Hiljaaegu avalikustatud Mario Draghi raport keskendus peaasjalikult Euroopa majanduse ja konkurentsivõime olukorra analüüsile globaalses konkurentsivõitluses. Peab tõdema, et olulisemates valdkondades nagu innovatsioon, digitaliseerimine, tehisintellekt ja tehnoloogiafirmad on USA ja Hiina selgelt oma edu kasvatanud ja Euroopa on ennast piltlikult öeldes nurka värvinud, kehtestades meeletus koguses regulatsioone, mis kokkuvõttes takistavad majanduse arengut.

Joosep Sibul tõi oma väga heas arvamusartiklis välja, et Draghi raporti järgi on alates 2019. aastast Euroopa Liit võtnud vastu 13 000 regulatsiooni, samal ajal kui USA-l on see arv 3000. Seega vastab tõele ütlus, et kui USA innoveerib, siis Euroopa reguleerib.

Euroopal on küll tugev teadusbaas, aga selle tulemused ei jõua ettevõtlusesse. Euroopa on suures sõltuvuses rahvusvahelisest kaubavahetusest, mis täna enam vanaviisi ei toimi, tehnoloogiavaldkondade – eriti digitaliseerimise ja robootika – mahajäämus kasvab ning tootlikkus on madal võrreldes USA-ga.

Meil on vähe kirjutatud globaalses konkurentsis sabassörkimise põhjustest. Vähe on kirjutatud ka Itaalia endise peaministri Enrico Letta raportist, mis käsitles samu probleeme. Täpsemalt, neid põhjuseid, miks Euroopa on rahvusvahelises konkurentsivõitluses tagaajaja rollis.

Letta raport keskendus ühisturu teemale. Konkreetsemalt ühisturu tugevdamisele ja laiendamisele. Ühisturg tähendab nelja vabadust: kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumine. Letta üks ideid oli lisada sellesse ritta ka teadmiste vaba liikumine.

Mis takistab teadmiste ja innovatsiooni vaba liikumist? Letta sõnul on peamine põhjus järgmistes tegurites: killustunud teadussüsteemid, erinevused vastavates regulatsioonides, teadlaste piiratud liikuvus, digitaalne ja innovatsioonilõhe, bürokraatlikud ja rahalised piirangud.

Kuigi on loodud suured teaduse rahastamise skeemid, nagu Euroopa Horisondi programm, on igal riigil oma siseriiklik ja autonoomne teaduse rahastamise süsteem, tulemuseks on ebaefektiivsus ja killustatus.

Me küll räägime Euroopa ühisest teadusruumist, aga tegelikkuses see ei toimi. Liikmesriikide teadus- ja innovatsiooniregulatsioonid on tihti väga erinevad. Letta pidas silmas eelkõige patendindust ja intellektuaalse omandi kaitset. Töötururegulatsioonid ja administratiivsed kulud takistavad mõnikord teadlaste vaba liikumist.

Lisaks mainis Letta bürokraatlikke ja rahalisi takistusi piiriüleseks koostööks, eriti väiksemate institutsioonide puhul. Praktiliselt võimatu on osaleda mõnes suuremas EL-i tasemel projektis, kui sa ei ole mõne suure ülikoolide konsortsiumi liige. Kõik ei ole. Samuti põhjustavad ebajärjekindlad rahastustasemed liikmesriikides teadusvõimekuse ja tulemuste erinevusi.

Mainitud on veel digitaalset ja innovaatilisuse lõhet ning keelelisi ja kultuurilisi barjääre, kuid olles ise pikalt osalenud erinevates võrgustikes ja rahvusvahelistes teadusprojektides, võin kinnitada, et majandusteaduse valdkonnas need väited ei kehti. Töökeel on inglise keel, teadustöid avaldatakse inglise keeles ning olulistele suurematele sotsiaalteaduslikele andmebaasidele on juurdepääs olemas. Kõik oskavad arvutit kasutada ja valdavad kaasaegseid andmetöötluse ja analüüsi metoodikaid.

Teadmiste vaba liikumise piirangutele lisaks toob Letta välja veel mõned olulised teemad, näiteks ebapiisavad investeeringud fookusvaldkondadesse, pidades silmas eelkõige digipööret ja rohepööret. Peale selle veel ühtse turu suurendamise vajadus, regionaalsete erinevuste vähendamise vajadus, regulatsioonide harmoniseerimise vajadus ja EL-i globaalse mõju suurendamise vajadus. Kõik need on väga ambitsioonikad eesmärgid.

Kui korraks süveneda nendesse teemadesse, siis jõuame suhteliselt kiiresti juurpõhjuse juurde. Millist Euroopa Liitu me tahame? Föderatsiooni või liitriiki?

Föderatsiooni iseloomustab selge funktsioonide jaotus keskvõimu ja osariikide vahel. Suur osa riigi funktsioonidest täidetakse keskvõimu tasandil, kuid mitmed valdkonnad, näiteks kohalik seadusandlus, haridussüsteem ja osalt ka maksustamine, on antud korraldada osariikidele. Tüüpiline näide on Ameerika Ühendriigid ja Šveits. Liitriigi puhul on osariigid koondunud ühtseks poliitiliseks tervikuks, kuid samas on säilitatud suur autonoomia ja suveräänsus, näiteks Araabia Ühendemiraadid.

Euroopa Liit on midagi kahe süsteemi vahepealset. Me ei ole föderatsioon, aga ei ole ka liitriik. Euroopa Liidul on teatud föderaalsed elemendid, näiteks ühised regulatsioonid paljudes valdkondades, aga mitte kõigis. Ühised poliitikad on teatud valdkondades, näiteks juba mainitud ühisturg ja rahaliit euroalal.

Räägime järjest rohkem ka ühisest välis- ja kaitsepoliitikast ning samuti püütakse ühtlustada eelarvepoliitika reegleid. Samal ajal säilitavad liikmesriigid märkimisväärse suveräänsuse paljudes valdkondades, näiteks maksusüsteemid ja sotsiaalkaitsesüsteemid. EL-i õigus on ülimuslik liikmesriikide õiguse üle, mis meenutab föderatsiooni struktuuri, kuid liikmesriigid omavad õigust otsustada paljudes olulistes küsimustes iseseisvalt, mis sarnaneb pigem liitriigi mudeliga.

Tegelikult on kogu majandusliku ja innovatsiooni alase mahajäämuse põhjus poliitikas. Aegumatu teoreetik Karl Marx on küll väitnud, et majandussuhted – tootmisviisid ja tootmisvahendite omandivormid – moodustavad ühiskonna baasi ja see baas määrab kindlaks ühiskonna poliitilised, juriidilised ja ideoloogilised struktuurid ehk pealisehitise.

Nüüd tahaks küll Marxi õpetuse pea peale keerata ja väita, et kui Euroopas ei toimu sügavamat poliitilist integratsiooni – ehk lihtsamalt öeldes, kui me ei anna suuremat poliitilist otsustusõigust Brüsseli keskvalitsusele (Euroopa Komisjonile) –, siis ei ole mitte mingit lootust, et Euroopa fragmenteerumine, killustumine ja dubleerimine (nimetage neid, kuidas soovite) hakkaks kuidagi vähenema.

Euroopa ei suuda oma majanduslikku potentsiaali realiseerida, sest takistuseks on rahvuslikud või regionaalsed huvid. Ikka üritatakse tekki enda peale tõmmata ja kuna ressursse pole kunagi piisavalt, siis killustatus süveneb. Poliitiline pealisehitis (väga meelevaldne tõlgendus Marxist) on see, mille taga on kinni EL-i majanduslik areng.

Toon lihtsa näite. Miks ei võiks Euroopa Liit harmoniseerida maksusüsteemi? See on ilmselgelt takistuseks kapitali vabale liikumisele ja kapitali kontsentratsioonile, mis omakorda takistab suurte globaalsete tegijate esilekerkimist.

Põhjus on lihtne ja proosaline. Makse kogutakse avalike teenuste rahastamiseks. Kõige suurem kulukomponent on Euroopas, nagu ka Eestis, sotsiaalkaitsesüsteemid – pensionid, toetused jne. Selleks, et maksusüsteemi harmoniseerida ja koguda ühtseid makse, tuleks harmoniseerida ka sotsiaalkaitsesüsteemid. Kas me suudame ette kujutada, et pensioni- ja toimetulekutoetuste süsteemid oleksid Taanis, Prantsusmaal ja Iirimaal ühesugused? Mina isiklikult ei kujuta.

Seega tuleb nõustuda Peeter Koppeli tõdemusega, et ta on pessimist EL-i konkurentsivõime tõstmise kontekstis. Kas on lahendusi? Keeruline teema.

Tõdeme, et oleme regionaalselt EL-i ääremaa, kaardilt vaadates kuskil kaugel üleval paremas nurgas ja seda positsiooni jagavad Eestiga veel kaks Balti riiki ning Põhjamaad. Võib-olla aitab suurem regionaalne koostöö meid kiiremale arengule.

Kui kasutada metafoori, siis meie suured vennad (eelkõige Rootsi) vaatavad kõik Euroopa, eelkõige Saksamaa poole. Võib-olla peaksid rootslased pöörama pilgu korraks üle õla ja märkama ka oma väiksemaid partnereid teisel pool Läänemerd, et midagi ühiselt ette võtta. Unistada ju võib.

Kokkuvõttes ja pealkirja juurde tagasi tulles: tunneli teises otsas paistab valgus, aga me veel ei tea, kas see on tunneli lõpp või täiskiirusel meile vastu tormav rong.