Lugesin hiljuti Saksa ajalehest Die Welt Joshua Posaneri artiklit Eestist, konkreetsemalt Narvast. Loo pealkiri oli "Kui sõjaline sissetung juba käimas on, on liiga hilja" ("Wenn die Invasion erst einmal läuft, ist es schon zu spät"). Lugedes sain teada, et pealkirjaks võetud lause oli Eesti kaitseministri Hanno Pevkuri tsitaat. Mille jaoks liiga hilja, seda ma teada ei saanudki.

Ebameeldiv oli muidugi seda lugu lugeda. Kõik me mäletame aegu, kui lääne ajakirjanikud, ilmselt mitte kõige kogenumad ja nimekamad, saadeti Narva, uurima, mis koht see selline on, kust sõda NATO-ga alata võiks. Ma ei mäleta enam täpselt ajastust, aga see pidi olema enne 2022. aasta veebruari. Enne seda, kui Vladimir Putin oli öelnud, et ta joob kolme(?) päeva pärast Kiievis kohvi.

Teiste suurte Euroopa riikide kohta ei tea ma kinnitada, aga Saksamaal ei oodanud keegi, et Ukraina vastu hakkaks. Mitte et sakslased otseselt Venemaa võitu oleks soovinud, aga pool sajandit Realpolitik'i (reaalpoliitikat) Lääne-Saksamaal ja nõukogude okupatsiooni idas, lisaks veel igavene sõjasüü, olid sisendanud sakslastele, et vastuhakk on mõttetu. Eriti veel venelastele. Läks üsna palju aega, enne kui Saksamaal aru hakati saama, et Ukrainas nii ei lähe.

Lugesin Posaneri artikli läbi ja mõtlesin, et kuidas peaks sellest aru saama inimene, kes Eesti kohta midagi ei tea?

Suurem osa loost põhineb intervjuul politsei- ja piirivalveameti peadirektori Egert Belitševiga, kelle kohta Posaner lisab, et too on rahvuselt eestlane. Arusaadavalt on Belitšev mures. Ta tunnistab, et ei usu, et NATO liitlased oleks valmis selleks, mis Narvas juhtuda võib.

Autor kirjutab – ja loomulikult pole ta seda välja mõelnud –, et hiljuti Eestis käinud Belgia delegatsioon tundis peamiselt huvi selle vastu, kuidas vajadusel enda kodanikke evakueerida. Me saame teada, et Tapal, mitte liiga kaugel Narvast, on liitlaste vägesid, aga neid on vähe.

Olles kirjutanud igapäevastest provokatsioonidest, nagu poide varastamine Narva jõelt ja GPS-i signaalide segamine, ei jäta autor välja toomata, et 97 protsenti narvalastest on venekeelsed. Kui isegi suur(em) osa eestlastest enam ei tea, miks see nii on – eestlastel nimelt keelati pärast sõda naasta oma kodudesse Narvas –, siis välismaistes lugejates tekitab see arvamuse, et küllap on see nii olnud aegade hämarusest peale, et see piirkond ongi alati olnud eesti-vene segaasustusega. Samuti on kirjas, et Putin ütles pärast täiemahulise Ukraina sõja algust, et Narva kuulub Venemaale.

Autor tõdeb, et Venemaa on kasutanud vene rahvusest vähemusi konfliktide õhutamiseks Gruusias, Moldovas ja Ukrainas ja jõuab järgmise lõiguni: "NATO-l oleks siis – nii arvatakse ilmselt Kremlis – kaks võimalust: kas alustada maailmasõda või teha mitte midagi."

Pöörame tähelepanu sellele, et Gruusia, Moldova ega Ukraina ei olnud provokatsioonide ja kallaletungi ajaks NATO ega ka Euroopa Liidu liige.

Muidugi kardetakse ka Eestis, ja mitte ilma põhjuseta, mis on Venemaa järgmine samm. Me teame, et Putin seda sõda lõpetada ei saa, kuni Venemaad pole sõjaliste vahenditega selleks sunnitud.

Teisel või kolmandal lugemisel hakkasin aru saama, mis mind selle artikli juures häiris ja kummaline tundus. Autor ei maininud sõnagagi, et Eestit ümbritsevad teised NATO riigid, kes kõik teavad, mis neid ootab, kui esimene doominokivi on langenud. Ei Soome ega Rootsi, Poola eriti, kelle peale Venemaa hammas ajalooliselt verel on, saaks sulgeda silmi ja loota, et neid ei puudutata.

Lisaks üsna otsesele sõjaga ähvardamisele Läänemerel on viimasel ajal tuntavalt ägenenud propagandasõda. Posaneri artikkel sai Die Weltis 500 kommentaari, mida on palju. Kommenteerijate hulgas oli palju Vene trolle, kes kirjutasid pikalt ja detailirohkelt, kuidas Eestis venelasi süstemaatiliselt diskrimineeritakse. Trollide koolitamist ei ole unarusse jäetud.

Mind rõõmustas siiski, et üle poole, tunduvalt üle poole kommenteerijatest said asjadest adekvaatselt aru. Tähendab, enamik sakslasi ei hellita enam Venemaa suhtes lootusi. Mis muidugi ei pruugi tähendada, et nad oleksid nõus oluliselt rohkem riigikaitsesse panustama. Eriti kui poliitikud rahvast rahuloosungitega meelitavad veebruarikuiste valimiste jaoks valmistudes. Igatahes võin öelda, et veel 2022. aastal olid sakslased tunduvalt naiivsemad... Midagi on Putin ikkagi saavutanud.

Posaneri artikli suhtes jään aga kriitilisele seisukohale. Ridade vahelt on lugeda, et Eestil pole millelegi/kellelegi loota. Millest võib ju kahju olla, aga "karavan liigub edasi". Kui see nii oleks, siis poleks ilmselt enam ka NATO karavani.

Die Welti sõsarajalehes Politico, mis mulle isiklikult tundub hulga vasakpoolsem kui Die Welt, ilmus artikli originaalversioon 24. detsembril. "Estonia's city at the "end of the free world" stares across the frozen border at Russia" (Eesti "vaba maailma ääres" asuv linn vaatab üle külmutatud piiri Venemaad). End of the free world, vaba maailma äär, on tsitaat Belitševilt.

Ingliskeelse variandi juurest leidsin põhjuse, miks Posaner Eestis käis: 17. detsembril toimus Tallinnas Joint Expedition Force'i tippkohtumine. Selle kohta Posaner samal päeval Politicole artikli kirjutas: "Britain's Baltic defense club falls flat on military spending pledge". "Britannia Läänemere kaitse klubi põrus sõjaliste kulutuste pärast läbi." Ja see on veel leebe tõlge, võib tõlkida ka, et "kukkus käpuli".

Natuke imelik, et autor Joint Expediton Force'i, kümmet riiki koondavat kaitsealgatust "klubiks" nimetab. Nii artikli pealkiri kui ka sisu ei varja kahjurõõmu. Kahjurõõmu mille üle?