Eesti majandusel on praegu keerulised ajad. Kas see meenutab teile kuidagimoodi ka taasiseseisvumisjärgseid aastaid, kus oli tohutu turbulents ja keegi ei teadnud, mis suunas asjad lähevad?

Mõnes mõttes meenutab – seda nimetatakse ettevõtjatele vähemalt majanduskriisiks ja see kestab vist varsti juba 12 kvartalit ehk see on juba kolm aastat. Ja mina näen ettevõtjana juba kolmandat majanduskriisi. Ütleme, seal on sarnaseid punkte, aga nad on kõik kindlasti erinevad ka. Aluspõhi on erinev, see on täna natuke tugevam kui siis.

Triin Ruumeti filmis "Päevad, mis ajasid segadusse", mis kõneleb üheksakümnendate aastate algusest, öeldakse üks kuldne lause, mis kõlab enam-vähem nii – kui ma seda putkat täna püsti ei pane, ei teki mul seda võimalust enam kunagi. Kas see oligi nii? Et kui toona ei oleks võimalustest kinni haaranud, siis täna enam kusagilt alustada ei oleks?

Kindlasti oli see aeg unikaalne. 1998. aasta majanduskriisi ajal otsisin kirjandust ja uurisin, et kuidas need majanduskriisid välja näevad. Ja kirjeldus oli selline, et igas majanduskriisis umbes 40 protsenti tegijaid kaob ja nende asemele tekivad uued, täiesti tühja koha pealt, olenemata sellest, et väljas on kriis.

Minu Amburi optimistlik iseloom ja loetu ja kogetu ütles, et ei ole mõtet nukrutseda, vaid tuleb tegutseda, tuleb oma putka igal juhul püsti panna ja 
püsti hoida, sest muidu tuleb keegi teine ja teeb selle ära. 

Ühesõnaga, kui algab kriis, peab üks mõte olema kindlasti see, et selles kriisis peab olema ka midagi head, et hakata kohe seda head poolt ja seda uut võimalust otsima. 

Mis on see, mis äri tehes alati mistahes olukorras edu toob?

Olen pidanud sellele küsimusele palju vastama. Kindlasti on vaja annet. Kindlasti on vaja õnne. Aga üks on kindel, kui töö on tegemata, siis anne ja õnn ei kehti. 

Ma panen selle spordi keelde. Eesti meister ei ole maailmameister, kuid töökusega saad igal juhul Eestis tippu. Puhtalt töökusega, isegi ilma andeta.
Kui on annet ka, lööd läbi Euroopas ja kui on ka õnne, siis terves maailmas. 

Mida andekus äris endast kujutab? Maailmas on küllalt juhtumeid, kus tippu jõuavad ilma erilise haridusetagi inimesed. 

Eks selline sügelemine peab ikka sees toimuma. Et millal on õige aeg midagi teha... Minu ütlemine on, et kui sügeleb, siis on mõtet sügada. Miks neil edukatel inimestel tihtipeale jääb ka haridustee lünklikuks? Sest nad lihtsalt kibelevad tööle, nad nad ei söanda oodata, millal see kool ükskord lõppeb. Ju siis neil on see ostan-müün-vahetan sees olemas. Vaja on veel hästi kiiret 100 piires arvutamist. Kõik suuremate numbrite lugejad annab palgata: finantsjuhid, raamatupidajad, kontrollerid. 

Mis on äritegemisel selged lollused?

Võib-olla süüdistamus, kelmilik  pahatahtlik käitumine. Ega kasiinos võitu ei tule, kui sa lähed sinna lihtsalt võidu pärast. Sama on ka elus, ettevõtluses, et sa ikkagi ei saa loota sellele, et äkki  veab, sa pead ikkagi tunnetama, kus sa oled.

Praeguses kriisis vaatavad kõik ärritunult valitsuse poole. Kas te olete nendega rahul?

Valitsus on ju see, kes loob keskkonna, kus me kõik askeldada saame. Ja tõepoolest, kui sa oled 12 kvartalit juba miinuses ja sa muud juttu ei kuule, kui läheb aga jälle kallimaks ja nõuded suurenevad ja maksud suurenevad
ja tuleb ka veel ettevõtte tulumaks... jaa, ütleme, et ootaks ikkagi natukene valitsuselt tuge. Et pingutame ikka kõik koos, teeme koos, saame hakkama.

Aga meil tuleb osta laskemoona ja valmistuda enda kaitseks. 

Kas me siis oleme Euroopa Liidus või ei?  Kas Eesti on Euroopa Liidu välispiir või ei ole? 

Kui Euroopas algab sõda, siis eks ikka piiri peal. Saksamaa kaitsmine Euroopa Liidus ei ole pelgalt Saksamaa kaitsmine, vaid see on Euroopa Liidu piiri kaitsmine. Minu meelest peaks pool selle piiri kaitsele kuluvast rahast tulema Euroopast.

Näib, et neil pole endalgi raha ega ressursse. Ka võib-olla mitte tahet.

Neil on seal seda raha kordades rohkem, kui meil siin mõelda osatakse. 

Kohe alustab USAs presidendina Donald Trump. Milliste mõtetega te seda jälgite?

Huviga. See maailm on tänasel kujul minu arust natuke tupikteel. Mingi muutus peab toimuma ja hakaku see pealegi Ameerikast pihta. Ka mina olen niisugune praktilise elulaadiga inimene. Ja samas küllaltki liberaalne.

Donald Trumpi kõrvale on tõusnud Elon Musk. Kas selline inimene võiks teid inspireerida?

Mind ta inspireerib ja need lubadused vähendada valitseva sektori kulutusi mitme triljoni võrra, on väga hea hüüdlause. 

Mitmesuguste organisatsioonide ülesehitajana olen näinud, kuidas iga organisatsiooni loomulik osa on hakata ennast kasvatama, hakata ise endale ülesandeid välja mõtlema. Aeg-ajalt tuleks neist lihtsalt kirvega üle käia. 

Kui nad seal Ameerikas tõesti suudavad seda teha, siis ma usun, et terve maailm saab sellest innustust. 

Kas teie kujutaks ennast ette Elon Muski rollis, bürokraatia vähendajana, Eestis valitsuse juures?

Isegi kui ma läbi kukuks, aga midagi suudaks ära teha, siis riik igal juhul võidaks. 

Võtame näiteks kasvõi planeeringute menetlemise. Ametnikel ei jätku jõudu. Inimesi töötab oi-oi kui palju, aga ikka ei jätku jõudu. Ja menetletakse siis sellise kiirusega, et täpselt ühest majanduskriisist teise ja kui kriisist on väljutud, siis enam ei ole seda planeeringut otstarbekas kasutada. 

Nii on paljude asjadega, mille eest riik küll nagu vastutab, aga mida ta ise ei pea tegema. Kümme ja rohkem aastat tagasi oli meil siin selline aeg, kus saatkonnad andsid meile välismaale minekuks palju erinevaid viisasid. Mulle väga meeldis, kuidas suured saatkonnad selle probleemi lahendasid. Nad mitte ei hakanud oma ametkonda suurendama, vaid kaasasid erafirmasid, kes valmistasid dokumendid ette ja nemad ladusid ainult pitsatid sinna peale.
 
See aeg sai läbi ja neid partnereid ei olnud enam vaja ja neid ametnikke ei ole enam. Nüüd kui riik oleks sarnases olukorras endale kõik need ametnikud tööle võtnud, siis istuks nad kuskil oma kabinettides tänaseni ja õigustaks enda olemasolu.

Ettevõtja Parvel Pruunsild on sattunud sekeldustesse, kuna mõjutas Tartu linnavõime, et saada Sakala korporatsioonile kindel kinnisvara. Kust läheb sellise juhtumi puhul hea ja halva piir?

Mina ei oska öelda, kust maalt toimub mõjutus. Keegi ikka meeldib kellelegi rohkem, keegi on kellegagi koos koolis käinud. Pruunsilla näol on tegu ikkagi ühiskonda panustava inimesega. Mulle ta meeldib eelkõige selle pärast, 
et ta peab lugu lastest ja pereväärtustest. 

Meenutades näiteks Neinar Seli juhtumit, kus ta siis rikkus nõndanimetatud toimingupiiranguseadust, osaledes Tallinna Sadama nõukogu esimehena
otsuse juures, mis oli juba kümmekond aastat varem tehtud ehk siis Tallinna Sadam toetas olümpiakomiteed (mille juht Neinar Seli samal ajal oli - toim.) ja sai selle eest karistada. Minu meelest on meie ühiskonnas palju hullemaid asju, millele tähelepanu pöörata. 

Ma ütlen veel kord, ma kirjutasin Tartu Ülikooli lõputöö korruptsioonist ja  altkäemaksust. Umbes 60 protsenti ühiskonna rahast läheb igasugustele sotsiaalkulutustele. Ülejäänud on kaubad ja teenused. 

Seal on selline 10 protsenti, kus siis ütleme kuskilt ostetakse pliiatsit, paberit, kuskilt ostetakse laskemoon, käiakse söömas ja siit tulebki see, et keegi meeldib ikka kellelegi rohkem ja keegi on kellelegi kuidagi kasulikum. Mina ei ületähtsustaks seda. Ma arvan, et Eesti on üks väga vähese korruptiivsusega maa tegelikult.

Te olete lõpetanud Kohila keskkooli. Kas inglise kolledži, prantsuse lütseumi, reaalkooli nägemine hinge kripeldama ei pane, et oleks tahtnud ise ka sellises koolis käia? 

Minu tee on selline, nagu ta on ja mis seal siis kool ikkagi tegelikult täna annab? Ka minu koolis oli minust oluliselt paremaid õpilasi. Kindlasti paljud reaalkooli õpilased ei ole jõudnud võib-olla elus väga kaugele. On muud asjad, mis toimivad. Ma olen alati korranud ühte ütlemist, mida on ammu enne mind öeldud – õppida tuleb, õppides saab targemaks, aga meistrid sünnivad.

Kas te oma lapsed olete pannud eliitkoolidesse?

Osa on käinud eliitkoolides ja ka Audentese koolis, mille asutajate juures ka mina olin ja mille üks omanikke tänaseni olen.

Just selle pärast ma tegelikult tegin selle kooli, et minu lapsed saaks hea hariduse ja jääks psüühiliselt rikkumata. Nii et enamuse enda lastest olen ma saanud kooli panna katsete kadaliputa. See, mis eliitkoolides toimub, vigastab lapsi. Juba enne kooli hakatakse lapsele selgeks tegema, et sa pead olema teistest parem ja kui sa ei ole, siis oled läbi kukkunud. 

Pooled lapsed ja ka pooled täiskasvanud on täna psüühiliste häiretega. Ärevushäiretega. 

Te olete oma elus käinud ka sellises koolis nagu Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikum autode remondi erialal. Oskaksite te sellel erialal täna tööd teha?

Kui ma tänapäevase auto kapoti lahti peaks tegema, siis ma võib-olla esimese korraga ei leiaks isegi üles seda kohta, kust avada. Ega ma seal midagi teha ei oskaks. Aga mootori töö iseloomu ma tunnen, istme ja tagumiku ühendus on mul oluliselt parem kui Eestis keskmiselt. Nii et mul autoga sõita meeldib. 

Need olid aastad 1977 ja 1978. Ja millest muust sai siis veel unistada, kui et äkki saaks Žiguli-teenindusse inseneriks. See oli üks prestiižsemaid ametikohti tollel ajal. Autode ümber toimuv oli tollel ajal ju midagi müstilist, selle nimel pidid tihtipeale terve elu kõvasti rabama, et saada endale autoostuluba.

Tartu Ülikoolis saite küllaltki küpses eas, aastal 2000, kõrghariduse juura erialal. Milleks seda vaja oli? 

Astusin sinna Tartu Ülikooli ettevalmistuskursustele vist juba aastal 1984. Nii et õppisin vahelduva eduga ajas, mis muutus tugevalt. Ma olen üliõnnelik, et mul õnnestus seal vähemalt 15 aastat õppida. Ma kasvasin koos õppejõududega. 

Teine hea asi on see, et peaaegu terve põlvkond juriste on minuga ühel või teisel määral koos koolis käinud. 

Kuidas see teid hiljem elus aidanud on?

Noh, kas ta otseselt aidanud on... eks minu tutvusringkond on selle võrra oluliselt laiem.

Aastatel 1983–1991 olite te Eesti NSV siseministeeriumi miilitsa üksikdivisjonis juhtivinspektor. Kui vaatate krimifilme, kas midagi tuleb tuttavat ka ette?

Ma sattusin sinna, sest tegelesin spordiga ja mind kutsutati miilitsasse tööle, et jätkata spordiga tegelemist. Ei noh, natuke käisin tööl kah, aga rohkem käisin palga järel. Aga siis läks aeg edasi ja tolleaegne üksikdivisjoni komandör Jaan Toots kutsus mind enda juurde ja ütles, et kuule, Urmas, äkki aitab küll, et päris tööd võiks teha. Palace'i hotelli hakati renoveerima, kuhu tulid ka esimesed
väliskülalised, saadikud ja nii edasi ja sealt sai alguse minu turvaja karjäär. 

Aga ma juhtivinspektorina lõpetasin meie tolleaegse ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli ihukaitse ülemana.  Hästi palju põnevaid kogemusi, kohtumisi keerulistes olukordades. See kõik on hästi põnev olnud. 

Siis aastal 1991 moodustasin oma turvafirma, praktiliselt kontrollisin tervet
Baltikumi turvaturgu. Sellest saaks ühe ägeda filmi.

Mis mõtetega te tänaseid politseinikke vaatate?

Teatud mõttes on mul ikka politseiniku hing. Mulle meeldib see ütlemine, et ei ole olemas endiseid politseinikke, ei ole olemas endiseid pätte. Nii et mina vaatan politseinikke austusega. Eriti neid, kes inimlikult käituvad. Mul tekib alati soe tunne.

Kuidas navigeerida kurjategijate maailmas nii, et nuga selga ei lööda ja samas jääks ausaks?

Jah, see on nüüd niisugune teema... ütleme, et kuritegeliku maailmaga suhelda on teinekord selgem ja konkreetsem kui tänase padupoliitilise maailmaga, kuna seal reeglina reeglid kehtivad. 

Ka seal oli erisusi, kuid me panime väga kiiresti paika, kust läheb piir inimeste
ja vara kaitse ning muu vahel. Kui tulete inimeste ja vara kallale, on teil tegemist meiega. Narkootikumid, prostitutsioon ja maksupettused ei ole meie, vaid riigi mure. Katsuge ise hakkama saada ja need korrad, kus mindi üle piiri, tuli lahendada nii, et seda teist korda enam teha ei tahetud. 

Ja kui pead oma sõna ja nende piirist üle ei astu, nad austavad sind.

Et nii need asjad käisid tollel ajal.

Kuna Eesti oli 1990-ndate alguses paaril aastal maailmas praktiliselt neljas metallieksportija, see metall oli kõik Venemaalt varastatud, siis praktiliselt kõik suuremad Venemaa pätigrupeeringud olid siin esindatud ja selle keskel tuli tegeleda inimeste vara kaitsega. 

Kas kuritegevus võrreldes selle ajaga on tänases Eestis lahja?

No loomulikult. Eesti politsei tervikuna on ikkagi ajanud asju nii, et Eesti on täna päriselt üks maailma turvalisemaid riike. Kui need mõningad Läti ja Leedu trollijad siin ei käiks, siis Eestis uksi lukustama ei peaks.

Täna olete tegija kinnisvaraturul ja silma on hakanud see, et ehitate maitsekaid hooneid. Praktilisem oleks ehitada ilmetuid kaste. Kas elate endas välja kunstnikku?

Tundub, et olete minu sugupuud uurinud. Väga suure tõenäosusega oli minu kuuenda põlvkonna vanaisa tuntud baltisaksa maalikunstnik Gustav Adolf Hippius. Minu sugupuusse kuulub ka hulk tublisid pargirajajaid. Nii et teen sarnaseid asju. 

Minu äritegemise võtmesõna on loomine, tunde pakkumine. Alles pärast seda hakkan raha lugema. 

See ei ole väga praktiline. 

Aga ma olen rahul selle teekonnaga, sest minul on rikkusest omamoodi arusaam. 

Teie arendatava Golden Gate'i vastas seisavad Porto Franco "varemed". Mis mõtteid see tekitab?

Minu käest on ikka küsitud, mida õppida. Ütleme ärijuhtimist ei soovita ma kellegi õppida. Heaks finantsistiks saada on teine asi.

Ajalugu tasub õppida. Kui vaadata seda maatükki, kus Porto Franco asub, siis läbi aegade... minu meelest on seal kolm korda pankrotist läbi käidud. See on erinevatest omanikevahelistest kohtuvaidlustest läbi käinud. Need vaidlused jätkuvad. See on energeetiline probleem.

Jaa, kõigepealt tuleb seal energeetika korda teha.

Ma teen kõik majad, mida ma klientidele pakun, energeetiliselt korda. Pean silmas maa-alust geobioloogiat. Me näeme ka kohti, mis on ehitatud surnuaia peale, tapamaja peale, selliste kohtade energeetika tuleb ära parandada. 

Miskipärast on ka Porto Franco ukse peal nagu käerauad. 

Aga ega Patarei vanglal nüüd ka head energiat olla saa.

Patarei vangla on nüüd hea auraga koht. Esiteks on ta merekindlus. Merekindluse lugu on seal vähemalt kolm-neli korda vanem kui see vanglaaeg. Kunagi oli see merekindlus hästi tugev tulemärk,  nagu vibu, mis on pingule tõmmatud, selline kolmnurk. 

Ja seni, kuni meri käis vastu müüri, oli see tasakaalustatud. Kui see maapind sinna ilmus, hakkasid igasugused asjad sinna tekkima. Mina lasen selle vee osaliselt uuesti vastu müüri ja see tasakaalustab need muud teravad otsad ära. 

Kas Estonia teatri kõrvale peaks tulema kõrvalhoone?

Jätame selle ilusa Estonia ja seal kõrval oleva pargi rahule. Las ta olla. Meil on ilusat rohelust linnas väga vaja ja meil on maad mujal küllaga, kuhu see ehitada. 

Linnal on plaan teha park autobusside lõpppeatusesse Hobujaama ja Ahtri tänava nurga peale. See oleks elementaarne koht Grand Atlase teatrile. 
Kontserdisaalidele on meil kohti küllaga.

Mis peaks saama linnahallist?

Ma ei väsi ütlemast, et see on Lenini nimeline kultuuripalee, igavene betoonmürakas, mis ehitati sinna põhimõtteliselt sellel ajal, kui linnainimestel oli mittesoovitav mere äärde minna ja ta on seal nagu betoonmüür, mis on valetpidi ees. 

Kui keegi tahaks sellest seal teha nüüd mingit ägedat ooperimaja või kontserdimaja, siis palun külastage viimasel kahel-kolmekümnel aastal maailmas rajatud ooperi- ja kontserdimaju. Nende lavade kihid lähevad viis, seitse korrust maa alla ja kolm-neli korda laienevad külje peale, teisenevad nupuvajutusega. 

Meil on Eestis praegu ka erakordselt madal sündimus. Mis oleks lahendus? Ma saan aru, et inimesed ei julge lapsi saada, sest on sõjahirm. 

Ma arvan, et see pigem tuleb sellest, et Eesti on heaoluühiskond. Lapsi sünnib ikka seal, kus elu on jama ja muud teha pole.

Mul mingit retsepti selle vastu pole, aga riigijuhid peavad küll mõtlema selle peale, et täna sünnib lapsi kolm korda vähem kui sellel ajal, kui mina sündisin. 

Peame ikkagi olema avatud ja laskma siia julgelt sisse meiega samal usulainel inimesi, elama nendega koos ja looma neile tingimused ja kontrollima seda riiki nii, et jääksime ikka ise omal maal peremeesteks. 

Te olete silma paistnud ka sellega, et olete rahaliselt toetanud täiesti erinevaid parteisid. Et te olete nagu kõigi sõber?

Tõepoolest, mul on kalduvus olla peaaegu kõigiga sõber. Ja ka mu enda töötajad, kellest ma lahku lähen, tihtipeale võtab see lahkumine pikalt aega, emotsioon on selline... aga mul on soov sõbrana lahku minna. Olen paljude töötajatega koos töötanud mitu korda. 

Suure tõenäosusega võib ta olla minu tulevane klient või mõne kliendi tippjuht.
Et mul on niisugune omadus, et ma ei taha kellegagi tüli norida.

Sahistatakse, et teie käes on nagu mingi ühiskassa. Et ärimehed, kes tahaks rahastada mõnda parteid, kuid nii, et märk maha ei jääks, teevad seda teie kaudu, sest teie maksate nagunii kõigile. 

See on midagi uut. Peaaegu nagu see Sõõrumaa-nimeline trammipeatus seal seal Rotermanni taga, Porto Franco lähedal. 

Et sellist kassat pole?

Ei, sellist süsteemi ei ole.

Te jäite hiljuti ilma Olümpiakomitee juhi kohast. Kui hea kaotaja te olete?

Aitäh. Ma arvan, et ma olen väga hea kaotaja. Ma olen hästi tänulik tegelikult Kersti Kaljulaiule ja soovin talle jõudu. Võib-olla isegi aitan jõudumööda, kui ta kuulab.

Tegelikult, kui võtta kasvõi möödunud suvi. Kaks kolmandikku nädalavahetustest millegi avamist, kellegagi kohtumist, kellelegi lennujaama
vastu minemist ja nii edasi. Minu energeetiline bilanss oluliselt puhastus.

Eks aeg oli võib-olla ümber ka. Aga paljud inimesed ikkagi tahtsid, et ma jätkaks ja mul olid ka mingid projektid pooleli. Aga täna ma olen tänulik, et ma olen selles seisus. 

Aastal 2015 nimetas Eesti Päevaleht teid Eesti kõige mõjukamaks ettevõtjaks. Kuidas saada rikkaks?

Mina olen natuke taoistliku koolitusega, sattunud seda õppima. Mina räägin jõukusest. Aga rahaline rikkus on jõukuse loomulik osa. 

Suhtlen kogukonnaga, suhtlen ühiskonnaga, hindan iseenda tervist, olemust, naudin lapsi, oma sugupuud, oma perekonda.

Ma olen selline optimist, teatud mõttes õnneseen, mul on seline veendumus, et
et ma saan alati hakkama.