Rein Sikk: vaba Eesti ei pea meenutama lollidemaad
Me ei pea täitma iga viimast kui seadusesätet, määrust ja ettekirjutust ajuvaba järjekindlusega. Selleks me oma vaba riigi lõimegi, et meil oleks vabadus oma peaga ja mõistlikult mõelda, sedastab Rein Sikk Vikerraadio päevakommentaaris.
Ausõna, mõnikord tundub mulle, et elame lollidemaal või kilplaste kuningriigis. Seal, kus paljusid asju püütakse teha võimalikult totralt ja absurdselt, tavamõistuse vastaselt. Loomulikult kulub hiljem totruste leevendamiseks hulk raha, aga nagu teame, kasvab see raha ju lollidemaal puu otsas.
Niisiis ajal, mil hundid on külades maha murdnud sadu lambaid ja koeri, keelab kohus ühe avalduse peale hundijahi kogu Eestis ära. Et ei tohi enam ühtegi hunti maha lasta ja kõik. Kohus jätab seega talunikud nõutult ja abitult lambakorjuste kõrvale kiruma.
Nüüd aga on maakonnalehe Virumaa Teataja vahendusel ilmsiks tulnud, et hundijahi vastu avalduse esitaja on varem silma paistnud jahiäriga. Nimelt müünud see huntide kaitsja tuhandete eurode eest karujahi lubasid. Absurd missugune! Ja ma ei suuda tavamõistusega aru saada, mis siis ikkagi toimus hundijahi ärakeelajate peas.
Või siis teine juhtum kohtuga. Noorte keskkonnakaitsjate avalduse peale pandi seisma suure õlitehase ehitamine Narva lähedal. Maakonnalehe Põhjarannik andmeil tõi see sulgemine kaasa 20 miljonit eurot kahju. Meie oma energiafirma raha lendas tuulde.
Mõningase bürokraatliku asjaajamise ja dokumentide ümbervormistamise järel ehitamine siiski jätkus, aga ei paranenud selle ehitamispausiga meie keskkonna olukord grammigi võrra. Üksnes miljonid eurod kulusid ja ehituse valmimise tähtaeg pikenes. Absurd missugune. Ja ma ei suuda oma tavamõistusega mõista, mis toimus nii protestijate kui ka ehituskeelu panijate peas.
Ka kanakasvatus üllatab absurdiga. Hiljaaegu saime teada kanade õues pidajatest, kes olid saanud hakkama suure patuga. Nimelt puudunud murul siblivatel kanadel vajalikus määras allapanu. Nii leidsid pahased inspektorid. Allapanu on teatavasti põllumajandusloomadele sooja, kuiva ja puhta aseme tegemiseks kasutatav materjal. Miks aga peaks õues olema allapanu, kui kanad magavad hoopis õrrel, see jääb tavamõistusele arusaamatuks.
Ja vähe veel! Lisaks leiti, et kanakasvatajad olid müügile minevate munade pakkidesse pannud hoopis suuremaid mune, kui lubatud. Seega võinuks juhtuda "kohutav õnnetus": tarbija saab sama raha eest hoopis enam kaupa, kui ta on lootnud. Absurd! Ja ma ei suuda oma tavamõistusega aru saada, mis toimus nende inspektorite peas, kes suuremate munade pärast tootjat pitsitasid.
Veel absurdi! Hiljaaegu levisid meedias kulutulena fotod Tallinna Kaarli puiesteest. Sinna oli mõnesaja meetri peale paigutatud liiklusmärke kümnete tuhandete eurode eest. Iga paari sammu tagant oli maha joonistatud uus ülekäigurada ja see märkidega varustatud. Aga millegipärast ei karjunud säärase tobeduse üle selle projekteerijad, ehitajad ega mitte ka ehitise vastuvõtjad. Absurd kuubis. Ja ma ei suuda aru saada, mis toimus tobedusega seotud kümnete inimeste peas.
Kogu selle absurditeatri taustal meenub mulle mu oma kooliaeg. Mõne pättuse või lollusega hakkama saanuna püüdsin süüd ikka veeretada kitsa aja, kehvade olude või kaaslaste kraesse. No et teisiti ei saanud ju. Ja Peeter ütles või Toomas käskis ja kõik teised tegid ka. Tavaline koolipäti loogika.
"Loll jutt suhu tagasi!" Nii käratasid minu totrate selgituste peale toona Tallinna 21. keskkooli kogenud pedagoogid. Ja esitasid küsimuse: "Kui Toomas ütleb, et pista pea põlevasse ahju, kas siis pistad või?" See oli karm kohtlemine, et saaksin aru: oma peaga tuleb mõelda. Jõudiski vist pärale.
Teiseks sain aga sovetiaja totruste keskel kasvades selgeks veel ühe olulise asja. Nimelt, et me ei pea täitma iga viimast kui seadusesätet, määrust, ettekirjutust ajuvaba järjekindlusega. Seadused, määrused, juhendid on ju inimeste tehtud. Ja inimesed saavad neid ka muuta ja parandada. Inimesed saavad seaduste sätetesse ka loominguliselt suhtuda ikka oma peaga mõeldes.
Selleks me muuseas oma vaba vabariigi lõimegi, et meil oleks vabadus oma peaga ja mõistlikult mõelda. Proovigem järele, see polegi valus.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel