Kolmapäeval lagunes Michel Barnier' valitsus. Barnier on nüüd kõige lühema staažiga peaminister kaasaegse Prantsusmaa ajaloos.

Ta üritas eelarvepuudujääki vähendada. Sellega polnud rahul populistid ning Barnier' viimaseks kirstunaelaks sai parlamendi killustatus. 

See on seotud sellega, et Prantsusmaa poliitmaastiku parem- ja ka vasakteljel domineerivad populistid. 

Viimaste valimiste järel tõusis 193 kohaga parlamendi suurimaks rühmaks vasakpopulistlik allianss Uus Rahvarinne (NFP). Macroni tsentristidel on 164 kohta ja Marine Le Peni juhitud parempopulistidel on 143 kohta. Enamuse saavutamiseks on vaja aga 289 kohta. 

Parempopulistide toetusel hääletaski 577-liikmelises kojas 331 saadikut valitsuse tagandamise poolt. Barnier ise süüdistas oma valitsuse kukutajaid vastutustundetuses.  

Allikate teatel ütles Barnier pärast hääletust, et see parlament ei tööta. Vaatlejate pilgud on nüüd pööratud juba Macroni poole, kes peab leidma riigile taas uue peaministri. 

Paljud tsentristid leiavad samas, et nii parem- kui ka vasakpopulistid on äärmuslased. Macron ise keeldus peaministriks nimetamast juulis esikohale tõusnud Uue Rahvarinde (NFP) kandidaati.

Ajaleht The Telegraph toob veel välja, et Macron ise lootis kuni viimase hetkeni, et Barnier' valitsus suudab kolmapäevase umbusaldushääletuse üle elada. Ta ei uskunud, et Le Peni parempopulistid on nii küünilised, et hakkavad tegema koostööd vasakpopulistide liidri ja endise trotskisti Jean-Luc Melenchoniga. 

Le Pen ise samas väitis, et ta ei teinud viimast otsust kerge südamega, kuid Prantsusmaa on jõudnud nüüd tõe hetkeni. Le Pen süüdistas seejärel ametist lahkuvat peaministrit "leppimatuses, sektantluses ja dogmatismis".

Meedia kirjutab, et ükski poliitik ei pruugigi enam tahta astuda valitsuse etteotsa. Macron võib isegi taas Barnier' poole pöörduda, kuid 73-aastane gollist on sellise variandi juba välistanud. 

Võimalike kandidaadina Barnier' asemel nähakse veel kaitseminister Sebastien Lecornut. Meediast on läbi käinud veel Francois Bayrou ja Bernard Cazeneuve'i nimed. Endine peaminister Gabriel Attali üritab samas tuua sotsialistidest parlamendiliikmed Macroni tsentristide selja taha. 

Pole siiski selge, kas järgmine peaminister suudab parlamendis enamuse saavutada. Enamuse saavutamiseks on vaja teha kompromisse, praegused parlamendifraktsioonid on aga pigem tuntud ägedate vaidluste poolest. 

Järgmised parlamendivalimised saavad toimuda aga alles 2025. aasta suvel, sest eelmistest valimistest on liiga vähe aega möödas.

Seega on võimalik, et poliitiline kaos ja peataolek kestab Prantsusmaal kuni järgmise suveni. Üha enam kerkib seetõttu Prantsuse meedias esile veel üks alternatiiv - Macron ise võib lõpuks tagasi astuda. 

Paljud poliitikud juba leiavad, et praeguses ummikseisus on süüdi just Macron. Nii vasak- kui ka parempoolsed poliitikud juba ärgitavad Macroni tagasi astuma. 

Macron on ise veel lükanud väited tagasiastumisest ümber, kuid tal tuleb seda teha üha tihedamini. Teisipäeval lubas Macron taas, et püsib riigipeana kuni 2027. aasta maini ehk oma teise ametiaja lõpuni