(Sotsiaal)meedia kommentaarides ja mujalgi on tekitanud pahameelt, miks Kohtla-Järvel (aga selliseid otsuseid on teinud teisedki omavalitsused) jätkatakse veel mõnedes klassides õppetööd väiksemas või suuremas mahus vene keeles. Esiteks on kõik seaduslik ning teiseks on omavalitsuste volikogud teinud otsuse lähtuvalt koolide hoolekogu ettepanekust.

Kuna teema on paljudele võõras, siis veidi tausta. Niinimetatud vene koolides ehk üleminekukoolideks hakati eelmisel sügisel eesti keeles kõiki tunde andma esimeses ja neljandas klassis. Järgmisest õppeaastast on eestikeelsed tunnid esimeses, teises, neljandas ja viiendas klassis. Niisiis on kolmandas, kuuendas, seitsmendas, kaheksandas ja üheksandas klassis lubatud õppeaastal 2025/2026 jätkata õpetamist vene keeles, kuid selleks pidi kooli hoolekogu tegema käesoleval kevadel omavalitsusele vastava ettepaneku.

Koolidele osaliselt vene keeles õpetamise loa andmise vastased on öelnud, et sellega tehakse õpilastele jätkuvalt liiga. Aga mõelgem korraks õpilastele, kel seni on olnud enamasti kaks ja heal juhul kuni neli eesti keele tundi nädalas ja nendeski pole siiani õpetamisele väga keskendutud, ning kes peaks hakkama põhikooli viimastes klassides õppima kõiki aineid eesti keeles. See tekitab ju enne gümnaasiumisse minemist ainete omandamisel vaid segadust.

Järsult eesti keeles kõikide ainete õpetamise asemel tuleb rõhuda hoopis nendele koolisisestele muutustele, mis ei häiriks ainete omandamist. Koolid võiks n-ö riikliku ülemineku välistes klassides – ehk uuel õppeaastal kolmandas, kuuendas, seitsmendas, kaheksandas ja üheksandas klassis – õpetada süvendatult eesti keelt, mis on ka spetsialistide sõnul täiesti võimalik õppenädalasse mahutada.

Umbkeelsest last ühe aastaga uueks ei tee

Huviringidki võiks koolides ja omavalitsuses olla rohkem eestikeelsed. Just huvitegevusele peakski eesti keelele üleminekul senisest rohkem tähelepanu pöörama, sest kui koolis käimine on kohustuslik, siis huvitegevus huvitab tavaliselt ka last ennast, kui see just lapsevanema soolo pole. Selline keskkond soodustab just vabas vormis pingevaba suhtlust ehk see on ülihea keele praktiseerimise võimalus.

Seda peab soosima ka riigi tasandil. Heaks näiteks on lauatenniseliit, mis pani kohe pärast taasiseseisvumist paika, et eesti keelt oskamata Eesti koondisesse asja ei ole. Kümnetele Narva ja Aseri noortele andis see lisatõuke eesti keele omandamiseks.

Osa, ka haridusega tihedalt kokku puutunud inimeste jutust jääb mulje, et kui nüüd kohe kõik venekeelsed koolid hakkaksid õpetama eesti keeles, oleks kõik eesti keelega seotud mured Eestis murtud.

Et vaid üheksandas klassis eesti keelt õppides on vene emakeelega noor lõpetanud eestikeelse kooli ja sellekohane lõpudiplom sillutab talle muretult tee gümnaasiumisse. Kas ikka sillutab? Kui aastatega pole isegi kõigis keelekümblusklassides suudetud soovitud taset saavutada, siis umbkeelsest lapsest ei tee ühe aastaga ehk üheksandas klassis õppimise jooksul eesti keelt väga hästi rääkivat last ühegi loosungiga.

Veel kehvem on see, et vene keeles õpetamist jätkavaid koole ning seda toetavaid volikogu ja omavalitsuse liikmeid on hakatud häbivääristama ja eestikeelsele õppele ülemineku pidurdajaks nimetama. Veel kord tuletaks meelde, et osaliselt venekeelses mahus õppetöö toimub vastavalt seadustele ning kellelegi seaduste mittejärgimist ette heita ei saa.

Küsimus ei ole metoodika puudumises, vaid tahtmises

Eestikeelsele haridusele järkjärgulise ülemineku vastased ütlevad, et seda tehakse kiirustades. Nendel on tavaliselt kaks põhiargumenti.

Esiteks, et Eesti riik pole suutnud 30 taasiseseisvusaastaga välja töötada sobivaid materjale, kuidas õpetada eesti keeles aineid muukeelsetele lastele.

Aeg on näidanud, et asi pole niivõrd materjalide puuduses kuivõrd selles, et kui ei taheta eesti keelt õppida ja eesti keele oskust omandada, siis on iga ettekääne hea. Tänapäeval on palju erinevaid õppematerjale ja -keskkondi, et ühte ja ainsat õpikut kasutab pigem mugav õpetaja, kes ei lähtu oma õpilastest. Igal õpetajal mistahes õppekeelega klassis tuleb materjale kohandada.

Küsimus pole metoodika puudumises, vaid õpilaste ja lastevanemate suhtumises ning õpetajate tahtmises ja oskuses. On ju riigigümnaasiumidki nentinud, et vene õppekeelega koolidest tuleb väga erineva eesti keele oskusega lapsi ja seda mitte niivõrd õpilaste, kuivõrd koolide põhiselt.

Teine vene õppekeelega kooli pooldajate argument on see, et nemad on maksumaksjad ja neil on õigus saada oma maksude eest emakeelset haridust. Siinkohal tuletan meelde, et makse makstakse Eesti riigile ja Eesti riigis on riigikeeleks eesti keel. Ja just selles keeles ongi tagatud Eestis hariduse saamine ja seda nii ausate maksumaksjate kui ka maksudest kõrvale hiilijate lastele.

Eesti riik ei ole nii rikas, et iga maksumaksja saaks nõuda oma kodukeelset haridust (rahvastikuregistris on märgitud, et Eestis elab umbes 250 rahvust, kes räägivad umbes 125 keelt). Niigi tuleb riik vastu ning tagab suurematele rahvusrühmadele koolides süvendatud selle rahvuse keele ja kultuuri õppe. Riigi kohustus on tagada kõigile lastele hea riigikeele oskus.

Lisaks toetab riik rahaliselt rahvuskultuuriseltse, mille juurde on loodud huvikool, kus lapsed saavad õppida keelt ja kultuuri. Neid emakeelset keele- ja kultuuriõpet toetavaid huvikoole on loodud üle Eesti kokku üle 30.

Vene või mõnes muus keeles hariduse omandamist ei ole keegi Eestis keelanud. Kui lapsevanemad panevad raha kokku, siis on alati võimalik asutada erakool, kus õppekeeleks võib olla ükskõik millise maailmanurga keel. Kooli luues tuleb vaid täita erakooli seaduse punkti: "Põhikoolis ja gümnaasiumis, kus eesti keel ei ole õppekeeleks, on eesti keele õpe kohustuslik riikliku õppekavaga määratud mahus, et lõpetaja võiks järgmisel haridustasemel jätkata õpinguid eesti keeles.".

Kusjuures palju probleeme oleks olemata, kui seda põhimõtet oleksid kogu aeg järginud kõik venekeelsed koolid ja lasteaiad. Kurja juur oligi selles, et lastevanemad, kooliõpetajad, koolijuhid, omavalitsused ja riik on aastaid vaadanud sellele läbi sõrmede, mistõttu on eesti keele õpetamine olnud kahjuks paljudes koolides allpool igasugust arvestust.

Näiteid on palju, kuid kõige kurvem on see, et mitmetele vene koolis õppinud ning Eesti riiki kaitsma läinud ajateenijatele ehk Eesti kodanikele tuleb maksumaksja raha eest teha eesti keele kiirkursused, kuna nad ei omandanud koolis elementaarsel tasemel eesti keele oskust. Riik ei saa lubada, et ajateenija riigikeele mittevaldamise tõttu võiks temaga juhtuda mõni ettearvamatu õnnetus.

Eesti keel ja Ida-Virumaa gümnaasiumid

Omaette teema on eesti keele õpetamine koolides ja eestlus Ida-Virumaal. Eesti riigile on ette heidetud, ja mitte asjata, et kui ENSV ajal suudeti Ida-Virumaal eestikeelsed koolid säilitada, siis nüüd annab riik toetust omavalitsustele uute koolimajade ehitamiseks tingimusel, et nad sulgeksid Ida-Virumaal need viimasedki gümnaasiumid, kus on eesti kodukeelega lapsed olnud siiamaani ülekaalus.

Kusjuures keskendutud on sellele, nagu oleks nende gümnaasiumide sulgemise vastased vaid eestlased, kes tahavad eestlasi eraldi hoida. Tähelepanuta on jäänud, et see on oluline ka neile eesti keelest erineva kodukeelega lastele, kes soovivad õppida eestikeelses keelekeskkonnas, koolis, kus enamik õpilasi räägib eesti keelt emakeelena. Ka viimasel ajal tähelepanu keskmes olnud Toila gümnaasiumis on üsna palju vene kodukeelega lapsi, kuid nad ei moodusta seal enamikku.

Au neile Toila kooli lastevanematele, kes läksid oma õiguste eest kohtuni välja ning kelle kaitseks on astunud üles ka mitmekordne haridusminister Tõnis Lukas. Kohtuvaidluses sai kinnitust lihtne tõde. Ida-Virumaalt kaugemal ei mõisteta seda, miks eestlased ei pea riigigümnaasiume eestikeelseteks, kuigi seal toimuv õppetöö on aina rohkem eestikeelne. Või miks on Ida-Virumaa eestlastest lastevanematele nii oluline teha vahet kooli õppekeelel ja keelel, mis on ülekaalus koolikeskkonnas.

Toila kooli gümnaasiumiosa sulgemise pooldajad tõid argumendiks, et õpilane on ju enamiku ajast tunnis, kus kõlab eesti keel, ning vahetunnid, kus kõlab koridorides muid keeli, on lühike osa koolipäevast. Samal ajal jäeti tähelepanuta, et koolist välja minnes ümbritseb lapsi taas venekeelne keskkond. Ja kuigi eesti keele riigieksamit teevad neist paljud n-ö emakeelena, ei tähenda koolis eesti keeles õppimine kaugeltki veel seda, et see muutuks automaatselt lapse emakeeleks.

Ida-Virumaal jääb aina vähemaks koole (ka põhikoole), kus koolitunnis on ülekaalus lapsed, kes räägivad eesti keelt ka tunniväliselt ning õigete käändelõppude ja täislausetega, kasutades selleks vanusele vastavat rikkalikku eestikeelset sõnavara. Nii on tekkinud ühes Eesti suuremas maakonnas olukord, kus õpilaste seas jääb eesti keelt emakeelena rääkijaid aina vähemaks, kuid eesti keeles kui emakeeles riigieksamite tegijate hulk kasvab.

Kokkuvõttes on see andnud ühe tõuke selleks, et Ida-Virumaal jääb aina vähemaks eestlasi, sest paljud kolivad pealinna, ning aina rohkem hakkab jumet võtma mõte, et Eestis võiks asutada idavirulaste erakonna, kuna lisaks Ida-Virumaale saaks see erakond vähemalt Tallinnas märkimisväärse häältesaagi nii kohalike omavalitsuste volikogude kui ka riigikogu valimistel.

Eesti keel ja 9. mai

Palju räägitaksegi eesti keelest kui Eesti Vabariigi riigikeelest ja tehakse etteheiteid riigile, et see pole 30+ aasta vältel suutnud teha midagi selleks, et õpetada vene koolides eesti keelt. Tuletaks siiski meelde, et eesti keel oli siin maalapil riigikeeleks ka ENSV ajal ehk eesti keele kui riigikeele õpetamisega ja õppimisega oldi hädas ka "õitsval nõukaajal".

Ja ei ole keegi Eesti Saksamaa fašistlikust okupatsioonist vabastajate järeltulijatest mulle vastanud jaatavalt küsimusele, kas nad kunagi uurisid oma esivanematelt, miks natsidest vabastatud Eestisse jäädes või kuskilt mujalt siia tulles pole peres põlvkondade kaupa suudetud ära õppida koduvabariigi keelt.

Umbkeelsete üks argument on, et neil ei olnud ega ole praegu kellegagi Narvas, Sillamäel, Lasnamäel või mujal eesti keelt rääkida. Aga siis tasub uurida seda, kuidas said Eesti NSV-s tekkida piirkonnad, kus eestlased olid suures vähemuses. Kuidas sai juhtuda, et Eestis eesti keele omandamine tundus osale Eesti elanikele nii mõttetu, et nad on pärandanud selle mõtteviisi ka oma juba okupatsioonidest vabas Eestis elavatele lastele? Lastele, kellele õpetajad pole tahtnud või suutnud 11 kooliaastaga eesti keele tunnis selgeks teha sõnu "vasak" ja "parem" või "lähemale" ja "kaugemale".

Küsitud on, miks eestlased venelasi vihkavad. Stopp! Me ei vihka venelasi. Kultuursete ja Eestit paremaks teha tahtvate teiste rahvuste esindajate vastu on vaid rumalad eestlased, kuigi eks neidki on Eestis parasjagu.

Kui terve elu Eestis elanud venelane, kes ei tea, mis asi on Pirita tee ääres asuv kaarjas ehitis, aga tunneb seda nähes huvi, mis see ikkagi on, siis on juba lootust, et ta on astunud Eesti kultuuri mõistmises sammu edasi. Meie, eestlaste, soov on vaid see, et meie kui eestlaste mõistmisel võiks need sammud olla alati suuremad.

Üks seni kahjuks viljatuks jäänud mõte on, et mõni ERR-i kanal teeks eestikeelse saatesarja, milles oma loo räägiksid need Eestimaa venelased, kes on suutnud mõnikord ka pere vastuseisust hoolimata õppida ära eesti keele ja hakata armastama Eestit sellisena, nagu ta on. Et saada teada, kuidas mõtlevad need Eestimaa venelased, kes ei arva, et eesti keel on midagi sellist, mida üks normaalne venelane pole võimeline omandama. Õnneks on Eestis aina rohkem neid venelasi, kes on on uhked selle üle, et nad oskavad eesti keelt, selle maa keelt, kus nad elavad.

Lõpetuseks soovin head 9. maid nii neile, kes teevad seda Eestis Euroopa päeva tähistades, kui ka neile, kes peavad just seda päeva teise maailmasõja lõpupäevaks. Aga viimastele palve: tähistage Eestis seda praasnikuna omaste keskel ning maailmasõjas langenute mälestussammaste juurde lilli viies ja pead langetades mõelge viivukski sellele, et paljuräsitud Eestimaa põliselanike jaoks ei olnud Punaarmee tulek Eestisse meie maa vabastamine, vaid ühe okupatsiooni vahetus teise vastu. Ja kui vene keeles selliste mõtete mõtlemine tundub esivanemate suhtes ebaaus, siis mõelge neid mõtteid eesti keeles.