Tulevane kliimakindla majanduse seadus, suupärasemalt kliimaseadus, ei ole tavaline õigusakt. Endine kliimaminister ja praegune peaminister Kristen Michalgi on öelnud, et kliimaseadusest saab oma valdkonnas justkui põhiseadus ning sellest tulenevalt on ühiskonna osalus seaduse loomisel ülioluline.

Põhiseadusega võrdsustatud seadusloome eeldaks tõepoolest kaasamist, läbipaistvust ja sisukust, mis vastaks kõrgeimatele standarditele. Vabaühenduste liit ühe protsessi kaasatud organisatsioonina aga kõhkleb, kas ja mil määral neile (või natuke madalamailegi) standardeile suudeti tegelikkuses vastata. 

Kaasamise hea tava, mille riik seadusloome protsessi jaoks on sätestanud, seab selged nõudmised kaasamisele: kaasamine peab olema läbimõeldud, õiglane ja võimalikult laiapõhjaline.

Eesti on maailmas silma paistnud sellega, et valitsuse otsusega on kehtestatud nõuded, mis tagaksid ühiskonna kaasamise seadusloomesse ja seeläbi avatud valitsemise. Kuid kliimaseaduse väljatöötamise käigus on ilmnenud olulisi puudujääke, mis seavad küsimärgi alla kogu seadusloome protsessi tõhususe ja usaldusväärsuse.

Väljatöötamiskavatsuse etapis jäi kõlama ministeeriumi soov võimsalt ja suurejooneliselt kaasata. Vastamata jäid aga küsimused, milline võiks olla kaasamise kvaliteet ja mis selle eesmärk või väärtus.

Näiteks tekkis segadus juba töörühmade moodustamisel ja nendesse osalejate valikul. See päädis olukorraga, kus osa huvigruppe sai kutse osaleda, teised pidid ise initsiatiivi võtma. Nii mõnelgi juhul kehtis telefoniõigus ja huvigrupp pääses osalema seetõttu, et suvatses ametnikule helistada. 

Organisatsioonid ja osapooled polnud seetõttu ühetaoliselt esindatud, kusjuures haavatavate ühiskonnagruppide esindajad puudusid sootuks. Ettevõtjate katusorganisatsiooni kõrval said osaleda ja arvamust avaldada ka üksikud ettevõtjad.

Kohtumistel juhtus, et sõna said need, kelle hääl kõige kõvem, mitte need, kelle mõte kõige asjakohasem. Kohtumistel vaieldi sellistegi küsimuste üle, mida kliimaseadus reguleerima ei hakka, sest teatud kliimaeesmärgid on Eesti Euroopa Liidu ees juba võtnud. On küsitav, kes ja kuidas saab kindel olla, et töörühmade arutelude tulemusel tekkinud järeldused on tasakaalukad ning usaldusväärsed. 

Kuigi huvigrupid on esitanud oma seisukohti ja ettepanekuid, on paljud neist jäänud sisuliselt kuulmata. Ettepanekud ei jõua esitamisest fikseerimiseni, rääkimata nende protokollimisest või analüüsimisest. Keeruline on hinnata, kelle ettepanekud heaks kiidetakse või maha laidetakse maha, sest suurem osa sisulistest aruteludest protokolliti umbisikuliselt.

Kui pärast pikka ootamist kliimaseaduse eelnõu avalikuks tuli, oli suur osa panustajatest üllatunud, sest kirja on saanud seadus, millel on vähe pistmist üle poole aasta kestnud aruteludega. Mõni osalenu on julgenud seda ka avalikult välja öelda, näiteks turbaliidu juht Erki Niitlaan ja liikuvusekspert Marek Rannala.

Ootused kaasamisprotsessile seati kõrgeks ning kommunikatsioon selle kõige juures oli suursugune. Protsess ja selle tulemus ise ei vastanud neile ootustele ega kaasamise heale tavale.

Kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets nentis lausa kaasamisprotsessi kestel, et poliitika kujundamise käigus seadusandjale ettepanekute tegemine ongi lõpuks ministeeriumi töö.

See seisukoht teeks vähem murelikuks, kui kõnealune põhiseaduse vääriline seadus poleks oma mõjult nii ulatuslik ning kui ministeeriumgi poleks pidevalt rõhutanud, kui kaasav ja eesrindlik selle välja töötamine tuleb või oli.

See seisukoht teeks ka vähem murelikuks, kui kliimaministeeriumi kantsler Kasemets ei oleks avalikkuses pea ainsana käsitletud võimalik riigisekretäri kandidaat. Nimelt on üks osa riigisekretäri vastutusest just avatud valitsemise edendamine. 

Antud juhul oli läbipaistvus ja avatuse põhimõte kriitilise tähtsusega, et kindlustada seaduse legitiimsus ja avalik usaldus selle vastu. Kliimaseaduse väljatöötamise protsessi vedasid eest riigi tippametnikud mitmest ministeeriumist, mistõttu on murettekitav, et kahtlev suhtumine kaasamise hea tava ja avatud valitsemise põhimõtete suhtes on niivõrd levinud. Lootus jääb, et suuremaks probleemiks on puudulik oskus kaasata, mitte tõrksus kaasamise vastu.

Kliimaseaduse väljatöötamise protsess veel kestab. Ees ootavad arutelud riigikogus ning pärast seaduse vastuvõtmist ka mitmete rakendusaktide väljatöötamine. Seega on võimalik kaasamiseski teha vigade parandus ning taastada avalikkuse usaldus seaduse väljatöötamise legitiimsuse suhtes ka juhul, kui seaduse sisu päris kõiki ei rahulda.

See eeldab riigikogu liikmete tahet kaasata ja ametnike valmidust senist kaasamispraktikat muuta nii, et kaasatud osapooltel oleks arusaam, mille üle arutatakse ja milliseid aspekte on võimalik mõjutada, samuti selgus selles osas, kuidas on arvamusi arvesse võetud ning miks osa ettepanekutest toetust ei leia, ja läbipaistvus selle suhtes, keda ja miks on kaasatud ja kuidas tagatakse tasakaalustatus.

Kuigi kliimaseaduse väljatöötamise protsess on seni tekitanud mitmeid küsimusi ja kahtlusi, ei muuda see võimatuks edasist koostööd. Vabaühenduste liitki on korduvalt sõnastanud kliimaministeeriumile ettepaneku koostööks, et kaasamisprotsesse paremaks muuta. Loodame, et kui oma ettepanekuga neljandat korda ministeeriumi poole pöördume, saame viimaks võimaluse senise kaasamise parendamise võimalusi ning avatud valitsemisega seotud väljakutseid ühiselt arutada.