Võtame näiteks aruandluse ja statistika kogumise. Sageli ei ole väikesel ettevõttel kuskilt võtta detailseid andmeid ega inimest, kes nendega tegeleks. Eesti väikeettevõttes töötab tavapäraselt alla kümne inimese, kes teevad niigi kõike. Ebavajalikult keerukaks aetud aruandeid seetõttu ei täidetagi või täidetakse ebatäpselt ja kokkuvõttes ei anna see ka täit pilti ega tulemust.

Lihtne on "ideaalset" seadust luua, aga jäetakse mõtlemata täitja peale: kas ja kust ta need andmed võtab, või kui koormav on väikeettevõtjal tegelda kümnete aruannetega.

Statistikaamet koostab aastaid e-kaubanduse statistikat. Kuna seadusest tulenevalt ei pea ettevõtted, mille e-kanalite müük on alla 50 protsendi, oma andmeid jagama, siis teeb statistikaamet järeldusi ca 20 protsendi käibe pealt, mis neile laekub. Aastaid tagasi öeldi meile kohtumisel, et jah, saame aru, et selle 20 protsendi pealt ei saa adekvaatset tulemust, aga kuna me peame seda tegema, siis peidame info esilehelt kaugemale ja teeme edasi.

Milleks koguda andmeid, mis ei anna mitte midagi? Kui küsida mõne ettevõtja käest pakendiaruandluse kohta, siis positiivset vastust ei kuule. Sa pead iga maale toodava toote puhul kindlaks tegema, kas tegemist on mono- või mittemonopakendiga. Pakendid lahti harutama, kaaluma, selekteerima, aruanded koostama. Sellest aastast pead tagasivõetava/saadetava pakendi samamoodi teist korda deklareerima.

Tähenärimine, ainult valitute puhul

Viimase aasta jooksul on palju ettevõtteid kurtnud keeleameti, terviseameti, tarbijakaitse- ja tehnilise järelevalveameti tegevuse üle.

Asja tuum on sama, toon ühe näite: üheksa kuu pikkune menetlus kahe lause muutmiseks tootekirjelduses. See pole erand, vaid kurb reaalsus. Väikefirma müüs kreemi, mille puhul asusid ametnikud keelama sõna "leevendama" kasutamist, samal ajal kui konkurentide toodetel on lubatud kasutada isegi sõna "ravima". Üheksa kuud hiljem müüvad konkurendid endiselt samu tooteid sama kirjeldusega, aga antud väikefirma on oma tootega sunnitud turult taanduma.

Veelgi häirivam on ebavõrdne kohtlemine turul. Näiteks nõuti ühelt teiselt pisiettevõttelt nõudepesugeeli koostise märgistusel "5–15%" asendamist väljendiga "5% või rohkem, kuid alla 15%". Seegi menetlus venis üheksa kuu pikkuseks. Muidugi müüvad konkurendid samal ajal oma tooteid kas üldse ilma vastava märgistuseta või kasutavad täpselt sama protsendivahemikku, mille kasutamise eest neid nuheldi.

Mis selguks, kui võtaks lahti mõne suure rahvusvahelise ettevõtja lehe ja tootekirjeldused? Eriti Aasia poolt saabuva. Miks nõutakse kohalikult väikeettevõtjalt juba kiuslikult palju ja tihti arusaamatut, ilma arusaadava põhjenduseta, kuid suured rahvusvahelised Aasia kaupmehed ei täida ühtegi reeglit? Kuidas mõjub see konkurentsile, kui Eesti ettevõte peab soodustust tehes võtma hinna aluseks viimase 30 päeva madalaima hinna, aga Aasia kaupmees võib rahulikult iga päev hinda ja soodustust muuta. Kus on võrdne kohtlemine või aus konkurents?

Liigne bürokraatia ei teeni oma eesmärki. Väikeettevõtlus upub ebaloogilisse aruandlusesse ja kirjavahetustesse, samal ajal kui teised samas turusegmendis tegutsejad saavad toimetada leebema järelevalve all.

Kuidas olukorda parandada?

Esiteks tuleks lähtuda põhimõttest, et vähem bürokraatiat, regulatsioone ja riiklikku sekkumist on parem. Pigem olgu vähem regulatsioone, mis toimivad ja mis loovad selget, mõõdetavat väärtust ning mis on kontrollitavad, kui palju "igaks juhuks" tehtud regulatsioone.

Teiseks tuleks iga plaanitav regulatsioon enne vastuvõtmist anda piisava ajaga arutamiseks ja analüüsimiseks ettevõtlusorganisatsioonidele, et saada ettevõtjatelt sisend, kui palju halduskoormust ja muid kulusid uus regulatsioon nii ettevõtjatele kui ka ametnikele tekitab, ja millised oleksid tegelik kasu, kõrvalmõjud, kulud jpm. Nii oleks võimalik uue regulatsiooniga seotud võimalikud plussid ja miinused korralikumalt läbi kaaluda.

Kolmandaks ei peaks tegelema niivõrd uute regulatsioonide tootmisega, pigem tuleks koostada hetkel kehtivate regulatsioonide nimekiri, analüüsida nende mõju ja toimimist – kas minevikus vastuvõetud regulatsioonid on andnud soovitud tulemusi. Võiks tekkida nimekiri "mõttetutest regulatsioonidest", mida on võimalik tühistada.

Neljandaks on vaja vähendada oluliselt ministeeriumide ametnike arvu. Lisaks kulude kokkuhoiule annab see ka efekti, kus ametnikkond on sunnitud seadma tegevustes prioriteete ja tegelema ainult oluliste, päriselt väärtust loovate tegevustega, mitte ei tekita näiteks väikeettevõtlusele juurde vaid halduskoormust.

Viiendaks piiriülese kaubanduse vohamine – kontrollida ei suudeta seadustele vastavust, tooteohutust ega ausat konkurentsi. Aasia e-kaubanduse platvormide üle puudub igasugune ülevaade, võim ja kontroll ning ka maksude laekumise kontroll on puudulik.

Meie e-kaubanduse sektor on täis innovaatilisi ja pühendunud ettevõtjaid, kes soovivad luua väärtust ja töökohti. Ärme tapa sära nende silmis ebaproportsionaalse bürokraatiaga.