Viimasel ajal on üsna palju juttu olnud sellest, mis on parlamendi liikme roll, olgu see seotud riigieelarve menetlemise või riigikaitse kujundamisega. Ikka kõlab hääli, et riigikogu liige ei peakski ühe või teise asjaga tegelema. Nädal tagasi kaitses rahandusminister Jürgen Ligi (RE) riigikogu ees järgmise aasta riigieelarvet ja päev hiljem valitsuse pressikonverentsil ütles ta: "Parim argument riigikogu rolli suurendamise vastu riigieelarve menetluses on viis minutit debatti riigikogus." Ligi hinnangul domineerib parlamendis poliitiline suva, mis ei võimalda riigi rahandust juhtida. Lauri Hussar, kuidas teie riigikogu esimehena neid Ligi sõnu hindate?

Tuntud kõnekäänd ütleb, et selleks, et tangot tantsida, on vaja kahte osapoolt. Antud juhul ma olen ka korduvalt seda teemat kommenteerinud ja olen juhtinud tähelepanu sellele, et riigikogu aruteludes ja debatis peavad mõlemad
pooled olema üksteise suhtes lugupidavad, tuleb hoiduda sildistamisest, üksteise väga isiklikust ründamisest ja solvavate epiteetide kasutamisest. Kui me suudame sellisel moel pidada riigikogus debatti, siis me oleme juba suure sammu edasi astunud.

Kui te mainite eelmise nädala arutelu, siis istungi juhatajad ka korduvalt sekkusid ja juhtisid tähelepanu sellele, mida ja kuidas vastatakse, aga samamoodi on juhitud ka tähelepanu mitmelgi korral ka küsimuste toonile ja küsimuste esitamise viisile. Selles mõttes istungi juhatajal on siin kindlasti väga suured õigused, aga istungi juhataja ei sekku küsimuste ja vastuste sisusse. See on üks põhimõte, millest lähtuvalt on toimetanud kõik kolm riigikogu juhatuse liiget. Ja ma arvan, et kõik kolm riigikogu juhatuse liiget on ka väga hästi kinni pidanud sellistest üldistest riigikogu kodu- ja töökorra seaduses kehtestatud reeglitest.

Missugune peaks ikkagi olema riigikogu roll riigi elu kujundavate otsuste tegemisel?

Ma ma kindlasti ei saa nõustuda Jürgen Ligi arvamusega, et riigikogu roll võiks olla väiksem. Vastupidi, riigikogu roll on olnud väga suur. Riigikogu roll on otsustav, riigikogu on vastavalt põhiseadusele ka see institutsioon, millele kuulub
seadusandlik võim ja antud juhul ma arvan, et suur osa sellest tööst, mis on ära tehtud riigieelarve menetlemisel, on toimunud riigikogu rahanduskomisjonis.

Riigikogu rahanduskomisjonis on toimunud väga sisulised arutelud väga paljude maksude üle. Mitmed eelnõud, mis on vabariigi valitsusest tulnud, mis riigieelarve positsioone oluliselt on ka muutnud nii käesoleva aasta lõikes kui ka järgmiste
aastate lõikes, on jõudnud parlamendi menetlusse viisil, et nad ei ole ka lõplikult valmis. See lõplik instants on olnud just riigikogu komisjon ja ka täiskogu, mis on lõpuks langetanud otsuse ühe või teise eelnõu osas.

Ma kindlasti ei saa nõustuda sellega, et riigikogu roll või riigikogus toimuv debatt oleks midagi sellist, mis oleks väheväärtuslik või mille roll peaks olema väiksem.
Vastupidi riigikogu debatt, riigikogu arutelu on keskne, millel otsustatakse ära ka riigieelarvega seotud teemad. Ja siin peavad olema sisulised nii küsimused, aga ka vastused. Mõlema puhul on oluline see, et kui need väljuvad teemast, siis riigikogu istungi juhatajad sekkuvad, sest seda näeb ette ka riigikogu kodu-
ja töökorraseadus.

Riigikontrolör Janar Holm juhtis taas kord tähelepanu moele, kuidas riigieelarvet saab teha ja kuidas seda praegu rahandusministeerium välja pakub, et võiks teha. Ma saan aru, et riigikogu liikmel oleks küll võimalik teha riigieelarvesse täpseid muudatusettepanekuid, kuidas ühte või teist kulurida seada, aga rahandusministeeriumi välja pakutud eelnõu järgi saaks ministrid neid kuluridasid omakorda muuta.

Mina näen seda valdavalt küll pigem selles võtmes, et kui riigikogu liige on teinud muudatusettepaneku, on leidnud sellele katteallika, siis kui see leiab ka riigikogu
täissaali toetuse, siis sellisel juhul on tegu ju väga selgelt riigikogu otsusega. Riigikogu on see instants, millele kuulub seadusandlik võim. Riigikogul on ka lõplik otsustusõigus nendes küsimustes, mis puudutavad riigieelarvet. Ma kindlasti ei saa nõustuda nende väidetega, et juhul kui see väljub kuidagi rahandusministri poolt ettekirjutatust, et siis see eelarve ei ole enam legitiimne. Vastupidi riigikogu kinnitab selle lõpliku dokumendi. Riigikogul on ka lõplik õigus otsustada selle üle, millised numbrid konkreetselt ka järgmise aasta eelarves
sees on.

Kas see tähendab seda, et nõustute pigem riigikontrolöriga, kelle hinnangul praegu välja pakutud riigieelarve baasseaduse muudatused tegelikult ei sobi,
need peaks kuidagi teisiti tegema, et riigikogul ka seda jõuõlga pikendada?

Mina lähtun Eesti Vabariigi põhiseadusest. Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb väga selgelt, mis on riigikogu roll. See Eesti Vabariigi põhiseaduse säte ütleb ju selgelt, et seadusandlik võim kuulub riigikogule. See ju annab vastuse ka väga
konkreetselt sellele küsimusele. Siin ei saagi kaksipidi arvamust olla. Riigikogu on see instants, mis langetab lõpliku otsuse ka riigieelarvega seotud küsimustes.

Riigikogu rollist on räägitud ka teises kontekstis. Nimelt toetavad mitmed riigikaitsekomisjoni liikmed mõtet koostada Eesti riigikaitse teemal põhjalik raport, kutsuda selleks komisjoni muu hulgas kaitseministeeriumi asekantslerid ning hallatavate asutuste juhid ja esitada neile terve rida küsimusi. Mitmed poliitikud tulid selle peale välja murega, et ega riigikogu nüüd kuidagi võimude lahususe printsiibist üle astu. Kas on siis nii, et mingisuguseid küsimusi riigikogu liikmetel ei sobi esitada ministeeriumite esindajatele ja mingeid küsimusi sobib. Kas teie näete siin ohtu, et kui riigikogu hakkab koostama raportit, siis astutakse kuidagi enda võimu piiridest välja?

Raporteid on riigikogus tehtud, aga neid ei ole tehtud nii palju kui olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelusid riigikogu täiskogu ees. On kolme tüüpi raporteid, mille osas komisjon saab neid ellu kutsuda. Ühed on sellised laiad probleemide kaardistamise raportid, mis puudutavad laiemalt komisjoni valdkonda. Siis on järelhindamise raportid, mis on suunatud jõustunud seaduse mõju tegeliku toimimise või rakendamise analüüsile. Ja võib-olla kõige olulisem on see, et on olemas ka raportid, mis on suunatud täitevvõimu tegevuse hindamisele. Analüüsitakse valdkondlikku tegevust.

Meie riigikogu kodu- ja töökorra seadus annab ju väga selge raamistiku sellele, kuidas see komisjoni raport valmib. Komisjon määrab raportööri, raportöör töötab selle raporti kallal ja siis mingil hetkel esitatakse see komisjonile. Seal on väga selged raamid paigas. Kui nüüd komisjoni raportöör või komisjon väljub
väga palju sellest raamist, siis tõenäoliselt see on juba midagi muud. Antud juhul mul on väga keeruline kommenteerida seda olukorda, mis on aset leidnud ühes riigikogu komisjonis, sellepärast et ka riigikogu komisjonide enesekorraldusõigus
on väga suur. Aga raportites endis ei ole midagi tavatut ja kui suudetakse väga konkreetselt töövaldkonnas kokku leppida, see konkreetne raporti valdkond on jõukohane ja raportöör saab selle kallal tegutseda, siis kui sellel tööl on ka ühel hetkel tulemus, siis ma usun, et nii komisjoni teadmised kui ka ettekujutus valdkonnast muutub kindlasti paremaks.

Kas teie saate aru, millest on tulnud osa poliitikute mure, et otsekui ühe või teise asja suhtes ei tasuks raportit teha? Näiteks peaminister Kristen Michal ütles valitsuse pressikonverentsil, et raportit võiks teha selliste suurte poliitikasuundade jõustamise üle, kas riigikogu antud mandaati või siis riigikogu tahet on täidesaatev võim ka edasi kandnud. Aga näiteks ministeeriumi juhtimise üle ei peaks taolist raportit tegema. Kas siin jookseb mingisugune piir või kui riigikogu ikkagi leiab, et seal võib olla mingisugune mure, siis tuleb sinna sisse vaadata?

Mina saan siin tugineda ikkagi sellele, mida ütleb ka riigikogu kodu- ja töökorra paragrahvi 23 üks kommentaar ja ta ikkagi juhib selgelt tähelepanu sellele, et raporteid saab koostada ka täitevvõimu tegevuse hindamiseks. See on nüüd küll küsimus, milles komisjon peab ise kokku leppima. Komisjoni juht ja komisjoni liikmed peavad siin tihedalt koostööd tegema, et otsustada, milline raport on põhjendatud ja milline mitte.

Kindlasti on küsimus, keda saab komisjoni ette kutsuda, aga ma saan aru, et valdavalt on ka asjaomases komisjonis selgus selles küsimuses saavutatud, et kes on siis need konkreetsel ametiisikud, kes võivad komisjoni ees käia.

Aga raporti puhul on see tööprotsess valdavalt ikkagi selline, et lepitakse raporti teema kokku, siis raportöör tegeleb sellega ja mingil hetkel tutvustab siis ka raporti tulemusi komisjoni liikmetele.

Keda siis saab ja keda ei saa komisjoni ette kutsuda? On jälle poliitikuid, kes väidavad, et komisjoni ette võib kutsuda ainult poliitikuid. Ka peaminister Kristen Michal ütles, et kui kellelgi on etteheiteid, siis tuleks välja kutsuda minister ja küsida, miks asjad ei suju. Kuidas siis on? Kas parlamendikomisjon tohib välja kutsuda ainult ministri või tohib ta kutsuda ka eraldi näiteks ministeeriumite asekantslerid, kes on ju selleks tööle võetud, et asjad sujuks?

Peaasjalikult me oleme ikkagi komisjonile puhul rääkinud sellest, et ministeeriumi juht või ametkondlik juht on need inimesed, kes annavad aru ja ühel hetkel, kui see kontroll läheb liiga laialdaseks, siis võib sellest tekkida veelgi rohkem küsimusi. Ma usun, et see viis, kuidas siiamaani on riigikogus toimitud, et valdavalt on käinud komisjonidega kohtumas, kas ministrid või kantslerid või ka asjaomaste institutsioonide juhid, on piisavalt adekvaatne, kuidas komisjon võib kutsuda kedagi probleemidest või teemadest rääkima. Ja antud juhul see on ka küsimus ametkonnale, et mil moel see ametkondlik juht esindab oma ametkonda. Aga nagu öeldud, minister käib täpselt samamoodi komisjoni ees aru andmas ja komisjoni liikmed on vabad esitama ju kõiki küsimusi ministrile samuti.

Selle raporti valguses on tõstatunud küsimus, kui palju ühel komisjonil päriselt jaksu on. Näiteks selsamal riigikaitsekomisjonil on kaks nõunikku, üks konsultant. Samas raportist on räägitud kui lausa magistritöö mahuga tööst. Kuidas teile näib, kas riigikogu saab oma liikmetele piisavalt tuge pakkuda, et päriselt tegeleda sisuliselt nii järelevalve kui seadusandlusega?

Seda tuge võiks alati olla rohkem. Riigikogu puhul on lähtutud sellest, et ta oleks efektiivselt toimiv ja et ei oleks piisavalt ülekulu. Alati võib muidugi öelda, et võiks olla ametnikke juures. Mina isiklikult usun, et komisjonil on siiski piisavalt võimalusi leidmaks tuge ka raporti koostajale. Komisjonil on vahendeid lisaks olemasolevale välja kujunenud eelarvele veel täiendavateks tegevusteks, mida komisjon võib moel või teisel kasutada ka selleks, et raporti tegijal oleks tugi olemas. Ma jõuan jälle selle juurde, et komisjonil on väga suur enesekorraldusõigus just oma töö korraldamise küsimustes. Ja sellest tuleb ka lähtuda. Neid raporteid on riigikogu ajaloo jooksul tehtud, neist mõned on olnud mahukamad, mõned vähem mahukamad. Aga valdavalt ma usun, et kui on soov mingis olulises valdkonnas raport ära teha, siis keskne on kindlasti ülesande püstitus, mida soovitakse selle raportiga ära teha.

Aga läheks raportist kaugemale. Ka seadusandluse puhul on ju samasuguseid küsimusi tõstatatud. Pikalt on räägitud sideandmete kasutamisest kriminaalmenetluses ja sellest, kuidas paar aastat tagasi tehti selline poolik seadus, justiitsministeerium pakkus välja, õiguskomisjon oli päri, justiitsministeerium lubas, et tuleb põhjalikuma seadusega hiljem, aga ei tulnud. Nüüd me oleme olukorras, kus sideandmeid üldse kasutada ei saa kriminaalmenetluses. Ma rääkisin toonase õiguskomisjoni liikme Jaanus Karilaiuga (Isamaa), kes ütles, et kõik jäid lootma justnimelt justiitsministeeriumi pakutud lahendusele, aga mis veel olulisem, ta ütles põhimõtteliselt loodabki riigikogu keerulisematel teemadel ministeeriumite peale, sest riigikogu ise ei suuda selliseid keerulisi teemasid läbi närida, ei suuda neid eelnõusid koostada. Siin tekib tegelikult 30 aastat kestnud küsimus, et mis võimude lahususest me saame rääkida, kui tegelikult on ainult täidesaatval võimul piisavalt ressurssi, et riigikogu eest sisuliselt seadusandlik töö ära teha.

Ma päris ei saa selle seisukohaga nõustuda. Riigikogul on olemas veel ka õigus- ja analüüsiosakond. Riigikogu komisjonidel on olemas ametnikud. On olemas piisavalt teavet, et vajadusel sekkuda ja uurida, ja lisaks ka parlamendiliikmed ise, kui nad on teemast huvitatud, siis nad suudavad süvitsi teemadesse sisse minna ja mingid olulised muutused esile kutsuda. Aga loomulikult me oleme täna olukorras, kus ministeeriumites on rohkem ressurssi ja nad saavad seetõttu palju laiemalt ka neid teemasid käsitleda.

Võtsite taas ette riigikogu kuluhüvitised. Jutt on nende vähendamisest. Nüüd on see arutelu käima läinud. Kas näete, et seekord läheb paremini kui eelmisel aastal?

Küsimus on solidaarsuskärpes. Kui kogu ühiskond kärbib, siis millist eeskuju näitab riigikogu. Ja üks võimalus mida me saame kärpida, kuna riigikogu liikme palka ei ole võimalik mitte kuidagi muuta, sellepärast, et see on fikseeritud ära põhiseadusega, et koosseis oma palganumbreid muuta ei saa, küll on võimalik muuta kuluhüvitistega seotud määra. See arutelu on praegu käimas. Täna kogunes riigikogu vanematekogu, mis koosneb riigikogu fraktsioonide esimeestest ja riigikogu juhatusest. Me tõdesime, et solidaarne kärbe tuleks teha,
aga erinevus on selles, millises määras seda kärbet teha ja me leppisime kokku, et fraktsioonid kogunevad uuesti, arutavad võimalikud kokkupuutekohad üle ja siis tõenäoliselt järgmisel istunginädalal kogunetakse uuesti, et siis kaardistada juba ära see, milline on võimalik ühisosa. Praegu on veel käärid sees, aga valmisolek kärpida oli kõikidel fraktsioonidel olemas.

Kärbitav summa jääks nii-öelda riigikogu maja eelarvesse alles?

Ma arvan siiski, et kui me kärbime, siis me kärbime nii, et see oleks ka reaalne kokkuhoid, aga antud juhul ma ei oska öelda seda määra. Mina isiklikult avasin arutelu sellega, et kui teha tõeliselt solidaarne kärbe ja olla ühiskonnaga solidaarne, siis tuleks kärpida kuluhüvitisi poole võrra ja sealt läks kogu diskussioon lahti.

Kahelt miljonilt miljonile?

See summa umbes selline on. Aga millise tulemuseni fraktsioonid jõuavad, seda saame lähiajal kuulda.