Noortega seotud probleemid väheneks, kui nad saaks abi praegusest kiiremini

Eestis on vanglates taas alaealisi vange, seda hoolimata sellest, et riigi eesmärk on neid trellide taha saatmisest eemale hoida. See pole aga osutunud võimalikuks, kuna noorte kuriteod on olnud rängad.
Eelmise aasta alguses oli alaealiste vangide arv Eestis esimest korda null. Eesmärk alaealised vanglakogemuse saamisest eemale hoida aga ei täitunud. Praegu on Viru vangla noorteosakonnas, kus hoitakse kuni 21-aastaseid kinnipeetavaid, kolm alaealist vahistatut, kes ootavad kohtuotsust. Viru vangla sotsiaaltöötaja Triin Tarendi ütles ERR-ile antud intervjuus, et noorte halvale teele minekut saaks vähendada praegusest kiirema psühholoogilise abi osutamisega.
Mida tähendab noorte jaoks vangla? On see selline asi, millega saab hirmutada: "Sa võid vanglasse sattuda, kui sa niimoodi teed", või midagi, mis on noorele uus kogemus stiilis "Ma olen oma seltskonnas kõva mees, kui ma olen vanglas käinud"? Milline on noorte seas suhtumine vanglasse?
Nende tegude tegemise juures ei mahu vangla üldse nende mõtetesse, et see oleks mingisugune variant. Sest nad on, nagu ma ikka vahel viskan nalja, terminaatorid, kes saavad kõigega hakkama, kellega ei juhtu mitte midagi. Nad tunnevad, et nad on täiskasvanud ja nad ei vaja abi ega ega juhatust.
Nad ei mõtle, et nad üldse võivad sattuda vanglasse?
Absoluutselt mitte. Teine külg on see, et kui see reaalsus kätte jõuab, et nad on jõudnud oma tegudega nii kaugele, siis on see ikka väga hirmutav. See kohanemine siin vanglas on eriti alaealiste jaoks väga keeruline.
Miks see nii on?
Esiteks saavad nad aru, et see ei ole lihtne koht ja nad peavad siin veetma olulise osa oma elust. Nad ei tea seda keskkonda, nende jaoks on siin võõrad inimesed. See ei ole nende jaoks tegelikult turvaline. Ja mida üks laps kõige rohkem tahab? Kõige rohkem tunda ennast turvaliselt.
Samas ütles sel teemal "Aktuaalsele kaamerale" intervjuu andnud justiits- ja digiministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Laidi Surva, et mõned noored saavad oma turvalisuse kätte hoopis vanglamüüride vahel, kus noor tunneb seda, et keegi temast hoolib.
Jah, kindlasti võib see ka nii olla. Kui rääkidagi sellest, mis neid motiveerib siin muutuma, siis see ongi see, et nad tulevad siia tihtipeale selliste tüüpiliste uskumustega: "Ma ei saa hakkama. Ma ei suuda millegi positiivsega hakkama saada. Ja ka täiskasvanud minu ümber ei saa minuga hakkama. Ma ei oska. Ma ei ole oluline. Ma ei ole tähtis. Ma olen halb inimene."
Sellest see kõik saabki alguse, sest kuskilt on need uskumused ju tekkinud.
Kas vanglal on võimalik neid uskumusi muuta?
Kindlasti. See algab väga lihtsatest asjadest. Juba see, et meil on siin ametnikud, kes ütlevad, et me tegelikult usume, et sa suudad palju paremini, et sa oled oluline.
Et nad võib-olla esimest korda tunnevad ennast täiskasvanute poolt mõistetuna, ärakuulatuna, olulistena. Et keegi võtab aega nende jaoks. Ja see hakkab tõesti väga väikestest asjadest. Mina olen pidanud tundide kaupa jalgpalliturniiri ajal istuma jalgpalliväljaku ääres, sest noorte osakond võistleb turniiril. Ja neile on väga oluline, et keegi on seal, keegi elab kaasa. See on nii oluline olnud, et nad on võitnud Viru vangla üksustevahelise turniiri kaks aastat järjest.
Samamoodi olen ma tundide kaupa pidanud kuulama räppi ja hiphopi, sest see on neile oluline.

Aga siin ei saa jätta küsimata, miks seda tööd enne ära ei tehta. Miks ta peab jõudma vanglasse ja siis saab selle toe kätte?
Noortel on tekkinud mingi usaldamatus täiskasvanute vastu. Just needsamad uskumused: "Ma ei ole oluline, ma ei oska, ma ei saa."
Meil oleks tohutult palju rohkem vaja vaimse tervise teenuseid ja just selliseid MDFTi-laadseid ehk mitmedimensioonilist pereteraapiat. Ka sotsiaalkindlustusametil on ju tegelikult see MDFTi teenus olemas, mida meie siin vanglas teeme.
See tähendab seda, et ega noored ei istu, ei oota kuskil psühhiaatri ukse taga tunde. Ei oota, millal nad saavad teenusele. Nende juurde tuleb minna, neid tuleb motiveerida, neile öelda, et sa oled oluline ja sellepärast me peame pingutama sinuga koos. Nendega tuleb vaeva näha.
Ja teine pool on see, et vanemad tunnevad ennast sellel hetkel, kui üks alaealine jõuab vanglasse, väga abituna ja läbikukkununa. Nad on käinud tohutult abi otsimas, kui nad tunnevad ennast süüdi, et nad ei ole oma lapsega hakkama saanud. Ja siis on oluline, et keegi ütleb neile midagi positiivset. Sest ega mitte ühelegi lapsele ei anta kaasa manuaali ning need vanemad on väga hädas ja nad otsivad abi. Ja kõik need abiotsimised, mida nad on teinud, on nad teinud selle pärast, et nad ise ei oska midagi teha.
Mina olen küll näinud, olles MDFTi terapeut siin vanglas, et mitte ükski vanem ei taha oma lapsele halba. Mitte ükski vanem ei taha, et tema laps satuks vanglasse. Ja nad elavad seda väga üle, kui nende laps jõuab siia vanglasse.
See, kui keegi tuleb ja hoolib nendest ja pakub oma tuge ja abi - see tõstab nende eneseusku. Nii nagu selles noores tuleb tõsta eneseusku, tuleb ka vanemates. Sest tegelikult on nad kuulnud ju aastaid ja aastaid, kuidas tema laps ei saa hakkama, et tal on kogu aeg mingid probleemid. Ja see suurendab ainult lastevanemates kogu aeg tunnet: "Mina ei saa ju ka siis hakkama."
Ehk siis sellised kohad nagu eelmisel aastal rahapuuduse tõttu suletud Torujõe noortekodu tuleks tegelikult esimesel võimalusel taastada?
Peavad olema sellised kohad, kus meil on aega noortega tegelda. Ma kiidan taevani MDFT-d nii vabaduses kui ka siin. Ma näen, et minu tööl on mõju. Väljas selle kuue kuuga saavutad mingit edu. Minul on aga aega siin tüüpiliselt tunduvalt rohkem, mõne noorega ju aastaid. Mul on aega minna sügavamale selle noore hinge, mul on aega minna selle vanema hinge ning teda üles ehitada, aidata, nõustada. Aeg on see, mis on tegelikult üks meie eelis.
Ega ma üksi seda tööd tee, meil on ju terve meeskond, see on tiimitöö. Aga siin on juba see, et see noor on meil siin silma all. Me näeme, kuidas ta käitub eakaaslastega, kuidas ta käitub täiskasvanutega. Me õpime seda noort sügavuti tundma.
Kriminaalpoliitika asekantsler Laidi Surva ütles, et noorte alaealiste kuritegevus väheneb, aga eelmise aasta näitel sagenevad noorte rasked kuriteod. Mis võib selle põhjuseks olla, et ühiskond on niimoodi muutunud?
Ma tegelikult ütleks seda, et noorte rasked kuriteod on alati olnud. Minu arust ei ole mitte midagi selles oluliselt muutunud. Ma olen ju piisavalt kaua siin noortega juba töötanud. Aga ma tooks küll välja mõned valupunktid minu jaoks.
Noorte vaimse tervise teema on väga murettekitav. Ka oma tutvusringkonnas rääkides kuulen koolidest, et on eneselõikumised ja sellised asjad. See probleem kasvab. Hiljuti ütles üks väga tuntud räppar AG, et tal ei ole mitte ühtegi kontserti, mille järel ta ei anna autogrammi lõigutud käele. See näitab, et see on tõsine probleem.
Teiseks on see, et tuleks ikkagi väga tähelepanu pöörata sellistele väga headele vaimse tervise teenustele. Laste psühhiaatreid ei ole, see on teada-tuntud probleem. Kui noor peab ootama kolm, neli, viis kuud psühhiaatri aega, siis ma ei tahaks olla selle lapsevanema nahas, kes ei tea, kas tema laps on selle kolme kuu pärast enam elus.
Just selliseid MDFTi-laadseid teenuseid, kus niisugused kangekaelsed terapeudid lähevad kasvõi teise Eesti otsa ning räägivad selle noorega ja ei anna alla ja usuvad temasse, võiks meil olla rohkem.
Ja mis on minu jaoks hästi oluline, on kogukonna osa. Meil võivad olla maailma kõige paremad sekkumised siin vanglas, me võime teha mida iganes. Kui te enne küsisite, kas vangla on hirmutav, siis teate, teine selline väga hirmutav koht noorte jaoks on pärast vabanemist minna vabadusse. Sest nad kardavad, kuidas nendesse seal suhtutakse. Tegelikult minu jaoks on see iga inimese vastutus seal väljas: kuidas me võtame vastu selle noore, kas me anname talle teise võimaluse?
Üks vale reageering võib põhjustada seda, et ta jääbki edasi-tagasi vanglasse käima. Sest ta ei tunne, et ta võiks olla normaalne inimene seal ühiskonnas. Kui tal on seal väljas neid inimesi, kes võtavad ta vastu ja annavad talle teise võimaluse, siis on väga tõenäoline, et tema elu õnnestub ja tema unistused täituvad.
Ehk me ei tohiks panna noorele inimesele kogu eluks vangla märki külge?
Just, et tal ei oleks seda kriminaalisilti. Absoluutselt kõik poisid, kellega mina olen siin vanglas töötanud, on nii ägedad. Nad on tegelikult väga nutikad. Nad on suurepärase huumorimeelega. Igaühel neist on mingi oma andekus, mida nad oskavad.
Tuleb keskenduda nendele asjadele, mis on nende tugevused. Innustada neid täitma oma unistusi ja ütelda: "See, mis sa tegid, ei defineeri tegelikult sind, sul on uus võimalus." Siis mina ütlen, et nad võivad olla tulevikus väga ägedad räpparid, tippkokad, sportlased või mida iganes.
Teie vastuste põhjal võib olla nii, et mõnikord polegi kõige hullem, et noor vanglasse satub. Võib-olla on tal vanglast rohkem kaasa võtta tulevikuks kui vabadusest.
Mõningatel juhtudel küll, aga ma ikkagi loodan, et meie ühiskond muutub ja areneb nii palju, et me suudame need asjad ära lahendada enne vanglat.
Just see, kuidas me noortesse tegelikult suhtume, kas me kuulame nad ära, kas me mõistame neid. Kas meie jaoks on oluline see, kuidas nad riides käivad, või see, kuidas nad mõtlevad või ennast tunnevad.