Vaenutegevus Iisraeli ja Hezbollah vahel näib olevat peatunud, kui paar üksikut vahejuhtumit välja arvata. USA ja Prantsusmaa vahendatud relvarahu kokkulepe näeb ette esialgu 60-päevase pausi, aga see peaks muutuma püsivaks.

Relvarahu tingimuste kohaselt peab Hezbollah lõpetama oma relvastatud kohaloleku Lõuna-Liibanonis, kust tõmbub välja ka Iisraeli kaitsevägi. Seal hakkab patrullima Liibanoni regulaarvägi. Teatavatel tingimustel on Iisraelil võimalik kasutada sõjalisi meetmeid Hezbollah vastu, et takistada rühmituse katseid end piiril taastada või kui see valmistub rünnakuks.

Relvarahu ümber on veel palju lahtist, alustades selle rakendamisest ja kestvusest. Kuid asjaolu, et kokkuleppele üldse jõuti, annab vastuse nii mõnelegi küsimusele. Ühelt poolt näitab see, et Iisraeli sõjalised eesmärgid Hezbollah vastu Liibanonis olid palju piiratumad kui Hamasi vastu Gazas. Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu valitsus on ilmselt rahul Hezbollah märkimisväärse nõrgendamisega ja demilitariseeritud tsooni loomisega Lõuna-Liibanonis, kuid on jätkuvalt huvitatud Hamasi täielikust hävitamisest Gazas.

Teisest küljest näitab Hezbollah nõustumine kokkuleppega – tehniliselt on küll Liibanon teine allakirjutanu –, et on valmis taluma avalikku alandamist ning lõpetama Iisraeli vastased rünnakud ilma relvarahu Gazas saavutamata.

Hezbollah kursimuutuse põhjuseid ei tule kaugelt otsida: "toetusrinde" avamine Hamasile osutus tõsiseks valearvestuseks. Viimase kahe kuu jooksul eskaleerunud konflikt Iisraeli ja Hezbollah vahel nõrgestas drastiliselt Liibanoni rühmitust, Iisrael hävitas suure osa selle poliitilisest ja sõjalisest juhtkonnast ning väidetavalt ka sõjalisest arsenalist. Iisraeli pommituskampaania tagajärjel on Liibanonis hukkunud üle 3700 inimese ja üle 1,2 miljoni liibanonlase on sunnitud lahkuma oma kodudest.

Tõsi, Hezbollah ei ole kaugeltki likvideeritud, eriti kuna selle poliitiline ja sotsiaalhoolekande tiib on endiselt sügavalt juurdunud Liibanoni igapäevaellu. Hezbollah on endiselt võimeline korraldama ulatuslikke õhurünnakuid Iisraeli vastu, nagu olime hiljuti tunnistajaks, isegi kui nende rünnakute mõju on vähenenud. Samuti osutasid Hezbollah võitlejad tõhusat vastupanu Iisraeli sissetungile Lõuna-Liibanonis.

Relvarahu kestvus pannakse proovile lähipäevil ja -nädalatel. Palju sõltub sellest, kas Hezbollah tõlgendab kokkuleppe tingimusi samamoodi nagu Iisrael.

Sellega seoses tekib küsimus, kas Liibanoni relvajõud on üldse võimelised jõustama Hezbollah tagasitõmbumist Lõuna-Liibanonist, mida nad peaksid tegema koos ÜRO rahuvalvajatega. Liibanoni sõjavägi on riigi kõige lugupeetum institutsioon, aga see ei ole pääsenud riiki alates 2019. aastast kimbutanud poliit- ja finantskriisidest. Ja isegi kui relvajõud suudavad tagada Hezbollah lahkumise Lõuna-Liibanonist, ei pruugi nad olla suutelised takistama rühmituse tagasipöördumist piirkonda hiljem.

Lahingute lõppemine Liibanonis jätab õhku ka küsimuse, millised on Iisraeli edaspidised sõjalised eesmärgid piirkonnas laiemalt. Netanyahu on lubanud jätkata laastavat rünnakut Gazas, isegi kui Iisraeli sõjavägi võtab aega puhkuseks ja ressursside täiendamiseks.

Hezbollah nn toetusrinne on nüüdseks vähemalt ajutiselt lõpetatud, kuid sama ei saa öelda Jeemeni Houthi mässuliste kohta. Kui raketilöögid jätkuvad, võib Iisrael minna pealetungile, nagu ta tegi seda Hezbollah vastu.

Loomulikult pole kuhugi kadunud Iisraeli ja Iraani vahelise konflikti oht, mis näib praegu olevat vaibunud, ilma et oleks lahvatanud täiemahuliseks sõjaks. Kuid selline ummikseis ei ole lahendus kummalegi poolele. Teheran kaalubki kuuldavasti endiselt vastulööki Iisraeli viimaste, eelmisel kuul toimunud rünnakute peale.

Suur küsimus on see, kas Iisrael nõustub poliitilise protsessiga, mis säilitaks võimaluse palestiinlastele kindlustada oma rahvuslike püüdluste elemente. Sellise protsessi esimene etapp sillutaks tee piirkondliku stabiliseerimisjõu paigutusele Gazas ning diplomaatiliste suhete loomisele Iisraeli ja Saudi Araabia vahel. Aja jooksul võimaldaks õigesti moodustatud Palestiina omarahvuslus Iisraelil jääda demokraatlikuks, jõukaks ja turvaliseks juudiriigiks.

Netanyahu valitsus on seni olnud diplomaatilise protsessi osas tõrjuv.

Kriitiliseks teguriks selles protsessis võib osutuda Donald Trumpi naasmine Valgesse Majja 20. jaanuaril. Kuigi Iisraeli paremradikaalid näevad tema tagasipöördumises võimalust saavutada maksimalistlikke eesmärke, nagu Iisraeli suveräänsuse väljakuulutamine Läänekaldal juba järgmisel aasta ja Gaza Palestiina elanikkonna vähendamine "vabatahtliku väljarände" kaudu, on Trump väljendanud soovi piirkonda rahustada.

Trumpil on võimalik seda eesmärki saavutada. Tänu Liibanoni sündmustele võib Netanyahu olla piisavalt tugev, et oma parempoolsed koalitsioonipartnerid maha jätta, moodustada uus valitsus ilma nendeta või isegi saada valijatelt uus mandaat. Ja isegi kui see ei õnnestu, võib Trump, keda Iisraeli parempoolsed peavad sõbraks, toetuda Netanyahule ja tema valitsusele viisil, mida president Joe Biden kunagi ei suutnud.

Netanyahul oleks raskem Trumpi survele vastu seista ja Trumpil oleks palju lihtsam sellist survet rakendada, arvestades tema toetust Ameerika evangeelsete ja osade Ameerika juudi kogukondade seas.

Meenub Richard Nixon. Nagu räägitakse, suutis Nixon sirutada käe välja Mao Zedongi Hiinale, sest ainult tema üksi ei pidanud muretsema Nixoni pärast.

Paljuski kehtib sama nüüd Trumpi kohta. Tal on võimalus tugineda relvarahule Liibanonis ja nõuda seda ka Gazas, käivitades sellega paljutõotava diplomaatilise protsessi. Selle õnnestumine oleks 47. presidendi jaoks üsna suur samm. Võimalus on olemas.