Te olete viimased paarkümmend aastat elanud Saksamaal, te reisite palju, teie kalender on täis aastani 2027 ning alles kolmapäeva (18.12) õhtul saabusite te Eestisse oma kodulinnast Frankfurdist. Mida te esimese asjana märkate, kui lennuk sombusevõitu Tallinnas maandub? Mis on siin teistmoodi kui mujal?

Teistmoodi on see, et Tallinna lennuväli katsub olla väga jõuline visiitkaart ühele riigile, mis on noorust ja head disaini täis ning kus panustatakse üldse visuaalsele heaolule. See on peaaegu kõikidest riikidest kadunud. Näiteks Helsingi Vantaa lennujaam oli omal ajal väga eksklusiivne koht – seal olid soome disaini ja soome kirjanduse suurkujud, kuid nüüd on ta muutunud täiesti tavaliseks kaubandustänavaks.

Väike kodune olemine, mis sind Tallinna lennujaamas vastu võtab, on põhiline, mida siin kohe näed. Ja seda ei ole näiteks teistes väikeriikides.

Aga inimeste meelelaad? Aasta lõpp on aeg, kus vaadatakse tagasi ja natuke ka ette. Mis on siinses tunnetuslikus nivoos teisiti kui Pariisis või Frankfurdis? Millest inimesed mõtlevad ja räägivad, milliseid hirme tajuvad?

Eestis kardetakse palju rohkem sõda ja seda, mida tulevik toob. Seda kardetakse ka mujal Euroopas, aga see on ähmasem. Prantslastel ja sakslastel on kogu aeg tunne, et me vingerdame veel sellest välja või et see jääb meile kaugeks, astume sellest eemale – et meil on iga kell võimalik nagu koeral endalt lumi maha raputada.

Jälgides aga Eesti või Soome ajakirjandust, siis on väga selge, et meil ei ole seda tunnet, meil ei ole juba geopoliitiliselt võimalust end sellest vabastada.

Euroopas on tõesti käsil väga turbulentsed ajad, kõikjal on tajuda ärevust, väsimust, ebakindlust tuleviku ees. Kui te panete poliitikakommentaatori prillid ette, siis kuidas te praegust ajahetke maailmas kirjeldate? Kas on õigus neil keskeurooplastel, kes suhtuvad kergemalt, näevad tulevikku optimistlikumalt või ollakse siin perifeerias tõele natuke lähemal?

Üks ega teine ei teadvusta õieti veel endale, missugused suured muutused maailmas toimuvad, ja need toimuvad juba ammu. Räägitakse teistel teemadel ja see on globaalse lääne, kui nii võib nimetada, põhiprobleem. Ta keskendub valedele asjadele ja kindlusele, et maailm on selline, nagu ta on olnud sada aastat, ja et ta püsibki selline. Lisaks see tunne, et meil on ju õigus, et me oleme just kõige õigemal poolel ning kõik teised maailmas on eksinud valedele radadele, aga küll me selle õiguse veel kehtestame.

Antud olukorras on see väga-väga imelik diskursus, sellepärast et kui vaadata üldisemas ja suuremas perspektiivis, siis on käimas kolme suure titaani omavaheline malenuppude ära jagamise algus: globaalse lääne, globaalse ida ja globaalse lõuna. Kusjuures nende vahel eksisteerivad veel väga suured erinevused. Globaalne lääs on tõesti ajast maha jäänud, majanduslikult on ta veel väga tugev ja inimesed elavad valdavalt selles keskkonnas hästi – neil on majad, lastel ülikoolikohad, neil on autod ja puhkused. Aga see on globaalse lääne teatav hukatus, sellepärast et mitte miski ei muutu inimeste mõtlemises nii kaua kuni ei muutu nende majanduslikud tõelused.

Seda me nägime ainuüksi meie endigi puhul Nõukogude Liidu lagunemisel. Ma kuulun nende inimeste hulka, kes on täiesti veendunud, et mitte üksnes Reagan ja Thatcher ja Gorbatšovi glasnosti-poliitika ei tõmmanud Nõukogude Liitu hauda, vaid selle tõmbas hauda hoopis kuiv poliitika ja kuiv seadus – see, inimesed ei saanud enam viina. See oli viimane kirstunael, mis ajas venelased tänavale ja mis hävitas selle riigi.

Me oleme läänega natuke samas seisus. Asjad on veel liiga hästi, et mõtlemises midagi väga tõsiselt muutuks.

Globaalne ida, mida juhib Hiina ja mille järel sörgivad Venemaa ja Põhja-Korea ning endine Süüria, arvatavasti Süürias ka kõik nii järsku ei muutu pärast dramaatilisi sündmusi, ning ida on juhtival võidupositsioonil. Ma usun, et on väga suur tõenäosus, et ta selle globaalse omavahelise sõja lõbuks võidab. See on mu kerge ennustus, kerge selles mõttes, et ma ei süvene sellesse nii palju.

Ning siis on globaalne lõuna, mida ühendab pidev alanduse tunne, et nad on maailmast kõrvale jäetud ja välja aetud. See on omakorda väga tugev blokk, sest neid tõesti ühendab midagi. Samas ühendab globaalset läänt väga vähe, samuti ühendab globaalset ida väga vähe. Hiina majanduslik suurjõud kõige ees ja soov maakera muuta.

Tulles tagasi teie küsimuse juurde, siis need on teemad, mis peaksid olema mõtleva lääne inimese laual kõige esmased, aga üldse ei ole.

Samas mõtleb eestlane põhjendatult kogu aeg, kas sõda tuleb või ei tule ning kas meil on loota sellele igavesele valgele laevale, mis meid sõjast päästab.

Kõik Eestis peetavad välispoliitilised arutelud jõuavad lõpuks meie idanaabrini. Kas Venemaa muutus 2024. aastal tugevamaks või väetimaks?

Ma ei ole nii suur Venemaa ekspert, et anda väga analüütilist pikka vastus, aga mul on tunne, et siiski nõrgemaks. Aga Venemaa on alati osanud üllatada ja Venemaal on oskus oma nõrkused tugevuseks pöörata. Neil on see võimalus olnud mitmel juhul ajaloos. Üks väheseid kordi, kui seda võimalust ei olnud, oli siis, kui neilt viin ära võeti. Ma rõhutan, et see on väga oluline asi.

Praegu seda momenti ei ole, ehkki Venemaal hinnad tõusevad, aga tundub, et keskmine venelane elab küllaltki turvaliselt, ta väga isegi ei muretse oma tuleviku pärast ning poodides on enam-vähem kõik olemas. Ning süsteem, kuidas inimene saab oma koolitused ja töökohad, funktsioneerib esialgu ning nii kaua kui see ei muutu, ei muutu ka seal midagi.

Ehk seda, kui inimesed kõrvalt ära kaovad, ei panda võib-olla tähelegi, aga kui viin kaoks poelettidelt, siis seda pandaks tähele.

Just-just. Loomulikult nad isegi ei märka, kui inimesed nende ümbert ära kaovad, sest suurlinnasid ei puistata ega puudutata nii palju, täpselt nagu 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel. See toimub hämarates ja väiksemates kohtades, kus seda keegi tähele ei pane.

Kuivõrd on teid üllatanud Euroopa Liidu suutmatus koosmeeles tegutseda, mida on kolm aastat kestev sõda Ukrainas näidanud?

On üllatanud, aga ei ole ka. Ta on üllatanud selles mõttes, et kui Euroopa Liidu kesksed organisatsioonid rajati, siis sinna loodi väga suured turvasüsteemid, et sellist laialipaiskumist ei tekiks, sest oli teada, et Euroopa on olnud alati väga föderaalne kooslus – siin on nii palju eri kultuure, nii palju vanasid ajalugusid, et seda seltskonda ei ole võimalik hoida koos lihtsalt sellega, et ütled, et vot teeme.

Aga on siiski üllatav, et see kõik absoluutselt ei funktsioneeri või funktsioneerib vähesel määral. Ja ka see, et Brüsseli juhtiv roll on muutunud bürokraatlikuks juhtivaks rolliks – elu elatakse kusagil mujal hoopis teiste seaduste järgi, kui see, mida Brüssel ütleb.

Aga see kuulub üldise laiema pildi juurde, mitme polariseerumise juurde, mis praegu lääne, ida ja lõuna vahel käimas on. Kuulub ka see, et kõik vanad organisatsioonid kaotavad oma respekti, nagu WTO või ÜRO. Kui näiteks ÜRO-d kõrvalt vaadata, siis mittepoliitikuna võib öelda, et seda ei respekteeri enam mitte keegi.

Et rahvusvahelise õiguse rikkumine on pidev ja juba praegu, kui järjest enam räägitakse rahust Ukrainas ning seda mitte neile seni sobivatel tingimustel, siis see jutt ei ole mitte ainult kuskilt koridorides, vaid on jõudnud otsustajate eestuppa. See, et rahu surutakse peale, on vist üsna selge.

Kindlasti see kuhugi niisugusesse kohta tüürib, aga me ei tea siiski, kuidas ja mismoodi. Selge on see, et nagu ÜROga, mis on muutunud mingisuguseks härrasmeeste ja prouade klubiks, kuhu üks marsib sisse ja ütleb, et vaat, mina teen nüüd nii ja teine marsib ja ütleb, et mina teen naa, ehk ühelgi osapoolel pole enam mingitki huvi asju omavahel kooskõlastama hakata. Samamoodi vaadati Saksamaal, kuidas Ukrainale abi jaotatakse, seda, et see käib väga stiihiliselt – mingid paberid liiguvad ministeeriumist ministeeriumisse, poliitikud räägivad suuri sõnasid kord nii, kord naa ning samas täpselt nii ei tehta, nagu poliitikud räägivad. Poliitikud võivad öelda, et anname suurt tuge, aga samal ajal aetakse ministeeriumites need toed just alla.

Ja siis lõppude lõpuks mingid paberid kuhugi maanduvad, mingisugused abid jagatakse, miski siiski ka toimub, aga sellest kõigest jääb väga stiihiline mulje.

Ning see pilt, mis meedia vahendusel tekib, et on olemas jõulised valitused ja otsustajad, kes suunavad seda alati väga teadlikult ühes suunas – see pilt on küllalt ekslik, ma usun.

Millest see tuleb, et me oleme Euroopana nii killustunud? Kas see ongi see, et me oleme lihtsalt nii erinevad või meil pole tugevat juhtide põlvkonda, kes suudaks enda taha koondada mitte ainult oma rahva, vaid ka teised riigid?

No taust on kindlasti see, et Euroopa ajalugu on niivõrd killustunud, juba usuliselt killustunud, ka valitsejate poolest. Ainuüksi Saksamaad vaadeldes tuleb alati mõista, et Saksamaa on väga tugev föderaalriik. Ta ei ole riik, kus kogu elu käib Berliinis, pealinnas, mis on tegelikult fakt Soomes, isegi Eestis, kindlasti Inglismaal ja üleüldse ingliskeelsetes riikides.

Saksamaal elab iga osariik väga jõuliselt oma elu ja see liiduvabariigi tasand, mis on kõige üle, funktsioneerib veel kuidagi omaette.

Ühesõnaga me ei saa tuhande aastast ajalugu jätta kindlasti kahe silma vahele.

Küll aga on toimunud väga suur muutus inimeste mõtlemises, sellepärast et järjest rohkem on võimukandjate hulka tulnud inimesi, kellel on sõda ja sõjani viinud protsessid kogemata. Ning seoses hariduse väga suure langusega, mis algas juba kusagil seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel, võib tõesti rääkida hariduselu kollapsist, tähendab seda, et inimesed ei ole isegi mitte enam kooli kaudu õppinud vajalikke oskusi ja ajaloolisi teadmisi, et mõista, et maailmas korduvad teatud asjad täpselt samamoodi või natukene erinevalt, aga nad siiski korduvad. Praegusel jõuliselt peale kasvaval uuel poliitikute põlvkonnal on minu arvates täielik kogenematus selles, mida tähendab, kui siiski sõjaks läheb, ja et peaks vältima, et sõjani ei läheks.

Kui palju te tajute praegu Saksamaa poliitilisel väljal Putini tegude õigustamist ja selle pehmendamist?

Väga palju. Esiteks töötab Putini propaganda Saksamaal väga jõuliselt. Ma usun, et Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa on kolm peamist riiki, kus FSB hetkel äärmise jõuga töötab. Väga suur osa kohalikust venelaskonnast, mitte kõik, aga väga suur osa toetab Putini poliitikat ja tahtes või tahtmata viivad nad seda poliitikat edasi, legitimiseerivad seda ja sisestavad seda rahumeelselt, aegamööda ka saksakeelsesse elanikkonda.

Meile on see hästi tunda, sest teatav osa näiteks Narva venelaskonnast, kes on olnud meedias hästi palju esil, küll tankidega, küll tankideta, esindavad umbes sama mentaliteeti. Nende juurde kuulub see, et nad ise ei läheks elu sees Venemaale tagasi elama, küll aga on nad surmani truud Venemaale ja Vene aatele ning nad on väga nõus suruma seda poliitikat inimeste hulgas läbi.

See tähendab lihtsalt seda, eriti Palestiina-Iisraeli konflikti taustal, et suurele osale tavalisetest sakslastest on sõda Ukrainas muutunud selliseks, et milleks meile see jama. Just nimelt, milleks meile see jama, me võime iga kell, ja peaksimegi iga kell end sellest vabastama, sest niikuinii on Venemaal õigus.

Kuidas sakslased Eestit näevad? Nad ju kindlasti teavad, kus Eesti asub.

Sugugi ei teata, kus Eesti asub. Aga rikkam põlvkond sakslasi, kes lubavad endale luksuslikke turismireise, on nüüdseks Baltikumi reisi läbi teinud.

Väga-väga suur murelik probleem on see, et nemad tajuvad Eestit ja üldse Baltikumi kulissina, sellise turismikulissina nagu Veneetsia või Las Vegas. Et siinsesse vanalinna on ilus jõuluturg üles pandud. Minult küsis üks inimene täitsa otse, et ega teil elu ju seal ei ole, et on nagu Veneetsia – tühjad majad. Et on fassaadid üles pandud, kus mingit elu pole, et see on ainult turistide jaoks tehtud papplinnake, kus on kaupmehed, reisimehed, reisikorraldajad ja restoranid, et tegelikult teid ju olemas pole.

Kas sellist kohta on siis mõtet kaitsta? Kas sakslased oleks valmis sõtta minema Narva, Võru või Misso pärast?

Kindlasti mitte sellise turismikulissiga. Seal, kus turism on Eestile toonud väga palju kasu, on laiem poliitika või mentaalsus väga mööda pannud sellega, et nad on lasknud enda riigist tekitada kuvandi, et me olemegi papplinnake.

Lisaks oma põhitööle, milleks on helilooming, olete te viljakas esseist, teie arvamuslugusid avaldab Eestis regulaarselt Postimees, kes valis teid mullu aasta arvamusliidriks. Palju õnne tagantjärele!
Mõjukas Saksa väljaanne Frankfurter Allgemeine Zeitung on teie senine koduväljaanne. Miks te kirjutate, mis on see, mida ei saa muusikas väljendada?

Vaat see on midagi, mis tuleb juba noorusajast. Heliloojatel on tavaliselt kalduvus kas teha veel mingit muud muusikat kõrvale, dirigeerida või laulda, mängida klaverit. Mina mängisin ka klaverit ja üldse mitte halvasti, aga ma ei tahtnud laval esineda. Mulle oli täiesti vastuvõtmatu minna lavale ja seal pool tundi või tund aega pingutada ning siis minna üksinda tähtsalt lavalt minema – see ei sobinud lihtsalt minu psüühikaga.

Kuidagi väga ruttu tuli kirjutamine sinna asemele, sai minu teiseks suureks väljundiks. Kuna olin Käbi Laretei ja Ingmar Bergmaniga tollal väga palju koos, kujunesid nad mulle olulisteks õpetajateks läbi terve elu. Nemad soodustasid väga minu kirjutamist ja leidsid, et pean seda tingimata edasi tegema.

Hilisemas elus on mul õnnestunud tegevusi ka ühendada, ooperitegevuses olen enamasti ise olnud libretist ning kirjanduses olen avaldanud kõiki töid, välja arvatud romaani, seega kirjanikuks ma ennast kindlasti ei pea. Aga kirjutamine on toonud mulle väga palju rõõmu ja naudingut, maailma vaatlemine ja oma kogemuste jagamine eri ühiskondadest, kus ma olen elanud väga erinevatel aegadel ja olukordades – selle jagamine on olnud alati suur rõõm.

Te mainisite Käbi Lareteid, kelle surmast möödus hiljuti kümme aastat. Mida Käbi Laretei ütleks, kui ta loeks täna Jüri Reinvere artikleid maailma olukorrast?

Tema õpetas väga palju niisuguseid põhimõtteid, et näiteks agressiooniga ei tohi kirjutada ja inimesi ei tohi alandada, ei tohi jätta muljet, et sa mõtled, et oled nendest parem. Ma usun, et ta vaatleks väga konkreetselt, kas minu tekstides on selliseid toone sees ja kui ta need leiaks, siis ta tooks nad mulle välja.

Agressiivsust teie artiklitest ei leia, küll aga otsekohesust ja selget seisukohta, mis ei ole vähemalt siinsete kunstnike seas kuigi levinud – et julgetaks oma nime alt arvamust avaldada. Mis te arvate, miks see nii on?

Arvamusliider ei saa olla udutades või rääkides asjadest valede nimedeta. Minu ülesanne ei ole olla poliitik, samuti pole ma Eesti riigi palgal, ma ei ole Eesti riigi ametnik ja ma ei vii läbi Eesti riigi poliitikat – see on asi, mille inimesed tihti ära unustavad, eriti diplomaadid, kui ma nendega räägin. Nad ütlevad, et miks ma ei tee samasugust lobitööd Eestile nagu nendel on kohustus teha. Siis ma ütlen, et minul seda kohustust ei ole, ma aitan oma kodumaad oma tekstidega nii hästi kui oskan.

Ma leian, et kindlasti on raske olla arvamusliider, kui rääkida asjadest ainult ümber nurga.

Üks suur teema, millest te olete alati kirjutanud, on võimu ja poliitika suhted, aga veel üks teema, mida on tänasel päeval oluline käsitleda, on põlvkondade vahelised erimeelsused, isegi konfliktid. Milles need vastuolud teie meelest seisavad?

Vastuolude aluseks on ennekõike see, et põlvkondadel on täiesti erinevad kogemused ja see on normaalne. Meenutan, mis oli 1990. aastate digitaliseerimise ajastu esimesi suuri muresid, kui levima hakkasid kompuutermängud, tekkis asjatundjate hulgas ärevus, et kasvab peale põlvkond, kes on äärmiselt agressiivne ja lahendab kõike vägivallaga, sest kompuutermängud soodustavad seda.

Nüüdseks on teada, et see soodustamine ei ole nii tugev, küll aga on kasvanud peale põlvkond, kes ei oska omavahel suhelda või ilusam oleks väljendada, et kellel on nõrgad kommunikatiivsed oskused – seda on näha kas või poliitikas. Kui vaadata näiteks Saksamaa poliitikat, siis seal on koostöö ja koostöövõime peaaegu või täiesti kadunud. Ainukene asi, mis toimub, on uste paugutamine, et vaat, ma tulen sisse ja teatan midagi ilma mingisugusegi koostöö kavatsuseta või aru saamiseta, et me peame selles olukorras millestki ühiselt aru saama, ühise lahenduse leidma.

Selle asemel teatan, et mina teen niimoodi ja pole kellegi asi. Ühesõnaga, kommunikatsiooni ja omavahelist suhestumist ei ole või see on väga raskelt kahjustatud. Kas selle põhjuseks on tõesti digitaliseerimine, seda peavad teadlased rohkem uurima ja tõestama, aga on väga suured kahtlused, et see on seotud sellega.

Te olete rõhutanud ka, et meie juhtide, nende inimeste seas, kes meie riiki edasi viivad, jääb järjest vähemaks põlvkonda, kes on näinud diktatuuri, sõdu ja repressioone. Ms selle mõju on?

Selle otsene mõju on see, et ei tunnetata hoiatavaid märke ega teavitata seda, et kui me rahvana, grupina või asutusena teeme mingi sammu, siis tekivad sellised ja sellised tagajärjed ning et kusagil doominoefekti lõpus võib ka olla mingisugune tagajärg. Neid tagajärgi ei vaadata üldse, vaadatakse ainult oma järgmist sammu, sest see on ainukene samm, mis on enam-vähem kindel. Selline tulevikuperspektiivi kadumine on tänapäevases lääne mentaliteedis üsna keskne nähtus.

Eestis on praegu tekitanud palju kõneainet Iisraeli ja Palestiina konflikt, aga sarnased väärtuspõhised konfliktid hõõrusid tegelikult kuskilt tuha all juba varem – pagulaskriis, kooseluseaduse arutelud ning see kõik tõusis eriti esile kliimakriisiga. Kas me elamegi ajastul, kus generatsioonide vahel on konfliktid eriti silmatorkavad?

Kindlasti. Kusjuures meil, eestlastel, on veel teatav kalduvus võtta neid konflikte üle omakeskis, läbi filtreerimata. Kui mõelda näiteks Iisraeli ja Palestiina konfliktile, siis palestiinlasi pooldav seltskond või kildkond on valdavas osas noored inimesed.

Kel puudub juba näiteks teadmine, kuidas sel on oma kuuekümneaastane ajalugu, kuidas juba kuuekümnendate aastate lõpus hakkas lääne vasakpoolne intelligents väga jõuliselt Palestiina vabastamisliikumist pooldama, hiljem eriti Yasser Arafatti. Ning kuidas see omakorda lahvatas hilisemal ajal uueks konfliktiks. Aga praegusel ajal ei ole Arafatti, on Hamas, ühesõnaga teised tegijad, agendid ja mängijad, ehkki probleem on vana.

Aga meie oleme selle kõik kui mudru võtnud enda peale. Kui ma jälgin vestlusi Facebookis, ka ajalehtede arvamuskülgedel, siis me ei mõtle, et meil eestlastena peaks nendes küsimustes olema kas distants või hoopis teine seisukoht – me ei saa võtta Ameerikast ja Lääne-Saksamaalt kõike üle, sest meil lihtsalt puudub ajalugu, mis nendel kuuekümnendatel aastatel oli. Meil puuduvad majanduslikud alused, mis on omakorda aluseks nende olukorrale. Pealegi puudub meil tohutu USA-vaenulikkus, mis on olnud lääne ühiskonna vasakpoolsete põhimantra.

Ja nüüd võtta kõik see filtreerimata Eestisse üle ja teha sellest Eesti siseprobleem, on mõtlematu ja näitab, et me tunneme ise Eesti ajalugu ja olusid suhteliselt vähe või ebamääraselt. Selle asemel katsume kõike üle võtta Inglismaalt või Ameerikast, ühesõnaga ingliskeelsetest riikidest.

Seda ei näe ainult poliitilistes konfliktides, vaid näeb ka kunstis, kultuuri väärtustamisel, muusika- ja teatriküsimustes. Seda näeb praktiliselt igal pool.

Kas te ütlete, et see on nagu moeasi? Et see ei olegi siiras hirm, tunnetus, vaidlus või konflikt?

Ma ei ütleks, et see oleks ebasiiras, sellepärast et inimesed investeerivad sellesse tohutult hulgal arvul tunde ja emotsioone. Aga kindlasti mängib rolli oma keskkonna poolt asetatud surve ja rõhk – olla oma keskkonna väärtuslik liige.

Eesti Kunstiakadeemia ümber on ka puhkenud konflikt, kus pillutakse üsna krõbedaid sõnavõtte. Me näeme, et mujalgi maailmas on paljud taolised väärtuspõhised kultuurisõjad või protestiliikumised saanud alguse ülikoolidest, teadmiste kantsist. Miks see nii on? Kui me vaatame suuri lääne ülikoole, siis ülikoolide linnakutest on saanud poliitilised sõjatandrid. Kogu tegevus, mis ülikoolides peaks toimuma, on seiskunud, sest arutletakse Palestiina ja Iisraeli küsimusi. Miks just ülikoolides?

Kui mõelda läänemaailma ülikoolide peale, siis seoses eelarvete vähendamisega on ülikoolimaailm muutunud üksikute dotsentide ja professorite omavaheliseks sõjatandriks. Panin seda tähele juba kolmkümmend aastat tagasi Helsingis. Ehk see sõjatanderlus on ülikoolis juba vana asi. Tol ajal maadeldi loomulikult rohkem mingite projektirahade või üliõpilaste soosingu pärast, aga see kasvas ja kasvas ning kuskil kakskümmend aastat tagasi nägin ma, et ülikoolid hakkavad väga raskelt radikaliseeruma. Selle asemel, et olla teadmis- või teaduspõhise väärtustumisskaala teadlikud edasikandjad, valitsevad seal emotsioonid ja radikalism ning see on kogu aeg juurde võtnud.

Ma ei ole vasakpoolsete vastane, aga siin on konkreetselt juttu sellest, et vasakpoolne ideoloogia on lääne ühiskonnas olnud pidevalt see, kes on äärmiselt tugevat toetanud kas või Palestiina-Iisraeli konflikti. Kuid me ei tohiks unustada, et seesama kildkond nõudis Soome astumist NSV Liidu koosseisu, nad imetlesid Venemaad ja NSV liitu.

Me ei saa jällegi võtta seda seltskonda filtreerimata vastu ja öelda, et vaat, nemad olid progressiivsed eeskäijad ja meie peame elama selles selles vaimus edasi. Ma leian, et see on väga-väga suur viga.

Räägime kultuuri rahastamisest. Teadupärast on majanduses praegu keeruline aeg ja alati, kui raha napib, tundub, et kõige valutum on kokku hoida kultuuri arvelt. Milliste tunnetega te jälgite debatti Eesti kultuuri rahastamise üle?

Väga õudne, sellepärast et eestlane peaks ennekõike tajuma seda, et kui meil ei ole kultuuri, siis meid ei olegi.

Me rääkisime ennist, kuidas sakslased näevad Eestimaad ja kui oluline on, et meil on kas või globaalses läänekeskkonnas omaenda koht olemas, et me võiksime loota sellele, et kui Venemaa meid ründab, siis leidub läänes piisavalt palju otsustajaid, kes leiavad, et Eesti, Baltikum ja Soome on iseseisvad üksused ja neid peab Venemaa eest kaitsma.

Kui me käime oma kultuuri maha, siis olemegi varsti sellel teel, kus me natukene varbaid pidi juba sees oleme, et meid ei olegi tegelikult olemas, et olemegi turismikuliss. Soomlastel on muumid, kuid soomlased ei ole ka viimasel ajal olnud oma brändimisega väga tugevad, nende bränd on vägagi alla jooksnud võrreldes sellega, mis nad olid kolmkümmend aastat tagasi.

Me võime sedasi väga ruttu joosta olukorda, kus kriisis olev lääs leiab, et me oleme kultuuriliselt niivõrd olematud, et me olemegi tegelikult üks Venemaa perifeeria.

Ehk see on tegelikult julgeoleku küsimus.

See on täielikult julgeoleku küsimus. Kui me mängime oma kultuuri maha, siis meil ei ole enam mitte millegagi põhjendada õigust oma iseseisvusele, mitte millegagi. Eesti majandus ega tööstus ei saa kunagi olla nii suur, et me saaksime end sellega õigustada. Soome võib veel natukene sellele loota, aga mitte palju, sest maailma globaalses mõõtkavas on ka Soome väike riik. Siiski on nad viis korda suuremad kui meie ja neil on ka maavarasid rohkem ning nad võivad teha asju, mida meie ei või. Tänases hetkes on kultuur meie jaoks ennekõike julgeoleku küsimus.

Kuulge, kui ma praegu ühe silma kinni pigistan, siis mulle tundub, et mu ees istub Winston Churchill, kes ütles Teise maailmasõja ajal, et mille eest me siis sõdime, mida me kaitseme, kui pole kultuuri.

Aga nii ongi.

Samas on meil vaja maksta pensione ja lastetoetusi, peame üleval pidama teatreid ja ülikoole ning klassiruumid võiksid olla soojad ja klassiruumi ees võiks keegi seista, kes oleks motiveeritud tööd tegema. Kui te oleksite kultuuriminister, kust te võtaksite ja kuhu annaksite?

Mina ei ole kultuuriminister, kui ma oleks, siis ma hakkaksin selle peale mõtlema. Praegu olen ma följetonist, kelle ülesanne on välja tuua, kus kohas mõeldakse valesti ja kus minnakse oma asjaga metsa poole.

Asi on väga tõsine. Kordan veel kord – hoolimata sellest, kui palju käivad meie diplomaadid ja kultuurikomisjonid välismaal, saavad väga palju imetlust, kiitust ja tähelepanu ning see kõik hõrgutab ja võrgutab meid, tundub mesimagus. Aga elades keset seda keskkonda ja nähes, mida mõtlevad Saksamaa poliitikud, otsustajad, arstid, advokaadid ja nii edasi, siis see pilt, et Eestil on õigus omaenda riigile, on habrastumas.

Aga lubage, võtame Eesti riigieelarve enda ette, see on sisuliselt nagu üks partituur – tohutu paljudest tükkidest koosnev asi, mis peab mängima ühehäälselt. Me peame tegema mingisuguseid suuri otsuseid, sest kas või Eesti demograafilist trendi vaadates on näha, et lihtsalt sellest, et mõni kultuurileht kinni panna või kahe balletiteatri asemel üks teha, ei piisa pikas plaanis. Kas Eesti peaks valima mingi niši või mingi kindla asja, millist kultuuri viljeleda?

Kindlasti mitte, sest see viib kohe selleni, et tekib mingisugune halb monogaamia ja hegemoonia, mis suretab kõik ülejäänu välja. Eesti on olnud siiani veel üldiselt heas olukorras võrreldes näiteks Soomega, sest meil on olnud suhteliselt lai kultuuripind, väga palju tegijaid, väga eri stiilis ja eri põlvkondadest tegijaid. See pilt on näiteks Prantsusmaal või Soomes täiesti teistmoodi.

Prantsusmaal on võimu kallal üks teatud kildkond inimesi, kes teeb ainult oma kildkonna asja. Soome on praegu kultuurilises kärpimises üks eesrindlasi, seal pannakse kinni terve hulk muuseume, nende hulgas Seurasaari, mis on nagu meie vabaõhumuuseum. See oleks sama hea, kui me paneks kinni KUMU ja Kadrioru lossi ning üüriks selle ainult pangaüritusteks välja. Ja oma vabaõhumuuseumi paneme ka kinni, et las laguneb seal. Aga sellises olukorras on praegu Soome.

Kuid Soome pole sinna sattunud lihtsalt, et müstiliselt on raha vähe, vaid küsimus on selles, et kolmkümmend aastat on raha loobitud sinna ja tänna, praktiliselt iga valitsus on võtnud laenud juurde ja juurde, võlastumine on olnud väga suur. Nii et see on otsene paratamatus, et mingil hetkel tuleb maksuaeg.

Tulles tagasi küsimuse juurde, siis jah, mina ei ole kultuuriminister ja see ei ole minu ülesanne, vähemalt praegu. Ma loodan, et ka tulevikus mitte. Küsimus on rohkem selles, et me ei saa hakata iseennast hävitama. Loomulikul on olulisi küsimusi, nagu inimeste tervis ja vanade hooldus, need on Eestis eriti laokil. Kui mõelda vanade hooldusele, kuidas on need asjad läänes, siis me elame Eestis peaaegu nagu keskajas.

Veel kultuurist rääkides – mis mõte on näiteks rahvusballetil, kus tipptasemel baleriinid teenivad tuhat kuussada eurot kuus ja on õnnetud?

Jah, kahjuks on niimoodi baleriinid ei teeni kusagil väga palju rohkem. Küll rohkem, kui nimetatud summa muidugi. Mul ei ole hetkel vastust sellele, kui mul oleks, siis ma oleksin teisel ametikohal.

Aga ma kordan veel, see tendents, mis käimas on, on väga ohtlik.

Kui me paneme näiteks Eesti keele Instituudi kinni või koondame pooled inimesed Tartu Ülikooli soome-ugri keeleteaduskonnast, siis homme ei juhtu ju mitte midagi.

See on täpselt seesama, et me mõtleme ainult ühe sammu edasi ega mõtle, mis tähendab, kui doominoefekt vallandub, kui need Saksamaa turistid Euroopa Liidu parlamentides või NATO peamajas asju otsustama hakkavad. Me ei saa selle kerge imetluse peale, mida me läänest saame, oma silmi kinni panna ja mõelda, et keegi meid kaitseb. Kui asi läheb väga kriitiliseks, oleme me samas olukorras, nagu selle valge laevaga alati on oldud, et siis ei kaitse meid keegi.

Tõesti ainukene asi, mis peaks hetkel olema nii riigikogul kui ka Kadriorul ja kõikide meeles, on see, kuidas me üleüldse eestlust edasi viime. Mis peaks eestlus antud olukorras olema ja ka siis, kui olukord on raske. Kuhu ja millega ning millesse me investeerime?

Kui räägitakse kultuuri rahastusest, siis räägitakse tihti valdavalt betoonist ja majadest, kuigi hoopis tähtsam on see, mida seal majades tehakse. Teie, Jüri Reinvere, olete maailmatasemel helilooja, olete minu teada kirjutanud kolm ooperit, mida on mängitud Saksamaal, Hollandis, Norras ja Skandinaavias, samas ei ole ühtegi teie ooperit mängitud meie rahvusooperis. Miks?

Seda peab neilt küsima. Mina ei korralda Eestis ooperiteatrite programme ega otsusta, mida nad mängivad või ei mängi. Aga ma olen alati valmis. Ja on olnud üsna rahulik, sest minul ei ole kummagi Eesti ooperiteatriga mingisugust imelikku kammi käimas, mille pärast üks või teine asi ei saaks olla. Kuid ooperi tegemine on suur asi, ega seda ei tee nii, et täna otsustame ja homme on lava.

Kas tänasest majast piisaks, et mõnda teie ooperit mängida?

Piisaks küll, saaks hakkama.

Nad lihtsalt ei jaksa teid kinni maksta?

Minule on väga vähe vaja maksta. Oleks uus ooper, siis on teine jutt, aga vana ooperi ettekandmisel on teine raha.

No mis maksab üks Jüri Reinvere ooper?

Ma isegi ei tea, sest et ma ei valitse teatrite eelarveid.

Räägime natukene ka muudel teemadel kui klassikaline kultuur. Kas te jälgite seda, mis toimub näiteks popkultuuris?

Niivõrd-kuivõrd, aga ma ei ütleks, et ma olen täielik ekspert, kes teab seda viimseni.

Kui keegi teeks teile ettepaneku teha koostööd maailmakuulsate z-generatsiooni tähtedega nagu Taylor Swift või Sabrina Carpenter, kas see kõnetakse teid kuidagi?

Jah. Taylor Swift on üks väga-väga põnev kuju – kuidas ta on osanud ennast niisugusele meeletule tasemele välja töötada, ilma et ta oleks kasutanud tüüpilisi klassikalisi konflikte – religioon contra seksuaalsus –, millega tavaliselt endale tähelepanu tõmmatakse.

Lihtsalt väikse tüdruku südamevalu.

See näitab, kuidas maailma maitse on muutunud ja mis tähendab, kui rahvas globaliseerub, kui keskklass globaliseerub. Et ta on väga-väga huvitav nähtus.

Märk maitse muutumisest on võib-olla ka selline artist Eestis nagu Florian Wahl. Kas te teate, kes ta on?

Kas tema laulab, et mu vend on lesbi?

Täpselt.

Ma tean seda ühte laulu.

Seda lauldakse lasteaedades ja lõkkeõhtutel. Ja tuleva aasta kevadel kantakse tema teosed ette Estonia kontserdimajas. Muide, eelmisel nädalal ilmus uudis, et lisakontserdid müüdi juba kaheteistkümne minutiga välja. Mis on huvitav, on see, et suurem osa tema muusikast on loodud tehisintellektiga. Kuidas te suhtute sellesse, mis trendid tänapäeva muusikas käivad?

Tehisintellekt on jah küllalt populaarne, Saksamaal tehakse täpselt sedasama. See üks laul, ennekõike tema sõnad on minu arvates täiesti geniaalselt, täitsa kadedaks teeb. Et niisugused kontrastid iga rivi vahel välja töötada, aga kui see on tehtud tehisintellektiga, mis on tavaline, siis see on üks väga-väga suur maailm, mis meie ees alles avaneb. Me ei tea seda.

See on võib-olla väga hea uudis teile.

Ma ei ole kunagi mõelnud, et tahaks omaenda mõtlemisoskust asendada tehisintellektiga ja siis oleks nagu parem elada. Mind on lihtsalt ise elamine piisavalt huvitanud, isetegemine.

Aga klassikalise muusika komponeerimine on ju raske töö, mis nõuab aastakümned õppimist ja eneseharimist. Te olete võrrelnud seda tööd aednikuga, kel peab olema kannatlikkust ja tahet oodata viljad ära. Nüüd on tehisintellekt ja põhimõtteliselt võib minusugune vend olla samasugune helilooja. Kas see ei tähenda seda, et nii-öelda klassikalise muusika heliloojate amet kui selline võib välja surra täpselt samamoodi nagu ajakirjanik?

Ma ei muretse sellepärast. Mäletan esimest korda, kui käisin La Scalas ja olin loožis koos ühe perekonnaga. Nad vaatasid mind suu ammuli, et teie olete helilooja, et me ei teadnud, et elavaid heliloojaid on üldse enam olemas. Et see on mulle vana maailm, ma ei näe tänases päevas midagi rabavat uut.

Nii et see tehisintellekt võib aednikule olla justkui robotmuruniiduk, ehk on abiks.

Mis puudutab tehisintellekti, siis me oleme koos globaalse kolmnurgaga maakeral saabumas aega, mida me üleüldse ennustada ei oska ning me võtame seda umbes nii, nagu teie praegu räägite, et see on nagu mingi meelelahutuslik asi. Et annab meile Spotifys häid soovitusi ja teeb kõige paremaid laule. Saksamaal olid selle suve hästi kuulsad laulud ka kõik tehisintellektiga tehtud.

Ainult et see ei ole mingisugused suvalised logarid, mis meid lõbustama hakkavad, vaid see on midagi, mis on intelligentsem kui inimene. Ta on varsti võtmas võimust kogu inimkonna üle ning hetkel ju mingit kontrolli selle üle ei ole. Ja kas seda üldse suudetakse luua. Nii et küsimus, kas tehisintelligent kirjutab poplaulukesi või sümfooniaid on suhteliselt väikese kaliibri küsimus.

Missugune kultuurielamus teid viimati vapustas, kas Saksamaal, Norras või Eestis. Mida te tõeliselt nautisite?

Ma olen vist professionaalselt selline, et kuna ma näen nii palju, siis suuri vapustusi kogeb ikka väga-väga harva. Seda, et meeldib ja on väga-väga häid asju, ikka on, aga et lausa vapustus...

Te olete tõenäoliselt tänaseks hetkeks Arvo Pärdi ja Erkki-Sven Tüüri järel üks tuntumaid eestlasi ja heliloojaid maailmas. Te kolisite Eestist ära, kui olite kaheksateistaastane. Kas see karjäär, see läbilöök, need võidud ja autasud oleksid olnud olemata, kuid oleksite jäänud Eestisse? Jätkanud piltlikult karjapoisi laulukestega.

Eestlased ei tee ainult karjapoisi laulukesi, Florian Wahl on kaugel karjapoisi laulukestest. Aga ma oleksin kindlasti elanud ühe teise elu, sest olin siiski kaheksateist, kui ma läksin, ei olnud veel päris täiskasvanud. Tunnen vahet väga suurena võrreldes näiteks nende eestlastega, kes on Erasmuse kaudu läinud välismaale kuskil 22-23-aastaselt. Mulle tundub, et midagi väga olulist on seal kaheksateistkümne ja kahekümne eluaasta vahel, kus sa ei ole veel täiskasvanud, aga juba kujunenud mingisuguseks inimeseks. Minul toimus see kujunemine juba välismaal ja sellisel ajal, kus kontakt Eestiga oli väga-väga väike, isegi helistada polnud eriti võimalik, kui sa just ei oodanud kolm-neli päeva järjekorras kaugekõnet. Seega oleksin kujunenud hoopis teistsuguseks inimeseks, aga pole minu asi otsustada, kumb inimene on parem.

Aitäh vestluse eest! Olen kuulnud, et teil on peagi tulemas suuri asju, millest eestlased veel kuulevad. Ma soovin teile edu teie põhitöös, teie kirjatöös ja loodetavasti tuleb ühel hetkel ka see romaan.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.