Tänu ida ja lääne vaheliste geopoliitiliste pingete kasvule on Eestist saamas rinderiik uues külmas sõjas. Teisisõnu oleme me liikunud stsenaariumi poole, mille sotsiaalteadlased visandasid juba 1990. aastate lõpus ja mida nad nimetasid toona "militaarseks infooaasiks".

See tulevikuvisioon nägi ette, et Eesti jõuab oma tehnoloogiliselt arengult kenasti läänega ühele tasemele (sellest ka termin "infooaas"), kuid see kõik toimub järjest kasvava geopoliitilise vastasseisu tingimustes. Seetõttu muutub Eesti otsekui lääne militaarseks eelpostiks idast lähtuva ohu heidutamiseks ja tõrjumiseks.

Kuigi Eesti saab üksjagu kaitseinvesteeringuid ning siin areneb kõrgtehnoloogiline sõjatööstus, siis tegelikult nägi see stsenaarium ette, et majanduse kasvutempo jääb pigem kiduraks, kuna muudesse sektoritesse peljatakse võimaliku sõjaohu tõttu investeerida.

Lisaks sellele on militaarne infooaas pigem väheste võitjate ühiskond, kus kasusaajad on ennekõike need, kes on otseselt või kaudselt kaitsekompleksi ja selle teenindamisega seotud. Ülejäänud ühiskond peab aga teistes sektorites püksirihma pingutades kinni maksma järjest paisuvaid militaarkulutusi, sest muid valikuid meil lihtsalt pole.

Militaarse infooaasi stsenaarium pole lihtsalt üks võimalik tulevikuprojektsioon, vaid paistab, et me juba otsapidi elamegi selles.

Rinderiigi staatus seab Eesti ette lähitulevikus kolm fundamentaalset väljakutset.

Esiteks on eksistentsiaalses plaanis prioriteediks muidugi tagada meie julgeolek ja kaitse, ehk siis kaitsekulutuste kasv, laiapindne riigikaitse, kaitsetööstuse edendamine, jne.

Teiseks tuleb hoolimata ebasoodsatele oludele tagada Eesti majandusele siiski korralik kasvuperspektiiv, et saaksime rahvusvahelistes majanduslikes väärtusahelates kõrgemale rühkida. Me teame ju, et vaene riik on haavatav riik.

Kolmandaks on kõige selle kõrval tarvis pöörata tähelepanu ka ühiskonna sidususele, sest militaarse infooaasi tingimustes tõstatub ikka ja jälle sotsiaalse õigluse temaatika: kes peaks oma õlule võtma kasvavate kaitsekulutuste koorma põhiraskuse?

Meie erakonnad ja poliitikud on seni püüdnud ära lahendada vaid kolmandiku sellest rehkendusest. Kaitsepoliitika osas on astutud võrdlemisi otsustavaid samme, samal ajal on majanduskasvu ja sotsiaalse õigluse temaatikad suuresti tähelepanuta jäänud. Valitsuse lahendused on nende väljakutsete osas olnud lihtsakoelised: põhiline koorem kaitsekulutuste kasvus on pandud vaesema keskklassi õlule ning majanduskasvu tekitamiseks hetkel mingit sidusat plaani polegi.

Eestis on seni valimisi võidetud julgeolekukaardile ja kultuurisõdadele rõhudes. Seetõttu ongi erakonnad oma majanduspoliitilised programmid unarusse jätnud, sest sidusate ja läbimõeldud lahenduste väljapakkumine pole valimistel soovitud dividende andnud. Kui vahepeal midagi dramaatilist ei juhtu, siis järgmistel valimistel pole küll enam võimalik ilma tõsiseltvõetavat majandus-, maksu- ja sotsiaalpoliitilist programmi evimata n-ö lahingusse minna.

Niisiis peavad erakonnad – nii paremalt kui ka vasakult –tõsiselt hakkama tegelema sellega, mida nimetatakse kõige laiemas võtmes sotsiaalmajanduslikeks poliitikateks.

Majandusparempoolsed parteid peavad mõistma, et kui loodetakse vaid sellele, et "küll turg kõik ise paika paneb", siis järjest kasvava kihistumise ja kuhjuvate sotsiaalsete pingete tingimustes muudame ise oma ühiskonna hapraks ja välisvaenlasele haavatavaks. Vasakparteid võiksid aga aru saada, et kui neil pole usutavat majanduskasvu tekitamise plaani ning avalikkus tajub, et nad oskavad kogutud rikkust vaid ümber jagada, mitte tekitada, siis pole neil võimukoridoridesse eriti asja.

Ideede otsimiseks ja laiema pildi loomiseks tasuks vaadata teisi meiega sarnanevaid rinderiike, ehk militaarseid infooaase nagu Iisrael, Lõuna-Korea ja Taiwan. Kõigi nende kaitsekulutused on demokraatiate kohta ebatavaliselt kõrged. Kõik nad on edukalt välja murdnud keskmise sissetulekuga maa lõksust ja troonivad tehnoloogia eesliinil. Viimast, muide, mitte tänu absoluutsele turuvabadusele, vaid väga nutikale riiklikult suunatut tööstuspoliitikale. Kõik nad (välja arvatud Iisrael) on kiire majanduskasvu tingimustes suutnud oma sotsiaalse kihistumise määra talutaval tasemel hoida.

Ometi pole meil vaja siin Läänemere kaldal hakata kujundama uut Iisraeli või Taiwanit, vaid peaksime oma geograafilisest asukohast lähtudes leidma just eripärase Eesti edumudeli. Selleks ei piisa ainult tehnokraatlike lahenduste visandamisest, vaid vaja on ka narratiivi, milline see Eesti kui rikas ja kestlik militaarne infooaas hakkab tulevikus välja nägema. Selle narratiivi tekitamisega pole parteid seni üldse vaeva näinud. Nii et, erakonnad, töölaua juurde! Tõsiselt!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.