Tarien: lääs peab Ukraina sõjast õppima, et mass on ka oluline
Lääneriigid peavad Venemaa agressioonisõjast Ukrainas õppima muuhulgas seda, et lisaks tehnoloogilisele ülekaalule on sõjas oluline ka relvastuse kogus, ütles Eesti õhuväe endine ülem, brigaadikindral Jaak Tarien.
"Ma arvan, et lääs peaks õppima Ukraina sõjast, et mass on tähtis, me ei saa usaldada ainult väikest arsenali, väga kalleid ja väga täpselt, väga hästi oma tööd tegevaid relvasid. Meil on vaja ikkagi numbreid ja massi, et tõsiselt Venemaad heidutada ja kui heidutus peaks läbi kukkuma, siis ka tõrjuda ja kaitsta Venemaa vastu," rääkis Tarien "Vikerhommikus", kus jutuks oli õhukaitse.
Õhuväe endine ülem selgitas, et ajalooliselt on USA ja lääneliitlased oma õhukaitses usaldanud rohkem lennukeid ja Vene pool õhukaitserakette. Lääs on alles nüüd hakanud õhutõrjerakettidele rohkem tähelepanu pöörama, hakates rohkem tähtsustama ka maa peal paiknevaid õhukaitsesüsteeme.
Tarien rääkis ka sellest, et läänes arvati end Vene sõjatehnoloogiast maas olevat, kuid selle on Ukraina sõda kummutanud: "Me arvasime, et me oleme Vene tehnoloogiast maas, et Venemaa on väga suur ja võimekas, siis tegelikult me oleme tehniliselt paremad, aga massi poolest Venemaast maha jäänud. Venemaa on pannud ikkagi massi ja tohutult ladudesse tootnud süsteeme. Lääs peab sellega kohanduma ja see on ka käimas."
Ta tõi näiteks USA õhutõrjesüsteemi Patriot, mida peeti juba vananenuks, kuid mis töötab Ukrainas oluliselt paremini kui Vene tehnoloogia, mida kogu maailm kartis.
Totaalset õhukaitset ei suuda keegi rajada
Tarien tõdes ka seda, et ehkki Iisrael on suutnud lähiminevikus kaks Iraani korraldatud suurt raketirünnakut väga väikeste kahjudega tõrjuda, ei suuda tegelikult ükski riik totaalselt kindlat õhukaitset rajada.
"Enamus maailma riike oleks hädas, kui selline rünnak (200 ballistilist raketti nagu Iraan sel nädalal Iisraeli suunas saatis – toim.) sisse tuleks, kaasa arvatud USA. USA suudaks oma ressursse koondada kuskile, kui nad teaksid, et mingisse punkti on rünnak tulemas, neil on ressursid seda panna, aga ka neil ei ole alaline valmidus ja alaline kuppel katteks – selle maa-ala juures on see sisuliselt võimatu, kogu maailma ressursid ei kataks seda ala nii tihedalt ära," rääkis ta.
Eelhoiatus on ülitähtis
Sellega seoses rõhutas Tarien korduvalt eelhoiatuse ja luure tähtsust, mis aitab võimalikuks õhurünnakuks valmistuda.
"Hästi tähtis oleks seda (rünnakukavatsust – toim.) teada varem – oleks vaja teada, et kellelgi on selline tõsine kavatsus," rääkis ta. "Kahel korral, kui Iraan on viimase aasta jooksul Iisraeli pihta rakette lasknud, siis mõlemal korral on USA luure avalikult öelnud ja Iisraeli luure kindlasti ka ise teadis, et selline kavatsus on ja nende raketikilp on saanud väga hästi töötada ja praktiliselt midagi läbi tulnud ei ole. See eelteadmine, eelhoiatus, esimene kiht, luure on kõige tähtsam."
Selle tõestuseks on ka Hamasi eelmise aasta 7. oktoobri rünnak, mille kohta Iisraeli luurel infot ei olnud ning mis seetõttu ka suurt kahju tekitas, viitas ta: "Kui Iisraeli eelhoiatus ehk luure ei toiminud 7. oktoobril möödunud aastal, siis nad said päris tõsiselt pihta nii maa peal kui rakettidega."
Kui luure vaenlase rünnakuplaanid maha magab või tegutseb "hull üksiküritaja", siis on eelhoiatuse aeg tänapäeva ründerelvade puhul väga väike ning aeg otsustamiseks ja tõrjesüsteemil efektiivselt töötamiseks on palju lühem, märkis ta.
"Nii et kõigepealt luure ja eelhoiatus, kui on rakett õhku lastud. Siis sensorid, mis ta avastavad ja trajektoori arvutavad. Siis on otsustuskoht – kas see otsus on delegeeritud masinatele või on seal inimesed – siin ongi suur vahe, kas on eelhoiatusest teada, et rünnak on tulemas või siis on sügav rahuaeg ja täiesti üllatus. Siis tavaliselt on inimene otsustaja ja see võtab oma aja. Me ju ei taha hobilendurit kui tundmatut lendavat objekti alla lasta. Nii et rõhutan veelkord, väga tähtis on luure ja eelhoiatus," rääkis Tarien.
"Kui inimesed või masinad on otsustanud, et see on rakett, ta on ohtliku trajektooriga, alles siis käivitub vasturakett, ehk siis õhutõrjerakett, mis on ehitatud selliselt, et ta suudab ründerakettidele lähedale lennata ja seal oma lõhkepea plahvatama panna, nii et ründerakett saab kahjustada ja kukub alla," selgitas ta õhutõrjesüsteemi toimimist.
Eestil peagi olemas kaks kihti
Kommenteerides Eesti õhukaitse olukorda, viitas Tarien õhukaitse maksumusele: "Ma usun, et Iisrael lasi paar päeva tagasi Iraani rünnaku tõrjumisel ilutulestikuks umbes Eesti aastase kaitse-eelarve või sinna suurusjärku, numbreid on raske öelda, teadmata mis rakette seal täpselt kasutati. Me peame oma eelarvet realistlikult vaatama."
Ta viitas ka õhukaitse kihilisele iseloomule, kus Eestil on olemas lähi-õhutõrje, milleks kasutatakse mobiilseid lähiulatusega rakette Mistral ja Piorun. "Hankes on Ukrainas ennast väga hästi tõestanud Saksa ettevõtte Diehli süsteem Iris-T," lisas ta. Iris-T on suurema laskekaugusega ehk pakub juba keskmaa õhukaitset.
"Ja sellist kupli kõrgemat osa, mida Ukrainas täidab Patriot – see on nii ressursimahukas, et ma ei usu, et Eestil on lähema 10-15 aasta jooksul ressurssi seda iseseisvalt endale hankida. Siin me peame ikkagi liitlastele toetuma," tõdes Tarien.
Toimetaja: Mait Ots