raamistikku. Algul käinud see termin vaid USA ja Hiina suhete kohta, kuna Venemaa tundus veel teisejärguline. Tasub kohe märkida, et Sanger on ameeriklane, kajastanud aastakümneid Ameerika poliitikat ameeriklaste jaoks ja seetõttu on ka tema üllitis Ameerika-keskne.

Neile, kes rahvusvahelist poliitikat regulaarselt jälginud, ei pruugi teoses väga palju uut olla. Kuid kuna mees on Washingtoni poliitikat vaadelnud pikalt otse tipus, siis leidub seal palju seiku, mis võivad vastavalt lugeja maitsele midagi kinnitada või kahtluse alla seada või lihtsalt eredamaks muuta.

Sanger on kirja pannud ka mitmeid asju, millega ma nõustuda ei saa, kuid mis esindavad teatud mõttevoole läänes. Kahjuks. Kaks põhilist on raamatu alguses ja lõpus.

Päris alguses viitab ta enese kuulumisele nende hulka, kelle arvates NATO laienemine olnud viga. Kinnituseks märgib ta, et ega lääne liidrid ka selles osas ühel meelel olnud. Kuigi lõpuks ju ikkagi olid, muidu ei oleks laienemine toimunud.

Ta peab veaks ka Jugoslaavia sõda, täpsemalt serblaste pommitamist, mis andnud Venele võimaluse väita, et NATO laiendamine on mõeldud slaavlaste hävitamiseks. Et siis NATO laienemine ja Jugoslaavia sõda andnud Vladimir Putinile põhjuse kuulutada, et Ukraina riiki ja ukrainlasi ei ole olnud, ei ole, ega peagi olemas olema. See oli üks asi, milles jään Sangeriga eriarvamusele. Teine eriarvamus ilmneb raamatu lõpus, kuhu jõuan hiljem.

Õigustatult märgib Sanger, et läänes usuti liiga kaua majanduslike kaalutluste võimesse suruda alla natsionalism ja territoriaalsed ambitsioonid. Seda nii Hiina kui ka Venemaa puhul. Ekslik oli sõjaväelaste arvamus uue aja sõjategevuse olemusestki. Usuti selle siirdumist tehnoloogilisele tasandile, kuid selgus, et tegemist oli kompotiga 1914., 1941. ja 2022. aasta sõjategevusest.

Sanger loeb muide praegust olukorda ohtlikumaks kui eelmist külma sõda. Siis oli ameeriklastel ilmne tehnoloogiline ülekaal, mõnede ohtlike olukordade järel olid välja kujunenud teatavad ebamäärased, kuid siiski punased jooned ja vastasseis oli selge: lääs versus Ida. Nüüd on aga Hiina puhul tegemist tehnoloogiliselt väga kiirelt areneva riigiga, vastane ei ole enam nõukaliit oma idablokiga, vaid Venemaa ja Hiina pluss nende lähemad satelliidid Põhja-Korea, Iraan ja Valgevene. Ja pluss veel ebamäärane hulk kolmanda maailma maid, kes kõiguvad sinna, kuhu on kasulikum kõikuda.

Sangeri andmeil ilmus ülisalajane raport Venemaa valmistumisest millekski sõjaliseks Ukraina suunal 2021. aasta oktoobris koos hoiatusega, et Putini plaan on kogu Ukraina hõivamine. USA otsustas vaikselt liitlasi ja Ukrainat ning hiljem ka Hiinat hoiatada. Eurooplased ning ukrainlased suhtusid kuuldusse umbusklikult. Sama oli Hiinaga.

Detsembris oli satelliitinfo alusel näha Vene vägede liikumist luureinfos kajastatud plaanide kohaselt. USA saatis Moskvale vaikselt terava hoiatuse, kuid see võeti jahedalt vastu. Ka USA-s jagus skeptikuid. Lisaks oldi juba alates Georgia sündmustest 2008. aastal ja Krimmi annekteerimisest 2014. aastal oldud passiivsed. Oli küll tegutsemisele ärgitajaid nii Barack Obama kabinetis kui ka hiljem, aga tulutult. Nende seas olnud tollal muide ka asepresident Joe Biden ehk nüüdne riigipea.

Riigijuhid langetavad otsuseid neile esitatava info põhjal. Nagu ütles mulle suvel hakul üks USA analüütik, olla CIA-l tohutu massiiv luureinfot, mis aina kasvab. Kuid on kaks probleemi. Esimene on infomassiivi töötlemine ja sellest järelduste tegemine. Teine ja suurem on aga nende järelduste viimine poliitikuteni nii, et nood reageeriksid. Donald Trumpi ajal olnud olukord eriti skisofreeniline. Hiina ohu puhul oli ainus teema, millele Trump reageeris, kaubavahetus. Kuna see oli ainus asi, millest ta mingil määral aru sai.

Kaks nädalat enne Venemaa suurinvasiooni algust oli Valges Majas arusaam, et Kiiev langeb paari päevaga. Kaks nädalat pärast algust oli kogu senine mõtlemine pea peale pööratud. Sangeri sõnul ei ole niivõrd tähtis leida põhjust, miks Putin ründas, kuivõrd põhjust, miks läänes ei märgatud ega tunnistatud signaale selle kohta.

USA omaltpoolt püüdis igati vältida põhjuse andmist süüdistusteks, nagu oleks nad vahetult sõjategevusega seotud. Hakkas kujunema "konna keetmise" strateegia. Ehk siht oli tõsta temperatuuri nii, et Putin kohaneks lääne abiga ukrainlastele ilma, et ründaks NATO-t või sirutuks tuumarelva järele. Iga Volodõmõr Zelenski palve puhul olnud Biden kõige vastumeelsem järeleandja. Tema mõtlemise taga oli nii pikaajaline tuumahirm kui ka CIA hoiatus, et Krimmi tagasi vallutamisel ukrainlaste poolt kasvab tuumarelva kasutamise võimalus 50 protsenti.

USA hakkas toetama Kiievit luureinfoga. Ühte Euroopas asuvasse baasi rajati luurekeskus, et töödelda kogu sõja kohta kogutavat infomassiivi ja seda koos ukrainlastega. Mitte ainult ukrainlased ei õppinud teistelt, ka ameeriklasetel oli ukrainlastelt palju õppida. Kasvõi kohanemist ja loovat ning kiiret sõjalis-tehnoloogilist mõtlemist

Sangeri sõnul on uue aja piirjooned selgumas. Globaliseerumisega on asjad ühel pool, rahvuslikkuse eelistamine on taas moes, nagu ka tegelased, kes seda õhutavad. Tegu on plahvatusohtliku seguga samaaegsetest ja suurte panustega riskidest.

Lõpetuseks teine Sangeri arvamus, millega ei saa nõustuda. Ta kirjutab küll, et Ukraina tulevik on kindlustatud ainult NATO-s ja Euroopa Liidus, kuid lahendus selleks olla jagatud Korea poolsaare näide. Ta märgib, et juba vallutatud alade tagasisaamine Putinilt oleks väga raske. See alade loovutamine rahu ja julgeoleku eest on kahjuks trend, mis on hoogu kogunud ja mida on näha paljudest seisukohavõttudest läänes. Ja isegi meil.