Lauri Laats: riigikogulase palk peab sõltuma tema töö aktiivsusest
Riigikogulase parim motivaator ning kontrollija on olnud valijate hinnang valimispäeval, aga nüüd tuleks rahva esindamist parlamendis hakata hoolsamalt jälgima ning vastavalt sellele ka tasu maksma, kirjutab Lauri Laats.
Eesti rahva usaldus valitsuse ja riigikogu vastu on madalseisus, aga selle üle pole muidugi põhjust eriti imestada, sest poliitikud on teinud endast kõik oleneva sellise olukorrani jõudmiseks.
Parlamentaarne debattki on vajumas varjusurma, sest näiteks rahandusminister Jürgen Ligi arvates pole riigikogulastel pädevust riigieelarvet mõista, rääkimata veel selle üle dialoogi pidamisest. Sellisel hetkel tundub olevat otstarbekas üle vaadata parlamendi liikmete palgaga seonduv ning siduda see kokku reaalse tööpanusega.
Euroopas leidub sarnaseid praktikaid
Seoses riigi keerulise rahandusliku olukorraga on jõustunud ning jõustumas mitmed maksutõusud, mis avaldavad olulist negatiivset mõju Eesti inimeste ja ettevõtete igapäevasele toimetulekule. Nii on igati solidaarne, et muutuks ka riigikogu liikmete töötasu ja kuluhüvitiste arvestamise kord.
Kehtiva seaduse raames ei sõltu riigikogu liikme töötasu vähimalgi määral sellest, kas komisjonide ning täiskogu töös osaletakse, sõna võetakse või hääletatakse. Teoreetiliselt on koguni võimalik olukord, kus parlamendiliige ei osale üldse parlamendi töös, kuid puudub alus tema töötasu vähendamiseks või peatamiseks. Nii esitas riigikogu Keskerakonna fraktsioon seaduseelnõu, mille eesmärgiks on siduda parlamenditöös osalemine riigikogu liikmete töötasu ja hüvitiste maksmisega.
Tegemist ei ole Euroopa õigusruumis pretsedendi loomisega, sarnaseid võimalusi parlamendiliikmete töötasu vähendamiseks on mitmete Euroopa Liidu liikmesriikide seadusandluses.
Üheteistkümnel Euroopa Liidu liikmesriigi parlamendil (nt Belgia, Kreeka, Leedu, Läti) on võimalus vähendada saadiku töötasu täiskogu ja/või komisjoni istungitelt puudumise tõttu, viie riigi parlamendil (nt Itaalia, Küpros, Saksamaa) on võimalus vähendada rahvaasemiku erinevat liiki hüvitisi mõjuva põhjuseta istungilt puudumise tõttu; täiendavalt võib Austria parlamendiliige üle 30 päeva põhjuseta puudumise korral kaotada oma koha.
Parlamendiliikmete töötasu määrade vähendamisel lähtutakse erinevast praktikast ning osaluste määradest, kuid läbiva põhimõttena on sõnastatud, et hääletustelt puudumise arv ei tohi olla liialt kõrge. Leidub ka riike, näiteks Soome, kus seadusandlik raam lubab küll parlamendiliikme tasu vähendada, kuid teadaolevalt pole neid meetmeid kordagi kasutatud.
Koos palgaga vähenevad ka kuluhüvitised
Esitatud eelnõuga tehakse ettepanek, et kui riigikogu liige osaleb vähemalt 85 protsendil täiskogu ja komisjonide istungitest, mille liige ta on, makstakse talle sada protsenti palgast.
Kui liige osaleb vähem kui 85 protsendil istungitest ja komisjoni koosolekutest, vähendatakse talle makstavat ametipalka 15 protsenti; kui osalemine langeb alla 70 või 50 protsendi, vähendatakse tema palka vastavalt 30 või 50 protsenti. Töös osalemise arvestuse aluseks on täiskogu ja komisjonide hääletuste protokollid, välja arvatud põhjendatud puudumised.
Lisaks seotakse eelnõu kohaselt kuluhüvitiste maksmine reaalselt välja makstava palgaga ehk kui rahvasaadik pole piisavalt aktiivne olnud ning saab töötasu vähendatud määras, arvestatakse ka kuluhüvitiste summa vähendatud määras. Loomulikult oleme nõus nende määrade üle debateerima, võib-olla on need liiga karmid, võib-olla aga liiga leebed.
Tuleb tunnistada, et riigieelarve hiiglaslikku auku selle muudatusega küll ära ei lapi, kuid auku rahva õiglustundes võib uus süsteem koomale tõmmata küll. Üldjuhul on inimesed ju ikka harjunud saama tasu, kui ka tööd on tehtud, mitte aga selle pärast, et seadus käsib maksta, ükskõik, kas teed midagi või mitte.
Kui seni on nenditud, et riigikogulase parim motivaator ning kontrollija on valijate hinnang valimispäeval, siis nüüd on käes aeg, et rahva esindamist parlamendis hakataks hoolsamalt jälgima ning vastavalt sellele ka tasu maksma.
Toimetaja: Kaupo Meiel