Neljapäeval on Tallinna linnavolikogus pealinna 2025. aasta eelarve teine lugemine. Kui kõik läheb plaanide kohaselt saab pealinnas vastuvõetud eelarve, millega tõstame tulevast septembrist kooli- ja lasteaiaõpetajate töötasu saja euro võrra kuus. See on vajalik otsus õpetajatele kindlustunde loomiseks ja valitud ametil jätkamiseks, tugevdades seejuures ka eestikeelsele haridusele üleminekut.

Suuname kolmandiku pealinna eelarvest hariduse edendamisele. Kasutame pea 40 protsenti linna investeeringuteks ettenähtud rahast kooli- ja lasteaia hoonete ehituseks ja remonditöödeks, et pakkuda kooliperedele vajalikke tingimusi edukaks õppetööks. Toome õppeasutustesse ka rohkem vajatud erialaspetsialiste – logopeede ja psühholooge.

Tallinn annab seega vajaliku panuse eestikeelse hariduse arenguks ja kvaliteedi tõstmiseks, sest pealinnas töötab üle kolmandiku kõigist pedagoogidest ning õppetöös osaleb suurim osa Eesti lastest. Tallinnas on ka enim muret töökoormuse ja klasside ületäituvusega.

Ma ei ole siiski sugugi veendunud, et pealinn saab ka järgnevatel aastatel õpetajate töötasu tõsta ning sellega linna püsikulusid suurendada. Tallinn teeb oma osa, kuid haridusmaastik peab muutuma terves riigis. Vajame konsensuslikku kokkulepet, selgelt sõnastatud eesmärke ja tähtaegu, et juhtida kõigi, sh õpetajate ootusi tuleviku suhtes.

Hariduslepe, mille haridus- ja teadusministeerium on välja töötanud, neid ootusi ei täida ega selgeid sõnumeid ei anna. Pigem on see hea tahte memorandum, millega ministeerium näitab üles küll head tahet ja soovi koostööd teha, kuid ei paku välja selgeid lahendusi, kuidas ning milliste vahenditega me seda tahet ja soove ellu viime.

Kokkulepe, millel puuduvad vastutus ja kohustus, mis ei ole siduv, ei paku erilist väärtust ega too oodatud lahendusi õpetajate muredele. Nii ongi sellest saanud poliitilise kempluse tander. Tallinnas oleks enamus partnereid olnud valmis seda hea tahte lepet hea tahte märgina ka sõlmima, kuid küsitavused leppe sisulisest mõjust jäänuks alles.

Õpetajate palgaküsimus on vaid üks komponent kogu paketis, sest lisaks töötasule on jätkuvalt päevakorras juba mainitud töökoormus, ebaselge karjäärimudeli süsteem ja õpetajate järelkasvu süvenev puudus. Kõik see vajab raha. Raha, mida omavalitsustel ei ole või kui on, siis millegi või kellegi arvelt. Aga millest loobuda või mida vähem inimestele pakkuda? 

Pealinn on eelarve kokkupanemisel võtnud prioriteediks hariduse rahastamise, ent riigina ei saa me oodata kõigilt omavalitsustelt sarnast panust. Tallinnal on oma eelised, pealinnas on suurim elanike arv ja selle võrra suurem maksude laekumine. Meil on lihtsalt rohkem võimalusi, ent sedagi ilmselt ajutiselt.

Meil on vaja kindlat, riigi ja omavalitsuste tasandil koostööna valminud lähenemist, süsteemi, mis oleks avatud, läbipaistev ning kestev. Süsteemi, mis annaks kindlustunde, et ministeerium ei taanda ennast, et me kõik koos, sh koolipidajad, omavalitsused, seisame koolipere ja hariduse eest. Et me otsustame koos, aga ka vastutame koos.

Asi on usalduses, mida praegu napib. Paljud haridustöötajad ja omavalitsusjuhid on pettunud. On palju erimeelsusi, lõhestumist. Seda tuleb muuta, sellega tuleb tegeleda, sest usalduseta ei sünni head koostööd.

Meile kõigile meeldib Eestist rääkides tuua esile hariduse kõrget kvaliteeti. Räägime uhkusega edukatest PISA tulemustest ning sellest, kui oluline on investeerimine haridusse, mis tagab meie julgeoleku, majandusliku sõltumatuse ja riigi heaolu tervikuna. See kõik on õige ja meil on põhjust uhked olla. Aga peame siis ka meeles, et haridusse investeerimine on Eesti-ülene prioriteet ega sõltu üksnes omavalitsuste võimalustest.