Allolevat kirja pannes andsin endale aru, et rohkem kui 80 protsenti Eesti valijatest toetab Vene kodanikelt valimisõiguse äravõtmist. Kujunenud olukord näitab minu arvates, et strateegiline vaade ja riigimehelik julgus pole kuigi moes.

Inimesteta pole riiki. Nende puhul peab olema täidetud omajagu piisavaid ja tarvilikke tingimusi: meid peab olema parasjagu. Ei liiga vähe ega ülearu palju. Eestlasi võiks rohkem olla. Inimesed peavad olema piisavalt haritud, peavad olema terved ja hoitud.

Inimeste vahel ei tohi tekkida tugevaid grupiomadustega lõhesid: vanad – noored; maa – linn; rikkad – vaesed; eestlased – mitte-eestlased. Lõpuks määravad mingi riigi saatuse inimesed kes seal elavad. Mida sidusam on ühiskond, seda tugevam riik. Inimestel peab olema sisemine huvi oma riiki üheskoos pidada, ehitada, kaitsta ja kaunistada.

Vene kaart on poliitiline trump, malakas, kavalus. See on lootus hääli saada, vastanduda, kirgi kütta, poliitikat teha. Kahjuks. Riigi pikaajaline huvi, seesmine stabiilsus on seal taustal.

Peale Nõukogude Liidu lagunemist Eestisse jäänud venekeelse elanikkonna probleemi ratsionaalne, Eesti kaugemale ulatuvaid riiklikke huvisid silmas pidav lahendamine on ka ikka teisele kohale jäänud.

1990. aastaks oli Eestis elavast ca 1,5 miljonist inimesest umbes 40 protsenti peale sõja lõppu mujalt, põhiliselt Venemaalt siia sisse rännanuid või nende järglasi. Nii-öelda parematel aastatel rändas Eestisse sisse 30 000 ja välja 20 000 inimest. Plus 10 000 igal aastal.

Immigratsioonikvoot 0,1 protsenti Eesti püsielanikest on vanem kui taastatud Eesti Vabariik. Kvoot kehtib alates immigratsiooniseaduse vastuvõtmisest 26. juunil 1990. aastal. Tundus, et see, varsti juba 35 aastat kehtinud regulaator on oma aja ära elanud.

Viimasel ajal on olukord aga sedavõrd muutunud, et kogu immigratsioonipoliitika tuleb uuesti mõtestada. Ehk nii, et kvoot 0,1 protsenti kehtib edasi, olles peale julgeolekuliste aspektide suhteliselt vaba muudest piirangutest. Kõik muu on pragmaatiline ja ainult riigi huvidest lähtuv: erilised oskused, anded, vajadusel ka ealised või päritolu määravad tunnused. Koos kõrgele otsustustasemele viidud võimalusega seda operatiivselt kohendada. See ei tähenda, et ajutistel maasikakorjajatel ja ehitajatel oleks kriips peal.

Tasub veel paari n-ö alguse asja meenutada: riigi taastamisel polnud erimeelsusi selles, et Eesti riik tuleb selle pärijatele ehk omaaegsetele kodanikele ja nende järeltulijatele tagasi anda. Kui see tehtud, siis edasise suhtes läks asi keerulisemaks – kui lahked või mittelahked või lausa tõrjuvad need kodanikud on teiste, siia jäänud endise Nõukogude Liidu kodanike suhtes, millistel tingimustel neid kampa võetakse.

Üleminekuaastatest on kõigil meeles Interrinne, nende raevukad koosolekud, Toompea ründamine, katsed Ida-Virumaal autonoomia välja kuulutada. Siiski tasub meeles pidada ka seda, et suur hulk sisserändajaid toetasid toimuvaid muutusi, ka Eesti Vabariigi taastamist.

Oli käremeelseid ka Eesti poolel, aga selleni ei läinud, et oleks olnud päriselt plaan inimesi Eestist massiliselt välja saata. Ja kui oleks olnud, oleks siin mingi Transnistria moodi areng juhtunud. Ei Euroopa Liitu ega NATO-t.

Oli tarkust. Õigeid reflekse. "Miks te võtate meid kui maha jäänud prügi, miks mitte kui sõjasaaki?" Nii küsis minult üheksakümnendate aastate algul üks venekeelne juudi päritolu ajakirjanik. Selles drastiliselt otsekoheses lauses peitub nüüd juba rohkem kui 30 aastat kestnud dilemma. Lahendamata probleem. Kas: tulge, teeme koos. Või: kena kui teid poleks. Elu läks ei nii, ei naa: olgu siis peale. Tee nii ja tee naa ja siis vaatame.

1990. aastate esimesel poolel ei olnud asi sugugi kodakondsuse kuidagi lihtsamalt andmises. Asi oli strateegilises kontseptsioonis. Kõik endise Nõukogude Liidu kodanikud, kes pole Eesti Vabariigi kodanikud, on Venemaa Föderatsiooni kodanikud.

See oli tookordsete otsustajate kaugeleulatuv plaan, mida välisminister Jaan Manitski ka ÜRO kõnepuldist kogu maailmale tutvustas. Nende Eestisse jäänud inimeste eest hoolitsegu, andku neile dokumente Venemaa. Muidugi on Vene kodanikel tungivalt soovitav Venemaale elama minna ka. Selline oli toona Eesti riiklik seisukoht.

Praktiliselt elasid mittekodanikud edasi Nõukogude passidega. Reisimiseks mõeldi nende tarbeks välja ajutised reisidokumendid. Umbes nagu Vene-aegseid välispassid: tahad reisida, tuleb esitada taotlus ühekordse dokumendi saamiseks ja peale iga reisi see võimudele tagasi anda. Vene kodakondsusesse surumise plaan töötaski ning paljud Eestis elavad endise Nõukogude Liidu kodanikud astusidki väga lihtsalt pakutud Venemaa Föderatsiooni kodakondsusesse. Aga ega nad selle pärast veel Eestist ära ei sõitnud.

Eesti riigi arengu eest sel ajal vastutanud inimesi ei häirinud, et taolise poliitika jätkumisel liigume suunas, kus Ida-Virumaal on lõpuks 80 protsenti ja Narvas umbes 95 protsenti Venemaa kodanikke.

Tiit Vähi valitsuse moodustamisel 1995. aastal lepiti kokku, et Eesti hakkab välja andma välismaalaste passe ehk n-ö halle passe. Selle passi võtsid inimesed, kes polnud vaatamata survele Venemaa Föderatsiooni kodakondsust võtnud. Hallid passid läksid nagu soojad saiad. Hallipassilised ei olnud kiirustanud endid Venemaaga siduma. Nad ootasid, kuni nende uueks koduks saanud riik suudab lõpuks neile mingeid normaalsemaid dokumente jagama hakata.

Pole midagi imestada, kui täiesti eestikeelne, ja ma olen kindel, et ka igapidi eestimeelne haritud inimene küsib: "Miks te ukrainlasi nii lahkelt vastu võtate? Aga meid te ju ei tahtnud." Olen seda küsimust mitu korda kuulnud.

Meil on umbes 70 000 halli passi omanikku ja üle 80 000 Venemaa kodaniku. Leeduga pole mõtet meid võrrelda, seal seda probleemi praktiliselt ei olnud. Huvitav on aga, et Lätis oli endisi Nõukogude Liidu kodanikke oluliselt rohkem nii protsendilt kui muidugi ka absoluutarvult, aga praeguseks pole neid üle 25 000.

Meenutatu on meie kodakondsuspoliitika üks suuremaid äpardusi. Kellelgi oleks nagu tungiv vajadus üht pingeallikat ühiskonna sisse monteerida ja seda elus hoida. Nagu viidatud, inimestel, meie kaasmaalastel on ikka meeles, kuidas need asjad olid.

24. veebruaril 2022 muutus kõik. Umbes kaks nädalat peale sõja algust kirjutasin artikli "Pakume nüüd kõigile kodakondsust". Toona kirjutatud põhilises korrates: maskid on langenud, on aeg esitada tulevikku määravad küsimused. Kas te olete meiega? Küsime otse, olete te Putini Venemaaga, selle Venemaaga, milliseks see kujunenud on?

Eesti riik pakub siin pikalt elanud või sündinud nii hallipassilistele kui ka Venemaa Föderatsiooni kodanikele oma kodakondsust. Palun määratlege omaenese ja oma laste staatus, kaugele ulatuv tulevik.

Võiks olla eritingimustel kodakondsuse taotlemise võimalus. Eritingimused on poliitilise kokkuleppe koht. Muidugi kodanikuvanne Eestile, julgeolekuorganite antud hinnang. Taotlusest äraütlemist ei pea põhjendama.

Kui Venemaa hakkab tegema takistusi kodakondsusest vabanemisele, siis on võimalus kirjutada notariaalne avaldus selleks palgatud advokaadibüroole, mis viib vastavad toimingud lõpuni, võtku see aega, palju võtab. Uuskodanikud ei saa end valijateks registreerida järgmistel riigikogu valimistel.

Eesolevate kohalike valimiste nimekirjad jäävad samaks. Sealt kedagi veel välja ei visata ja kedagi juurde ei panda. Pole mõtet osatada: miks te ei õppinud, miks ammu oma asju ei korraldanud? Või: miks Eestis elate ja Putinit presidendiks valite? Aeg on kardinaalselt teine: on sõda ja enesemääratlus peab olema selge. Oli minevikus mis oli, läheme nüüd edasi.

Keeleküsimus lahendatakse nii, et piisab selgest tahteavaldusest eesti keelt õppida. Koos kinnitusega, et kahe riigikeele teemad on ammu läbi vaieldud.

Alles siis, kui see tehtud ja käsi ulatatud, alles siis on võimalik arutada selle üle, kuidas olla nendega, kes n-ö üle jäid. Nendega, keda meiega koos olemine ei huvita. Kes, kahju küll, on siis ilmselt tõesti n-ö Putini mehed.

Me vajame koostoimelist ühiskonda. Viiendast kolonnist ei taha mõeldagi. Normaalsus peab olema, et siis, kui tõesti peaks jamaks minema, seisab Narva piiril Eesti pataljon, mille võitlejatest suurem osa on kohalikud venelased.

Andres Kollist oli aastatel 1990–1993 migratsiooniameti ja aastatel 1995–2000 kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektor.