2003. aastal tagastati Kim Allika perekonnale kokku kaheksa hektarit neile ajalooliselt kuulunud maid Tartu linna servas Kvissentalis, otse Emajõe ääres. Et juba 20 aastat tagasi oli tegu jõukama rahva seas hinnatud piirkonnaga ning dokumendid lubasid detailplaneeringu kehtestamise järel rajada ka Allikate maadele väikeelamuid, olid plaanid suured.

"Ema koos isaga oli planeerinud sinna luua elamurajooni. Tol korral, kui ta tagastati, oli ta üldplaneeringu järgi elamumaa ja ema-isa alustasid detailplaneeringuga," ütles Allikas.

"Ei pidanud kuidagi hakkama veenma omavalitsust, et tegelikult on võimalik ka selline maakasutus, siin ei pidanud hakkama veenma naabreid, et tegelikult selline kasutus sobib siia. See kõik oli kaardile vaadates täiesti orgaaniline, loomulik ja piirkonda sobiv maa kasutamise plaan," kinnitas Alliku advokaat Villy Lopman.

Allikad tegelesid detailplaneeringu koostamisega. Paralleelselt kavandas aga riik juba 1990. aastate lõpust samasse kanti Tartu põhjapoolset ringteed ehk uut ümbersõitu, mis juhiks transiitliikluse Eesti suuruselt teise linna südamest mööda.

"Tartu põhjapoolne ümbersõit on tegelikult planeeritud ja kui me vaatame seda eesmärki, siis tegelikult ju kohalikust omavalitsusest lähtuvalt, et võimaldada liikluse ümbersuunamist Tartust," selgitas kliimaministeerumi asekantsler Sander Salmu.

"Väga loogiline lahendus, et suunata läbiv liiklus Tartu linnast mööda, kogu veoautoliiklus, kiiremad ühendused, kaasaegne linn," rääkis transpordiameti teehoiuteenistuse direktor Janno Sammul.

2021. aastaks oli asi tee rajamisega juba päris konkreetne ja see tähendab, et ümbersõiduks läks vaja ka ligi kahte hektarit maad, mis pärast isa surma on pärandatud Kim Allikale. Kõnelused lõppesid sellega, et transpordiamet tegi Allikale ettepaneku maalahmakas osadeks jagada, sest see lihtsustaks riigi vaates maa ostmist. Nii läks ja kuuele hektarile sai Allikas detailplaneeringu ligi 30 väikeelamu krundi jaoks ja müüs selle edasi arendajale ning kaks hektarit ootas müügitehingut transpordiametiga. Maa hinnaks sai ligi 800 000 eurot, mis sisaldas ka motivatsioonitasu sujuva koostöö eest. Jagamise käigus muutis kohalik omavalitsus ka maa sihtotstarbe transpordimaaks.

"Põhimenetleja, kes transpordiametis on, andis mulle ülesande, et mõõda see välja ja siis me saame minna kiiresti notarisse, tegid mulle pakkumise, mille ma allkirjastasin, haldusdokumendi väljastasid, ma allkirjastasin. Ma olin nõus. Vaidlus ei ole hinna üle ja riik ise tellis hindamise ja ma nõustusin sellega kõigega," meenutas Allikas.

"Jaa, valmisolek oli kahepoolne, ka riigi vaates oli, on vajadus maid omandada õigeaegselt, et oleks valmis ehituseks. Ja vastupidine valmisolek ka omanike poolt riigile maad müüa," ütles Sammul.

"Vastavalt tolleaegse maanteeameti juhistele lõigati välja täpselt need tükid, mis olid vajalikud riigimaantee rajamiseks. Ja täpselt niimoodi, nagu tellija soovis, ehk nagu rätsepa käest klient soovis saada ülikonda, nii siis rätsep lõikus," selgitas Lopman.

Riik loobus tehingust

Kuigi Kim Allikas tegi nõutud toimingud, eraldas soovitud maatüki ja kokkulepe oli juba 2021. aasta lõpus toonase majandusministri Taavi Aasa laual, siis otsustav allkiri jäi valitsuse liikmelt tulemata.

"Allkirjastasin ja saatsin tagasi, jäin notarit ootama. Põhimõtteliselt oli notari kuupäev kokku lepitud, käskkirjale pidi minister alla kirjutama. /.../ Ja siis tuli järsku otsus omandamise menetluse peatamine, et kuna riigil ei ole ressursse, nad lähiajal ikkagi ei hakka seda teed rajama," ütles Allikas.

"Põhjus väga lihtne: riigi vaatest vastavalt rahalisele seisule teehoiukava oluliselt muudeti, kava ülesehitust oluliselt muudeti," ütles Sammul.

"Eelarveliste võimaluste piiratuse juures otsustas riik, et antud projekti ei ole võimalik soovitud kujul ellu viia. Hetkel ei ole võimalik ellu viia," sõnas Salmu.

Allikal on maatükk küll alles, aga sihtotstarbe muutmise pärast ei saa sinna rajada planeeritud 19 elamukrunti ja sellega pole midagi peale hakata.

"Tänaseks on see muutunud avalikuks ruumiks. On kinnistu, ei tea, kuidas seda on kasutada üldse võimalik, nagu transpordimaa 100 protsenti. See tähendab seda, et ma võin seal kinnistul ainult jalutada," rääkis Allikas.

"Krundijaotus tehti tema detailplaneeringu järgselt, see maa sihtotstarve määratigi tema detailplaneeringuga," ütles Janno Sammul.

"Täna ei ole ühtegi kohustust riigil seda maad ära osta ja ka ei ole riik andnud inimesele ühtegi lootust ega ka õigustatud ootust, et see tuleb realiseerida sellisel kujul nagu ta oli," ütles Sander Salmu.

Ühelt poolt ütlevad valdkonna eest vastutav asekantsler ja transpordiameti teehoiuteenistuse direktor, et määramata tulevikus maantee ikkagi rajatakse ning siis ostetakse Allikalt krunt ära. Teisalt räägivad, et Allikal pole õigustatud ootust täpselt samale tehingule.

Küünilisus ja kibestumine, et ta kuulas transpordiameti soovitust maatükk ise tükeldada ja selle käigus muudeti krunt transpordimaaks, sundis Allikat advokaatide poole pöörduma.

"Riik peaks jääma sellises olukorras väärikaks, ei tohiks sõna murda ja peaks mõtlema suure pildi väärtuste peale," ütles Allika advokaat Villy Lopman.

"See õiguspärane ootus pärast kõiki neid vintsutusi, kõike seda pikka aastat. Aastane haldusmenetlus on väga pikk ja sul ei ole ikka õiguspärast ootust tekkinud. Kellel siis Eesti vabariigis on üldse õiguspärast ootust, et tema menetlus viiakse mõistliku aja jooksul lõpuni?" küsis Allika teine advokaat Kelli Ristal.

Allikas kardab, et isegi kui kunagi aastate pärast peaks riik uuesti tema kahte hektarit tahtma, ei võta keegi enam aluseks 2021. aastal pakutud väärtust, vaid hinnatakse seda kui lihtsalt transpordimaad. Samal põhjusel ei saa ta ka krunti praegu kellelegi teisele müüa.

"Sellel nagu ei olegi väärtust, sellisel maatükil ei ole ju nõudlust, seda ei ole võimalik realiseerida. Maa-ameti hind on 0,26 senti ruutmeeter, kui see jääkski ja riik ei osta seda, siis põhimõtteliselt sult võeti vara, seal sigatseti ära ja jäeti maksmata kogu see, mis tellitud on," rääkis Allikas.

"Selle maa hindamine lähtub ikkagi kinnisvara omandamise seadusest, kus on toodud, millistel tingimustel tuleb seda maad hinnata. /.../ Nii et seda hirmu, et tulevikus riik kuidagi teeb külma sellele omanikule, kindlasti ei saa olla," ütles Salmu.

Allika maa on ootel

Eelprojektid on transpordiameti sõnul olemas, aga ei ole teada, millal ümbersõidu tegemine tegelikult algab, sest riigi rahaline seis on kehv ja uusi teid ei kavandata enam pikalt ette nagu varem, vaid lähtutakse nelja-aastasest riigi eelarvestrateegia vaatest.

See paneb ka transpordiameti seisu, kus nad peavad projekte sahtlisse tootma igaks-juhuks, kui üllatuslikult raha leitakse. Nii tegeletakse ka praegu Tartu ümbersõiduga ja Allika maa on justkui riigi poolt tasuta broneeritud.

"Praegu me tegeleme selle põhiprojekti koostamisega. Ehitusaastat kahjuks veel ei ole, sest teehoiukava on väga lühike, aga me oleme valmis selleks, et riigil on kohustus aastaks 2030 see trass valmis ehitada või saada pikendust nendele ehitustele. Ehk transpordiamet vaatab natuke ette, et kui see rahastusotsus on olemas, siis meil oleks projekt olemas, mida saaks rakendada. Vastasel juhul me jääks väga palju hiljaks, sellise projekti tegemine võtabki mitu, kolm aastat," rääkis Sammul.

"Eesti vabariigis nagu faktilist sundvõõrandamist ei eksisteeri, riigil ongi voli isikute maid määramata ajaks broneerida oma tulevaste trasside, maanteede ehitamiseks ja ta võib ise otsustada, millal ta siis selleks raha maksab. Kuid selline olukord ei saa olla põhiseadusega kooskõlas," kommenteeris Ristal.

"Siin on tekkinud huvitav olukord, et riik ei ole tülli läinud mitte inimesega, kes on selle vastu, vaid riik on ainult tülli läinud inimesega, kes on selle poolt, kes on kõik endast oleneva teinud, et riik saaks võimalikult odavalt, kiirelt, vähese vaidlemisega enda avaliku huvi ellu viia ehk siis selle riigimaantee valmis ehitada," rääkis Lopman.

Olukorra teeb Allika jaoks veel jaburamaks, et sarnaselt on broneeritud ka teine temale kuuluv ja planeeritava tee alla jääv maatükk. Seal on tegemist äri- ja tootmismaaga, aga maaomaniku sõnul on absurdi tipp, et kui maanttee tuleb, siis senise kahe pealesõidu asemel ei jää alles ühtegi ja piltlikult saab talle alles jäävale osale peale ainult helikopteriga.

"See on 7,7 hektarit – see maa, kõik see mets ja seal on osaliselt metsatukk ja seal on suur tiik. Kodu tahtsin rajada siia põhimõtteliselt," kirjeldas Allikas, kes nüüd seda teha ei saa, sest kinnistu killustatakse ära.

"Ligipääs likvideeritakse projekteerimistingimustega, kui tee ehituseks läheb ja ei asendata seda. Maale ligipääs puudub ja saab ainult jalgsi minna või transpordiamet pakub, et kõrvalkinnistule rajan omale uue ligipääsu," rääkis Allikas.

Allikas kaotas kohtus

Poolteist aastat tagasi andis Allikas advokaatide abil kohtusse hagi riigi vastu, kus nõudis, et esimene maatükk algselt lubatud 800 000 euro eest ära ostetaks, aga ta kaotas. Kohus leidis muu hulgas, et nii riigi majanduslik olukord kui ka demokraatlikud protsessid võivadki panna plaane ümber vaatama.

"Antud hetkel ei ole riik andnud ühtegi lubadust, et ta selle maatüki ostab. Oli menetlus, oli diskussioon, oli hindamine, aga kohus kinnitas, et riigil on õigus eelarvevahendite muutumise tõttu, valimistulemuste muutumise tõttu otsustada, et antud ajahetkel seda kinnistut ei osta. Ma arvan, et seda ootust, et riik iga tehingu lõpuni viib, ei tohiks kodanikel olla," selgitas Sander Salmu.

"Selle kohtuvaidluse lõpptulemus on minu usu õiglasse kohtupidamisse ka natukene kõikuma löönud. See näitab seda, et me keegi ei ole riigi omavoli eest kaitstud ja kui see sinuga juhtub, siis ega sa ei pruugi õiglast lahendit saada," ütles Kelli Ristal.

Allikas raiskas riigiga vaidluseks enam kui 200 000 eurot õigusabikulude ja ekspertiiside näol. Isegi kui ta tegi kuskil valearvestusi, on see juhtum Allika meelest hoiatav näide, kuidas isegi riigiga asju ajades tuleb olla ülitähelepanelik ja umbusklik. Sest – nagu ministeerium ka ise kinnitab – käib Eestis praegu üle mitmesaja sarnase maatehingu seoses Nursipalu, Rail Balticu ja teiste oluliste taristutega.

"Ma arvan, et kindlasti, nagu ma olen kuulnud Rail Balticust ja Nursipalust ja kus inimesed usaldavad riiki, võib juhtuda, et nad jäävadki ootama ja seda lubadust, mis on antud, ei viidagi ellu. Tuleb ettevaatlik olla," ütles Allikas.

"Võib-olla on küsimus nii-öelda ootuste möödarääkimises ehk kui transpordiamet selle menetlusega alustas, siis ei selgitatud kodanikule lõpuni, et selle pika menetluse käigus võib ka selguda, et antud hetkel ei ole võimalik seda maatükki omandada. Meil on riigis ka teisi projekte, mis on tulenevalt eelarvest või ka poliitilisest nägemusest jäänud hetkel realiseerimata," selgitas Salmu.

Ligi poole aasta jooksul, mil "Pealtnägija" Kim Allika võitlust Eesti riigiga jälgis, saab mees kohtust ja ametkonnast ainult vastu näppe. Ühelt poolt on ta enda sõnul Eesti riigis nii pettunud ja ka rahaliselt raskes seisus, et müüs Eestis oma elamise maha ja kolis pere Tenerifele. Teisalt ei jäta ta ka kaugel maal jonni ning andis 2024. aasta lõpus halduskohtusse järjekordse hagi, mis võeti ka menetlusse ja kus käsitletakse juhtumit kui riigipoolset sundvõõrandamist.

"Siiani ei ole aru saanud, kuidas on see võimalik Eestis, õigusriigis, demokraatlikus riigis üldse. Nii ülekohtune. Ma arvan, et ametnikel ei ole vastutust. See on kõige suurem probleem, et ametnikud ei pea vastutama oma tegude eest ja jääb õigust üle. Selle aja jooksul oleks isegi võinud vabandada mõni ametnik. Tegelikult ju, miks ma pean üldse edasi tegelema sellega, kui tehti pakkumine, riik ise tahtis osta seda," ütles Allikas.