Elektri hind on Eestis olnud tänavu kaks-kolm korda kallim kui näiteks Soomes ja Rootsis. Kõrgem elektri hind tähendab Eesti tootjatele kõrgemat tootmishinda ning mõjub seega halvasti nende konkurentsivõimele. Kilgi sõnul jääb see lähitulevikus lahendamata probleemiks, sest Eestis ei ole võimalik toota suures mahus väga odavat hüdroenergiat.

"Ma arvan, et see on täiesti lahendamatu probleem 10 kuni 15 aasta perspektiivis. Tuleb vaadata, miks on Soomes-Rootsis hind odavam. Neil on hind odavam sellepärast, et neil on kõrged mäed ja palju vett. Kaks kolmandikku nende elektrist tuleb põhimõtteliselt tasuta. Mida iganes Eesti energiapoliitika kujundajad ette võtavad, mägesid nad ilmselt meile ei ehita. See on objektiivne reaalsus, et hüdroelektrijaamad töötavad Põhjamaades veel pikka aega ja sealt nullhinnaga elektrit tuleb," lausus Kilk.

Kilgi sõnul ei näe ta, et Eestis oleks muud soodsat kütust peale tuule ja päikese, sest põlevkivi on juba selgelt kallim. Põhjamaadega aga hakkab vahe vähenema aastatega pigem seetõttu, et sealgi on vaja tarbimise kasvades rajada juurde elektritootmist, mis on hüdroenergiast kallim.

"Kui Põhjamaades ka tarbimine kasvab, siis nad jõuavad sinnamaale, et ka neil ei piisa soodsast elektrist, et hoida keskmine hinnatase nii madalal. See võib olla selline konkurentsieelise küsimus, mida ei lahenda meie, vaid kahjuks Põhjamaad ja hoopis teistpidi – nende hind lähebki kallimaks tulevikus," ütles Kilk.

Eestisse on plaanis ehitada veel tuuleelektrijaamu nii maale kui ka merele. Et seal tulevikus toodetav elekter ikka võrku jõuaks, on Eleringil vaja võrguühendusi arendada. Kilgi sõnul läheb see Eleringile, kui arvestada riiklikke energiamajanduse eesmärke aastaks 2030, maksma 300 kuni 400 miljonit eurot.

"Selle mõju (võrgu)tariifile on kuskil 10–15 protsenti tänasest tariifist. Kui täna on tariifi Eleringi osa 1,2 senti ja see kasvab 1,3 sendi peale, see kogupildis ei muuda midagi. /.../ Me suudame praegu kuskil 3500 kuni 4000 megavatti elektrijaamasid vastu võtta ja uue süsteemi jaoks oleks vaja 5500 kuni 6000 megavati juurde vaja tõsta seda," lausus Kilk.

Riik hakkab maksma juhitavate võimsuste hoidmise eest

Olenemata sellest, kui palju juhitamatuid tootmisvõimsusi ehk päikese- ja tuuleelektriparke on Eestisse plaanis rajada, peab siin olema ka teatud mahus juhitavaid tootmisvõimsusi, et tagada igal ajal elektrivarustus ja elektrisüsteemi juhtimine. Praeguse seisuga on Eesti Energial omaniku ehk riigi poolt pandud kohustus hoida vähemalt 1000 megavati eest tootmisvõimsusi, raha aga riik Eesti Energiale selle eest ei maksa, kuigi see läheb Eesti Energiale maksma aastas umbes 40 miljonit eurot. Nüüd on riigil plaan hakata elektritootjatele vajalike juhitavate võimsuste hoidmise eest tasu maksma.

"Elering hakkab seda maksma rahaga, mida kogutakse tarbija käest. Toetust maksame elektrijaamadele, kes tagavad piisava koguse juhitavate elektrijaamade olemasolu," märkis Kilk.

Kilgi sõnul võib see aidata lahendada ka probleemi, et praegune börsipõhine elektrimüügisüsteem ei anna võimalikele elektrijaama rajamisest huvitatud investoritele piisavat kindlust, et jaama valmides ka midagi tootmisega teenima hakatakse.

Kilgi hinnangul on juhitavatest jaamadest praegu majanduslikult kõige mõistlikum rajada gaasielektrijaamu. "Jah. Täiesti kindel. /.../ Põlevkivielektrijaama ehitamine on umbes neli või viis korda kallim kui gaasielektrijaama ehitamine," lausus ta.

Tuumajaama ehitamine oleks samuti väga kallis ettevõtmine, märkis Kilk.

"Esimest tuumajaama Eestisse ehitada on veel kallim kui esimest uuel tehnoloogial põlevkivielektrijaama, sest Eestis ei ole seda kogemust, siia tuleb kogu riiklik aparaat üles ehitada, tuumakomiteed ja nii edasi. Ütleme, et mina enne ei usu, kui oma silmadega pole näinud, et seda on võimalik teha," lausus Kilk.

Igal hetkel tipuvõimsuste katmine vajaks mitmesaja miljoni suurust investeeringut

Kliimaministeeriumi juhitavate võimsuste prognoosis öeldakse, et aastal 2035 on Eestis 1250 megavatti juhitavaid võimsusi. See aga ei kataks kindlasti Eesti tiputarbimist, mis ulatub külmadel talveilmadel 1600 megavatini, lisaks on kliimaministeerium ise prognoosimas märkimisväärset tarbimise kasvu.

Kilgi sõnul tuleb ühiskonnal otsustada, kas ollakse piisavalt rikkad, et ehitada Eestisse kõik vajalikud tootmisvõimsused, et katta siinne elektritarbimine siin toodetava elektriga, või usaldada siiski elektriühendusi teiste riikidega, kus vajadusel saab puuduoleva elektri.

"See on omaette küsimus, et kas me oleme piisavalt rikkad, et igal ajahetkel kindlasti ise tagada tipu(tarbimise) katmist, arvestades, et Eestil on välisriikidega ühendused suuremad, kui meie enda tiputarbimine. Küsimus on, kas me näeme olukorda, kus mingil ajal ei ole ei meil ega teistel (riikidel) parasjagu elektrijaamasid piisavalt ehk import on kõige halvemas stsenaariumis täiesti null. Sellise stsenaariumi tõenäosus on ülimalt väike," ütles Kilk.

Kilgi sõnul on Euroopas üldine arusaam, et kui selliseid, kõige halvemaid stsenaariume juhtub vaid mõnel tunnil aastas, on ühiskonnale odavam mitte uut elektrijaama rajada, vaid selle asemel nendel tundidel elektritarbimist piirata.

Kui Eestis otsustada siiski, et me vajame juurde 400 megavati jagu tootmisvõimsusi, et tootmine ulatuks 1600 megavatini, läheks see umbkaudu maksma 300 kuni 400 miljonit eurot, lausus Kilk.