Monika Haukanõmm: Tallinna lumekoristus on katastroofikursil

Lammutades uisapäisa toimivat süsteemi ning asendades selle tsentraliseeritud Exceli tabeli põhise juhtimisega viib Tallinna linnavõim lumekoristuse veelgi sügavamale katastroofikursile, kui ta seda käesoleval talvel suutnud on, kirjutab Monika Haukanõmm.
Tallinna kommunaalabilinnapea Pärtel-Peeter Pere on lumekoristuses läbi kukkunud. See ei ole ainult poliitiliste oponentide hinnang, vaid seda arvamust jagavad lisaks asjatundjatele ka inimesed tänavalt kuni uudisteportaalide kommentaatoriteni välja.
Lumekoristuse tase on oluliselt nõrgem kui eelmise linnavõimu ajal, aga veelgi enam on abilinnapea Pere põrunud oma algsete suurustavate lubadustega võrreldes. Ja muidugi näeb see praegu, valimiskampaania alguses üpris nadi välja.
Selle kõige varjamiseks on ta initsieerinud auditi, mis peaks justkui näitama, et kõigis tegematajätmistes on süüdi eelmine linnavõim. Siiski pole see audit saanud kaugeltki nii kriitiline, kui Pärtel-Peeter Pere seda esitleda püüab. Tegelikkuses sisaldab see suuresti neidsamu põhimõtteid ja tegevusi, milles eelmine linnavõim juba niikuinii kokkuleppele jõudis ning mida järjest täitma asus.
Hanked on läbipaistvad
Kulukas on mitte ainult lume lükkamine ise, vaid ka valmisolek selleks. Isegi kui mõnel talvel ei peaks kübetki lund tulema, on seadmed ostetud ja inimesed palgal, üksnes kütus jääb kulutamata. Aga isegi lõputu raha eest ei saaks talve mõjusid täiesti olematuks muuta. Tihedas lumesajus peaks selleks masinaid korraga teel olema nii palju, et need masinad ise kujuneksid liiklustakistuseks.
Seetõttu kehtivadki riiklikult määratud seisunditasemed, millest linngi lähtub. Ja loomulikult tuleb hanke jaoks panna paika ka eeldatav maksumus. On tekkinud näiteks küsimus, miks aastatel 2022–2023 summad märgatavalt suurenesid.
Põhjused on aga üpris proosalised ja esimest neist tundis enda nahal iga Tallinna elanik. Nimelt tõusis paar aastat tagasi hüppeliselt nii elektri kui ka mootorikütuse hind, taustaks suur inflatsioon.
Ja teine, veelgi tõsisem põhjus on sisendhindade tõus, mis on seotud maailmas toimuvaga. Näiteks senise Venemaalt pärit soola asemel tuli hoolduspartneril hakata kasutama kallimat Egiptuse soola.
Kolmas ja vahelduseks üpris meeldiv põhjus oli see, et teede maht suurenes, Kesklinna puhul oli selleks näiteks Uus-Veerenni elurajoon koos tänavate ja pargialaga, mida hanke tegemise ajal veel ei olnud. Hanked on tänapäeval nii läbivalgustatud protsessid, et isegi kui keegi linnavõimu uustulnukatest peaks tahtma mingeid trikke teha, siis oleme aastatega protsessid nii läbinähtavaks arendanud, et see ei oleks sisuliselt võimalik. Aga hanke võitjale ei ole see siiski mingi muretu kullaauk, vaid suurte riskidega ning suuri investeeringuid nõudev kohustus.
Tsentraliseerimine ei ole lahendus
Kui linna tasemel tahab abilinnapea Pere lumekoristust tsentraliseerida, siis hankega kaasatud erafirmade puhul ta hoopis mõistab hukka seda, et osaleda saavad suured firmad ning tema eelistaks pigem jagada töö paljude väikeste alltöövõtjate peale. Ütlen kohe, et selline paljude väikeste tegijatega süsteem viiks lumekoristuse katastroofikursile.
Kahjuks on Reformierakonnas võimule jõudnud poliitbroilerite põlvkond, kes sooviks valitseda mitte empaatia ega mõistuse, vaid Exceli tabeliga. Ja Pärtel-Peeter Pere on üks selle koolkonna ere näide. Tõepoolest võib tabelisse märkida kümnete väikeste heakorrafirmade lumekoristuse hinnakirja ning eeldada naiivselt, et suurem konkurents toob hinnad linna jaoks veelgi alla. Aga reaalsus oleks see, et sel päeval, kui lund sadama hakkab, ei ole ühelgi väikesel ettevõttel vabu masinaid, sest need on töös palju tulusamate eraobjektide peal.
Ega me asjatult korraldanud igal sügisel tehnika ülevaatust täpselt samal päeval ja samal kellaajal kõikides linnaosades. See oli ainus võimalus veenduda, et kõigil Tallinna palgatud hooldusfirmadel on päriselt olemas kõik need masinad, mida lubatud lumekoristustöödeks vaja läheb. Ainult nii sai välistada selle, et mõni väiksem firma üritas sama masinakomplektiga samaaegselt mitmes linnaosas hanget võita.
Linnaelanike ja linna ootused on väga suured ning nende täitmiseks ongi vaja väga kallist ja spetsiifilist masinaparki. See omakorda tähendab, et nende seadmete ostmise järel peab ettevõttele olema tagatud kuus–seitse aastat tööd, sest paariaastaseks hankeks ei hakkaks mitte keegi selliseid masinaid soetama, kuna nendega poleks pärast midagi peale hakata.
Kuna praegune võimuliit kipub olema pigem autovaenulik, siis igaks juhuks tuletan meelde, et 2022. aastal, värskelt koroona- ja kiibikriisi järel võis isegi tavalise uue kastiga maasturi ooteaeg olla üle pooleteise aasta. Ja seetõttu nõuab see töö pikka planeerimist, suurt kogemust ja väga usaldusväärseid partnereid.
Vallandatud eksperdil oli õigus
Kõnekas on see, et abilinnapea Pere üks esimesi tegusid kevadel uues ametis oli Tallinna pädevaima lumekoristuseksperdi vallandamine selle eest, et too ei pidanud kõigi kõnniteede koristamist eelseisval talvel realistlikuks. See eelseisev talv on käes, nagu ka tõdemus, et eksperdil oli õigus.
Tallinna keskkonna- ja kommunaalamet (KEKO) sai auditis põhikriitika nii hangete kui ka töö kontrollimise mõõdikute eest. Möönan, et valdkond on keeruline ja tegelesime KEKO-ga ka ise selle asutuse töö parandamisega. Just seetõttu võttis ka eelmine linnavõim juba aastal 2022 tööle uue energilise juhi Jaan Tarmaku, kes küll üht-teist jõudis juba korda seada, aga muidugi on palju ka veel teha. Näiteks vastupidiselt meedias kõlanud kriitikale olid GPS-seadmed tegelikult enamikes hooldussõidukites juba kasutusel, üksnes rendiveokitel neid veel ei olnud. Ja paraku ei suuda ka see seade tuvastada, kas ta sõidab täiskastiga või mitte.
Aga praeguse auditiga seotud artiklites kõlanud tõdemus, et linnal pole ülevaadet, kui palju kõnniteid tegelikult puhastama peaks jms, on ilmselge tõestus, et nende asjade tsentraalne haldamine ei ole hetkel mõeldav.
On loogiline, et läbi mitme linnaosa kulgevat magistraali hooldab linn keskselt, aga kohaliku tähtsusega objektide jaoks on hädavajalik säilitada just linnaosavalitsuse roll, kes seda piirkonda süvitsi tunneb. Ja vähemalt eelmise võimu ajal toimis see koostöö keskkonna- ja kommunaalametiga väga hästi nii hankeid koostades kui ka jooksvat tööd tehes. See, et Pärtel-Peeter Pere neid asjaolusid ei mõista, ei tee neid veel mittetoimivaks.
Järelevalve oli pidev
Üks peamisi etteheiteid eelmise linnavõimu lumekoristusele oli auditis see, et koostajad ei leidnud aastate jooksul tehtud lumekoristuse järelevalvest andmebaasi. Seda nimelt ei olegi. Keskerakondliku linnavõimu all toimus tegelikkuses alati tugev järelevalve lumekoristuse üle. Aga see oli sisuline, mitte bürokraatlik. Lumistel päevadel toimusid näiteks linnaosavalitsuste patrullid iga päev. Märgates probleemset kohta saadeti info jooksvalt hoolduspartnerile ning nõupidamistel ja suurtel ülevaatustel käidi need läbi.
Kesklinna valitsuses olid järelevalvesse kaasatud erinevate osakondade ametnikud, mitte ainult linnakeskkonnaga seotud töötajad. Kõik osakonnad võtsid oma osa. Kahjuks uus linnavõim tegi lauskoondamise just linnaosavalitsustes, nii et sellisel tasemel seda järelevalvet enam teha ei saa. Kas linnavalitsus hakkab nüüd asemele palkama uusi inimesi ainult seda hooajalist lumekoristuse jälgimist läbi viima?
Ja veelgi absurdsem on kõnealuses auditis kõlav ettepanek, et kõik tähelepanekud peaks sisestama andmebaasi. See tekitaks ju haldusliku jaburuse, kus mingi jooksva asjaolu vormistamine võtab kolm –neli korda kauem aega, kui teavitamine selle parandamiseks, mis on järelevalve tegelik eesmärk.
Bürokraatia hakkaks tööd märkimisväärselt aeglustama ja seda ei saa lubada. Kui enne sai piirduda e-posti või telefonikõnega ning info jõudis kohe teenusepakkujani, siis uue visiooni järgi peaks iga puudujäägi avastamise järel võtma arvuti ning vormistama selle kuhugi andmebaasi, millest teenuseosutaja selle alles viivitusega kätte saab.
Paraku on just jooksev ja sisuline töö praegusele linnavõimule üle jõu käivaks osutunud ning seda tahetakse hakata varjama veel suurema tsentraliseerimise ja bürokraatiaga, kus vastutus pigem hajub. Andmebaasid ja käsuliinid ei saa mitte abimeheks töö tõhustamisel, vaid hakkavad seda tööd takistama. Valvekaamerad ja lausjälgimine ei asenda lõpuks seda füüsilist ametnikku, kes astub tee peale ning tuvastab, kas see on kõnnitav või mitte.
Alati on arenemisruumi, ka lumekoristusel. Lammutades uisapäisa aga toimivat süsteemi ning asendades selle tsentraliseeritud Exceli tabeli põhise juhtimisega viib Tallinna linnavõim lumekoristuse veelgi sügavamale katastroofikursile, kui ta seda käesoleval talvel suutnud on. Lohutagu meid aga teadmine, et hoolimata Pere tegevusest sulab lumi hiljemalt kevadel ikkagi ära.
Toimetaja: Kaupo Meiel