Vladimir Arhipov: allasutuste juhtide volikogust eemaldamine on väär

Kui keelata allasutuse juhil olla kohaliku omavalitsuse volikogu liige, siis kaob tal igasugune motivatsioon kandideerida ja isegi volikogu komisjonide töös osaleda, kirjutab Vladimir Arhipov.
Viimastel nädalatel on ettepanek eemaldada kohalike omavalitsuste allasutuste juhid volikogudest tekitanud ulatuslikku poleemikat. Esmapilgul tundub, et selline samm on suunatud huvide konflikti vältimisele, kuid tegelikkuses õõnestab see demokraatiat ja valijate usaldust, piirates nende õigust valida rahvaesindajaid, keda nad tõeliselt usaldavad.
Eestis, eriti väiksemates omavalitsustes, täidavad aktiivsed ja pädevad inimesed sageli mitut rolli. Näiteks koolidirektorid, lasteaia juhid või vee-ettevõtete spetsialistid on tihti just need, keda kogukond tahab volikogus näha, sest nad tunnevad kohalikke vajadusi. Kui õpetajad, arstid ja ettevõtjad võivad volikogus tegutseda, miks peaksid just koolide või teiste asutuse juhid olema sellest võimalusest ilma jäetud?
Motivatsiooni ja professionaalsuse küsimus
Kui keelata allasutuse juhil olla volikogu liige, siis kaob tal igasugune motivatsioon kandideerida ja isegi volikogu komisjonide töös osaleda. Aga kes siis veel oskaks näiteks hariduskomisjonis professionaalset nõu anda? Maardus näiteks on nii haridus- kui ka kultuurikomisjonis mitmeid haridusasutuste juhte, kes oma nõuandva rolliga väga hästi hakkama saavad. Kuidas me neid inimesi siis motiveerime, kui võtame ära õiguse olla volikogu liige?
Pealegi ei ole allasutuste juhtide volikogust eemaldamisel sisulist mõtet. Kui selle idee autorid kardavad, et juht võib volikogu töös oma ametipositsiooni ära kasutada, siis tuleb küsida, miks ei teki sama kahtlust näiteks õpetaja, arsti või muu allasutuse töötaja suhtes. Kui direktor justkui suudab mõjutada õpetajat, kes on valitud volikokku, siis milles seisneb erinevus? See võib viia absurdse olukorrani, et lõpuks keelatakse kõikidel allasutuse töötajatel volikogus osalemine.
Muudatuse pooldajad väidavad, et eesmärk on vältida huvide konflikti, näiteks eelarve hääletusel või omavalitsusjuhtide ametisse nimetamise üle otsustamisel. Kuid demokraatlik süsteem juba pakub lahendusi: volikogu liikmel on võimalik taanduda otsustustest, kus huvide konflikt võib ilmneda. Nõnda ei peaks terve ametigrupp kandma piiranguid, mis võivad olla asjakohased vaid üksikjuhtudel.
Lisaks, kui me eemaldame valdkonda süvitsi tundvad haridus- ja kultuurijuhid volikogudest, kaotab kohalik demokraatia väga olulise oskusteabe. Hariduse ja kultuuri küsimused vajavad just nende inimeste teadmisi ja kogemusi, kes igapäevaselt neid valdkondi juhivad.
Kuidas tagada demokraatia tasakaal?
Paljud Eesti omavalitsuste juhid on aastate jooksul näidanud üles pühendumust ja võimekust kohaliku elu parandamisel. Nende kõrvaldamine volikogudest saadab signaali, et me ei usalda oma kohalikke juhte. Kui kompetentsed inimesed hakkavad kartma poliitikas osalemist oma töökoha kaotamise tõttu, jääb meie demokraatia vaesemaks ja nõrgemaks.
Seda teemat tuleb käsitleda ettevaatlikult ja tekitada ühiskondlik arutelu. Kas me soovime piirata valijate õigust valida inimesi, keda nad usaldavad? Kas meie eesmärk on demokraatia tugevdamine või hoopis bürokraatia võimendamine?
Kutsun kõiki osapooli diskussioonile, et leida lahendused, mis tasakaalustavad demokraatia põhimõtteid ja väldivad huvide konflikte, ilma et see piiraks meie kodanike õigusi ja vabadusi. Ainus viis tagada tugev ja elujõuline demokraatia on kuulata kõiki osapooli ja austada valijate tahet.
Toimetaja: Kaupo Meiel