Ain Hinsberg: turismimaks, jah, aga mitte niimoodi ehk 27 aastat hiljem
Ain Hinsberg toob ära 12 teesi turismimaksu kohta. Kui ikkagi maksu peale välja minna, oleks vale lajatada valimatult kõigile turistidele ja turismiliikidele sama puuga, sest see oleks nagu turismi ja turistide karistamine, et mitte ütelda demoniseerimine, nendib autor.
Tees 1. Turismimaks ei ole midagi uut, aga ka mitte vana
Turismimaksu on selle erineval moel määratud ja kogutud juba üle sajandi. Väidetavalt olevat kõige esimene selline maks kaasajas kehtinud Prantsusmaal aastal 1910. Siiski on enam kui tõenäoline, et seda koguti juba ka antiikmaailmas.
Põhipoint on aegade algusest olnud kohalikku kassasse lisasissetuleku kogumine. Kui vahepeal sagenes selle meetodi rakendus suuremate emotsioonideta siin-seal vaikimisi, siis viimase kahe kümnendi ajal on asi uue ja vingema vinnaga käima läinud nüüdse ületurismiga võitlemise (ja värskeima lisandina kliimamõjudega toimetulemise) ajastu raames.
Nii et erinevalt algsest kohaliku maksukassa täitmise ideest ja vahepealsest turismiga tegelemise toetamise, turismi negatiivsete mõjudega tegelemise ja kohaliku infra (p)arenduse ja kogukonna "äraostmise" argumendist edasi on nüüd pigem rõhk liigse turismi piiramisel.
Tees 2. Turismimaks ja ületurismiga võitlemine ei ole üks ja sama
Turismimaks ja ületurismiga võitlemine on tegelikult kaks erinevat asja ehk sama mündi erinevad küljed.
Poliitkorrektse kõrvalmekiga üldlevinud arvamus on, et turismimaksuga annab vähendada nii turismi kui ka sellega kaasnevaid negatiivseid mõjusid. Üllas, ülev ja puhas, aga soovmõtlemine mõlema argumendi osas, sest tavaliselt on need maksud ikkagi nii napid kõigi muude kulude taustal, et ainuüksi selle pärast kuskile sõitmata ei jäeta ja kui ei jäeta, siis ka mõjud ju ei vähene. Uuringuid uurides selgub samuti, et kummagi aspekti osas puudub piisav tõestus, mis püstitatud hüpoteesi kinnitaks.
Küll võib siin olla peidus imagoloogilise näppu lõikamise risk: loodetud kontrolli ega mõju ei saavutata, aga sihtkoha mainenarratiivis rebitakse üles mingi nutt ja hala, sest iga järjekordne maks tekitab inimestes vastumeelsust ja trotsi ning paljud püüavad koguni maksmist vältida, mis kindlasti sihtkoha kuvandit just roosilisemaks ei tooni.
Näiteks Veneetsias hakkas kohalik kogukond süüdistama maksu taga olevaid asjapulki "teemapargi väravas piletite müümises", mis kohalike tegelikku probleemi, taskukohase eluaseme nappust, ei lahenda.
Turismimaksu ja turistide voo suhe on väga komplitseeritud ja mitmetahuline ning võib erinevate asjaolude varieerudes varieeruda lausa samas riigis olevate erinevate sihtkohtade lõikes. Tõsi, maks võib ka anda soovitud tulemusi, mida eespool mainisin, kuid seda reeglina mitte omaette ühe ja ainsa meetmena, vaid pigem osana suuremast erinevate lahenduste kompleksist, millest rohkem allpool.
Tees 3. Turistid tõesti ei hääleta, aga kohalikud küll ja kuidas veel
Turismimaksu rakendamise puhul on ütlemata oluline selle läbipaistev kasutamine ja just seal, kus see on kõige enam turismile ja sellega kaasnevatele probleemidele mõeldes põhjendatud.
Kui nii teenitud lisatulud lähevad sihtkoha tasandil ühiskassasse ehk maks kehtestatakse ja seda kogutakse maksu enda ja selle kaudu saadava tulu eesmärgil, et katta erinevaid turismiga mitteseotud kulutusvajadusi ning külastajatelt, kes valimistel ei hääleta, saab eelarveaukude katteks koguda n-ö lihtsat raha, siis teevad poliitikud turismimaksu pärispattu ehk maksu kogutakse turistidelt muuks kui turismiga tegelemiseks. Ja selline maks toodab ühel hetkel korralikult sappi niikuinii…
Ega suurt targem käitumine ole ka turismimaksuga sihtkohaturunduse ja -brändingu rahastamine, kuna turismi eest kaitseks kogutud vahendid suunatakse nii ju turismi kasvatamisse.
Nii et kui turistidele ei viitsi või ei taha või ei oska aruandeid esitada, siis kohalik kogukond peab küll teadma ja üsna pulkadeks võetuna, kuhu see raha kulub ja mis kasu nendel sellest on.
Tees 4. Ärge karistage maksuga kõiki turiste/kogu turismi
Kui ikkagi maksu peale välja minna, oleks vale lajatada valimatult kõigile turistidele ja turismiliikidele sama puuga, sest see oleks nagu turismi ja turistide karistamine, et mitte ütelda demoniseerimine.
Kui kunagi on vaja mingit osa turismist maksustada või piirata, tuleks alustada vähem kestlikust turismist ja selle harrastajatest, seal oleks siis tinglikult karistamine kohane andes ka kasvatusliku vihje, et kestlikum käitumine päästaks ka maksu küüsist.
Tees 5. Helilooja poolt klaverimängija tulejoonele lükkamine ei ole aus
Varjatud lisakulud ja ka keerutamata avalikult küsitavad lisatasud ei meeldi kellelegi. Tuletaks siis meelde, et lisatasudest oma kassat täitvad ametkonnad ei pea reeglina seisma silmitsi nördinud turistidega, küll aga peavad seda tegema maksukogumise talumatu kergusega lisaks põhitööle "õnnistatud" ettevõtjad.
Kui lihtsuses on oma võlu, siis maksukogumise lihtsus panemata nn rindejoonetöötajaid lisastressi alla oleks eriti võluv.
Tees 6. Turismimaks ei ole hõbekuul
Üks maks kompleksseid probleeme ei lahenda ja ainult maksule lootmine on poliitkorrektne magushapukas enesepettuse tee. Pigem tuleks koos maksuga kombineerida erinevaid sihtkohaspetsiifilisi majanduslikke ja mittemajanduslikke lahendusi ja edukamalt või vähemalt märgatavalt aktiivsemalt ületurismiga tegelevad sihtkohad (näiteks Amsterdam, Dubrovnik) ongi seda oma tööga kinnitanud.
Mis võiks tähelepanu all olla? Näiteks lisaks maksule või isegi selleta turismi kestlikum ja tõhusam ehk andmepõhisem planeerimine ning kontrollitum ja jätkusuutlikum arendamine, täpsema fookusega sihtkohaturundus, turistivoogude hajutamine nii ajas kui ka ruumis, energiatarbimise rohelisemaks suunamine ning platvormimajutuse efektiivsem reguleerimine.
Tees 7. Alla aastase eelvinnaga turismimaksu kehtestamine oleks ülekohtune
Võttes arvesse turismisektoris hindade ja käivete etteplaneerimise tsükleid oleks alla aasta pikkuse etteteatamisega turismimaksu kehtestamine ülekohtune. Kõige vähem 18, optimaalselt 24 kuud, palun.
Tees 8. Vabatahtliku annetusega võib jõuda maksust kaugemale
Värskendav lähenemine asjale võiks olla vabatahtlikust annetusest vähemalt pilootprojektina alustamine. Selle puhul peaks andma külastajatele selgelt teada, mille jaoks sihtkoht seda panust vajab ja vabatahtlik panus millegi toetuseks, mida inimene ka ise väärtustab, jätab palju parema mulje.
Veelgi enam, nii võib ka annetavale külastajale olla oluline see tunne, et ta aitab mingi probleemi lahendamisel või arenduse toetamisel. Uuringud näitavad üldiselt pigem sellise lahenduse toimivust kui umbejooksmist ning veelgi enam asjakohase selgituse saanud turistid on valmis rohkem maksma kui need, kellele mingeid selgitusi annetuse eesmärgist ei antud.
Jootraha sihtkohale eeskujuliku töö või kõnetavate ja selgete (p)arenduseesmärkide eest?
Tees 9. Väheste omavalitsuste teema ei ole mitteteema
Praeguses turismimaksu avalikus narratiivis kõlab korduvalt otsekui näpuvibutamisena argument, et see on meil ju üsna piiratud arvu omavalitsuste teema, kus turismi on sedavõrd palju, et seal lihtsalt oleks keda ja mida maksustada. Aga iga omavalitsuse kohalik maks ongi ju kohalik asi, mis ei peagi üle riigi kõigi 79 omavalitsuse teema olema ega saagi seda olla.
Maksustada saab ikka seda ja seal, kus seda maksustatavat on ja sellise väheste KOV-ide teema "argumendile" võiks ju vastu utreerida, et kui 40 protsenti omavalitsustest ei olegi ühtegi kohalikku maksu kehtestanud, kas siis ongi meil kohalike omavalitsuste maksudel üldse mingi point.
Tees 10. Turismimaks ei ole strateegiline turismiküsimus
Turismimaksu ei leia ei praegu kehtivast turismistrateegiast ega meie turismi peagi valmivast strateegilisest pikast vaatest.
Strateegia mainib ettevõtluskeskkonna arenduse olulisemate tegevuste seas stabiilse maksukeskkonna säilitamist, aga selle punkti võib vist juba eelmise valitsuse võimule tõusmisega vallandunud maksuralli kontekstis kui mitte maha võtta, siis tinglikuna kaldkirja panna.
Samas võtmes on ka pikas vaates mainitud ettevõtluskeskkonna võimestamise all regulatsioonide ja maksude osas vajadust stabiilsusele.
Seega on turismimaksu puhul meil tegemist eelkõige maksupoliitilise ja omavalitsuse tasandi toimetulekuvõimaluste võimendamise ehk regionaalpoliitilise küsimusega, mitte strateegilise turismiküsimusega.
Tees 11. Maksujuubel
Tagasi esimese teesi juurde kodusemas kontekstis tulles tuletaks meelde, et 2027. aastal saaksime tähistada 30 aastat turismimaksuarutelu Eestis, sest 1997. aastal tehti ots lahti, siis küll ainult Tallinna võtmes. Uus arutelulaine järgnes aastal 2002 ja nii reeglina iga järgnenud kohaliku valimiskampaania raames. Lisaks võeti teema jälle arutamiseks vahepealsete reformide ettevalmistamisel.
Arutelu mõiste kasutamine on siin teadlik ja sihipärane, sest tegelikult me ei olegi veel debatini (avalik organiseeritud väitlus poliitilistel teemadel) jõudnud, pigem on olnud ridamisi avalikke arvamusavaldusi reeglina meedia kaudu ja siis nendele reageerimisi.
Nii et võib-olla debateeriks selle teema nüüd kasvõi "juubeli tähistamiseks" läbi ja lõpuni välja jõudmaks mingi konsensuseni?
Tees 12. Turismimaks jah, aga mitte niimoodi
Parafraseerides Hispaanias käibele läinud üsna konstruktiivset loosungit "Turismo sí, pero no así" ehk "Turism, jah, aga mitte niimoodi", mis ei tähenda muud, kui et saadakse aru, et sihtkoha kehva juhtimise tõttu tekkinud probleemides ei ole süüdi turist ega turism ehk nende eitamise või nende vastu võitlemise asemel tuleks leida senisest toimivamaid kompromisslahendusi, tahaks lõpetuseks korrata pealkirja: "Turismimaks jah, aga mitte niimoodi".
Ja see naamoodi sisaldab siis kõigi eelnenud 11 teesi arvesse võtmist.
Toimetaja: Kaupo Meiel