Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu tundis ennast tema ja Yoav Gallanti kohta välja antud vahistamismääruse peale vägagi puudutatuna ning pidas maha pika kaitsekõne, kus kujutab end antisemitismi ohvrina.

"Otsuse anda välja vahistamiskäsk minu, Iisraeli riigi demokraatlikult valitud peaministri ja meie endise kaitseministri vastu tegid jõhker süüdistaja, kes üritab juhtida tähelepanu kõrvale tema enda vastastest seksuaalse ahistamise süüdistustest, ja kallutatud kohtunikud, keda motiveerivad antisemiitlikud avaldused ühe ja ainsa juutide riigi vastu. Need kohtunikud ei teinud midagi, nad ei teinud midagi tegelike sõjakuritegude puhul, mille käigus mõrvati miljonid inimesed Iraani, Süüria ja Jeemeni diktatuurides," kõneles ta.

Pole üldsegi kindel, et Netanyahu ja Gallant tegelikult vahi alla satuvad. Ungari peaminister Viktor Orban juba tegi omapoolse žesti ja kutsus värskelt vahistamiskäsu alla kuuluva Netanyahu Ungarisse, kinnitades, et seal teda kindlasti vahi alla võtma ei hakata.

Venemaa president Vladimir Putin, kelle kohta andis Rahvusvaheline Kriminaalkohus vahistamismääruse juba mõni aeg tagasi, tunneb ennast nüüdseks juba täiesti kindlana, olles käinud nii Mongoolias kui ka Brasiilias ja seal viibides ka oma väljavaateid kommenteerinud.

"Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul pole universaalset tähendust. See on üks rahvusvahelistest organisatsioonidest, mille jurisdiktsiooni Venemaa ei tunnista, nagu ka paljud teised maailma maad. Minu teada ei tunnista seda ka USA, ka Hiina ja Türgi ei tunnista seda," sõnas Putin.

Siiski ei ole Rahvusvahelise Kriminaalkohtu välja antud määrustel parimalgi juhul ainult sümboolne tähendus. Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on ette näidata mitugi edulugu. Näiteks kannab endine Kongo Demokraatliku Vabariigi sõjaväejuht Boso Ntaganda praegu 30-aastast vanglakaristust muu hulgas seksiorjade pidamise eest. Rahvusvaheline Kriminaalkohus mõistis ta süüdi 2019. aastal. Tema kaitsjad kaebasid otsuse küll edasi, nende apellatsiooni aga ei rahuldatud. Tegu on pikima karistusega, mida Rahvusvaheline Kriminaalkohus iial mõistnud on.

Aasta hiljem mõisteti süüdi Mali sõjakurjategija Al Hassan Ag, kel on lootust peagi vanglast välja saada, sest tema karistusaeg saab tänavu täis. Hassani paturegistrisse kuulus muu hulgas ajaloomälestiste hävitamine.

Äärmusliku sõjavägivalla ja lapssõdurite kasutamise eest saadeti kolme aasta eest 25 aastaks trellide taha Uganda Issanda Vastupanuarmee väejuht Dominic Ongwen.

Eestlastele on tuttavam endise Bosnia serblaste sõjalise juhi Ratko Mladici juhtum. Bosnia sõjas inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid korda saatnud Mladicil õnnestus 2011. aasta Serbias redutada ja end kohtu eest varjata. Siis sai Rahvusvaheline Kriminaalkohus ta ikkagi kätte.

Süüdistuse kohaselt andis Mladic käsu muu hulgas kurikuulsa Srebrenica veresauna korraldamiseks, kus serblased tapsid üle 7000 Bosnia moslemi poisi ja mehe. Mladicile mõisteti eluaegne vanglakaristus. Ta kaebas kohtuotsuse edasi, kuid ka edasikaebust arutanud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Järelevalvemehhanism jättis otsuse jõusse.

"Mul on väga kahju, et te mind vahele segasite. Minu aeg alles tuleb. Inimesed veel kuulevad, mida Ratko Mladicil öelda on. Ma olen elus ja elan nii kaua, kuni elavad meie hõim ja rahvas. Tänan teid. Ja see teie süüdistus on liiva jooksnud," kõneles Mladic.

Leidub siiski küllalt neid, kes leiavad, et 22 aastat tegutsenud ja selle aja jooksul üle kahe miljardi dollari kulutanud kohtuinstitutsiooni jaoks on nendest tulemustest vähe, kuid ka need kriitikud ei pane kahtluse alla Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vajalikkust. Kohtu tähtsus seisneb selles, et see tuletab rahvusvahelisele üldsusele pidevalt meelde Rooma statuuti, millel ta ise põhineb, aga veel üldisemalt kogu rahvusvahelise õiguse olemasolu kui sellist.

Paljud sõja- ja inimsusevastased kurjategijad pole Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette jõudnud, kuid nende üle on kohut mõistetud nende asukohariikides. Ehkki tihtipeale on sellise kohtumõistmise mõte olnud mõista kergem karistus kui oleks tulnud Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust, on kohut siiski mõistetud ja päriselt karistuseta pole kurjategijad pääsenud.