Nüüdseks on vast kõik mõistnud, et üle võimete edasi kulutamine¹ Eestit paremasse tulevikku ei vii ja me vajame kärpeid. Oma tegemistele peavad solidaarselt otsa vaatama avalik sektor, erasektor ja kolmaski sektor ehk kodanikuühiskond.

Kas peavad ikka solidaarselt vaatama? "Kodanikuühiskond on väga tähtis, aga riigi rahast sõltuv kolmas sektor seda ülesannet ei täida /-/ kokkuhoid siin peab olema umbes 70 protsenti," soovitas Raul Kirjanen. Kas selline soovitus kujutab endast lahendust? Milline oleks selliste kärbete mõju?

Kodanikuühiskond tähendab igaühe jaoks erinevat asja. Aga päriselt?

Osa inimeste jaoks kujutab kodanikuühiskond endast üht kirevat (näiteks lillat või roosat, miks mitte beeži) kampa, kes pidevalt vingub, vahel konservatiive kiusab ja käsi pikalt ees raha ootab ehk väidetavalt küll tähtsat, kuid mitte riigi toetusi väärivat ühiskonna osa.

Teiste jaoks on see punt, kes vähese raha eest altruismituhinas paar aastat askeesi kannatab, midagi ära tahab teha ja siis pettununa "päris tööle" naaseb. Kolmandate silmis on mõne isiklikud varjatud huvid või prohmakad lähiminevikus mustanud annetusi koguvate organisatsioonide üldist mainet aga lõplikult.

Kõik sihtasutused (SA) ja mittetulundusühingud (MTÜ) ei ole kodanikuühiskond. Näiteks pole kodanikuühiskond riigi või kohaliku omavalitsuse asutatud organisatsioon nagu teater, haigla, ühistranspordikeskus jmt.

Kodanikuühiskonda iseloomustavad eelkõige rohujuure tasandil organiseerunud kodanike ühendused ehk vabaühendused. Nende eesmärk on sageli mingi avalikus huvis eksisteeriv probleem lahendada või selle lahendamisele kaasa aidata. Näiteks vähese liikumise, kiusamise, sõltuvuste, loomade julma kohtlemise, mistahes vähemuse huvidest üle sõitmise ja vabaduste piiramise ja veel väga paljude erinevate kitsaskohtade lahendamisega tegeleda.

Suure osa neist rohujuuretasandi kodanikuühiskonna organisatsioonidest moodustavad väiksemad või suuremad spordi- ja huvikoolid ning -klubid, mis hoolitsevad valdkondliku järelkasvu püsimise eest. Samuti tegutseb kodanikuühiskonnas hulgaliselt kultuuri hoidmise või -korraldusega ja religiooniga seotud organisatsioone. Pisut teist tooni lisavad huvikaitseorganisatsioonid, mis teatud inimgruppide või nähtuste õiguste eest seisavad ning heategevusorganisatsioonid ja -fondid.

Paljud vabaühendused ei saa avaliku sektori käest rahastust

Kodanikuühiskonna organisatsioonidele ei ole ette nähtud mingisuguseid erilisi rahastusliike võrreldes riigi enda asutatud organisatsioonidega. Nii saadaksegi projekti- ja tegevustoetusi², makseid pakutud teenuse või kauba eest ning sotsiaaltoetusi.

Vabaühendustele eraldatud toetussummad avalikult sektorilt olid 2022. aastal pooltel kordadel väiksemad või võrdsed riigikogu liikme 2021. aasta kuupalgaga.³ Kusjuures kõik organisatsioonid riigilt toetusi ei saanud⁴.

Keskmise toetussumma kergitasid ülespoole suured summad võimekatele organisatsioonidele, näiteks Eesti Olümpiakomitee saadud 12,7 miljonit. Olümpiakomitee, mille presidendiks valiti hiljuti Kersti Kaljulaid, on nimelt samuti kodanikuühiskondlik mittetulundusühing ja väga võimekas, läbimõeldud strateegia ja pika ajalooga kodanikuühiskonna organisatsioon.

Uuendatud MTÜ-raha portaali andmeil said kodanikuühiskonna organisatsioonid 2021. aastal riigilt või kohalikult omavalitsuselt toetusi kokku 282,7 miljonit, aasta hiljem 287,7 miljonit eurot. Võrdluseks: riigi ja omavalitsuste SA-d ja MTÜ-d said sama liiki toetusi vastavalt 552,3 miljonit eurot ja järgneval aastal 578,1 miljonit eurot. Siit on juba näha, kuidas avalik-õiguslike organisatsioonide kulud on teinud suurema hüppe (ja need summad ei sisalda veel sotsiaaltoetusi).

2022. aasta riigieelarves toodi kulude mahu 2,6% tõusu põhjuseks suuresti sotsiaaltoetuste tõus. Et kodanikuühiskonna ja avaliku sektori SA-dele ning MTÜ-dele makstavate toetuste proportsioone paremini võrrelda, lisame võrdlusesse ka sotsiaaltoetused. Sellisel juhul on 2022. aasta pilt nagu järgneval joonisel.

Kodanikuühiskonna organisatsioonide toetused olid koos sotsiaaltoetustega 2022. aastal 290,8 miljonit eurot. Avaliku sektori sihtasutuste ja MTÜ-de omad olid samal ajal umbkaudu 1,34 miljardit eurot.

Kärbete panus riigieelarvesse ja nende hind ühiskonnale pole võrreldavad

Kodanikuühiskonna organisatsioonide toetuste ulatusliku (nt soovitatud 70 protsendi ulatuses) kärpimise teel saadava summa panus riigieelarve kulude katmisse on minimaalne ega lahenda riigi suuri väljakutseid. Kui kärpida samas mahus ka riigi ning omavalitsuste SA-de ja MTÜ-de rahastust, ei saaks me ikka kokku lisanduvate kaitsekulude summat (1,6 miljardit eurot). Kirvemeetodil kärpimise mõjud ühiskonnale oleks samas ulatuslikud.

Riigi ja omavalitsuste sihtasutuste ning MTÜ-de toetuste suuremahulise kärpimise tagajärjed oleks kõige tajutavamad. Näiteks kui tuleks langetada valik, kas jätta alles haiglate sihtasutuste rahastus või teatrite toetamine, siis vältimaks riigi meditsiinisüsteemi kokkukukkumist, valitakse ilmselt haiglad. Kõik muu, sealhulgas teatrid, hooldusteenused, muuseumid, omavalitsuste liidud, arenduskeskused, ülikoolide sihtasutused, kaitseinvesteeringute keskus, kohalikud haldusteenused jne ei saaks 2022. aasta andmete põhjal otsustades mitte midagi.

Avalikus huvis olevate probleemide lahendamisega tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonide toetuste suuremahuline kärpimine tooks endaga kaasa probleemide riigipoolse lahendamise vajaduse. Või veel hullem, pikaaegse lahendamatuse. See omakorda mõjutaks meie kõigi elukeskkonda ja -kvaliteeti.

Seega tasub ka kodanikuühiskonna rahastuse kärpimisse suhtuda suure ettevaatlikkusega. Tegemist peab olema ettevaatliku ja läbimõeldud protsessiga, nagu avalike teenustegi puhul, mitte kirvemeetodil kärpimisega.

Kuidas edasi?

Oleme kõik keeruliste otsuste ees, kus langetada tuleb ehk ootamatuid valikuid. Selge on, et lõpmatult kasvavate kulude lubamine kõlab nagu müüt igavesti kasvava majanduse võimalikkusest.

Selleks, et raske olukorraga toime tulla on vaja väga selgeid eesmärke ja väga häid põhjendusi, miks asju teha - või vastupidi, kärpida. Need põhjendused peavad arvestama kõigi kriisis olevate süsteemide vajadustega (lisaks majandussüsteemile ka kliima- ja keskkonnakriisiga), samuti erinevate sektorite panuse ja vajadustega.

Saame kõik sügavalt mõelda, mille või kelle huvides tegutseme ning kas selle tegevuse jaoks valitud viisid on kõige eesmärgipärasemad. Üks on vähemasti kindel: kodanikuühiskond probleemide kerkides naljalt Lätti ei põgene.